Kuidas ühel laupäeval tõukekelkudega Tondisaarel käidi

Lugu sellest, mismoodi mõtleb üks peake, kui tali üleöö hoovipeale tõuklema tuleb ning ähmased mälestused külmematest talvedest, päikselisematest ilmadest ja seiklused lapsepõlvest meenuvad. Ja ka sellest, kuidas sellesama peakese küljes olev keha sai jällekord omal nahal tunda miinus ühte kraadi eestimaa talves.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis pean tõdema, et seekord sattusin ikka reklaamiohvriks küll. Facebook muudkui promos: tõukekelgumatk Tondisaarele ja tõukekelgumatk Salosaarele ja tõukekelgumatk Piirissaarele, illustrerivatel piltidel peegeldav jää ja päikseline ilm. Ja kui hästi aus olla, siis pärast kolmandat lugemiskorda hakkasid kõik need sihtkohad üsna eksootiliselt kõlama küll.
Vaimusilmas juba kujutasin ette seda tassikest auravat magusat teed pärast kilometreid tuisu sees vastutuuult nühkimist, põsesarnade kipitamist ja ninakarvade kristalliseerumist. Isegi vanaisa vana kasuka lõhn tuli meelde, mis lapsepõlves ümber keriti, et pisemad mõnglid suure sõidu ajal kringliks ei külmuks. Kuna paljas mõte seesugusest õdusast talveromantikast tõi naeratuse näole, oli kindel: ma-peab-sinna-saama!

Mõeldud, tehtud. Nimi kirjas ning vastu saadeti nimekiri soovitatava varustusega: tuulekindel, soe kihiline riietus, müts, torusall näokatteks, 2x soojad tuulekindlad kindad. Tugeva tallamustriga soojad matkajalatsid (kontsata). Väikese seljakotiga kaasa termos tee või kakaoga, külmumiskindlalt pakitud võileivad, snäkid. Esimese hooga arvasin kohe, et olen ju varemgi talvel õues käinud ja päris edukalt kah, aaaga, et saaks põnevam, tuli veelkord läbi mõelda ja siis natuke veel üle kah mõelda. Kirjutatud oli ju must-valgelt, et lausa 2X soojad tuulekindlad kindad - ja mul pole ju isegi mitte üht paari varnast võtta. Otsutasingi siis, et ilmtingimata on tarvis osta tuulekindlad soojustatud kindad, sest oi (!) need kiirused mis mul masin järvejääl sisse võtab... Väljavalituks osutusid Dare2B Upreach II käpikud.

Uni silmast pühitud, tuliuued käpikud kaenlas, võileivad pakitud, seljakott selga tõmmatud - täpselt nii nagu juhendis kirjas, sai laupäeva hommikul sõidusuund Pärnust Võrtsjärve idakalda suunas ette võetud. Kohale jõudes olid kelgud juba kuumaks aetud ning rivisatatud, matkajuht luges ette õpetusõnad - kuidas Kickspark kelku talitseda ja mitte ninali käia ning mismoodi eesmärgipõhiselt kasutada kaela riputatud jäänaaskleid. Kui tarkuseterad jagatud, saime kõik omale suksu valida ja tuhisedes järvele suunduda. 

Esimese lükkega sai selgeks, et miski Ferrari ma ei ole, aga lootus oli veel, et kui need rauad jääd puuduvad, küll ma siis alles liuglen. Peaaegu nii juhtuski, libisesin tõenäoliselt aasta pikima liu, kuid ainult seepärast, et enne järvele pääsemist oli tarvis alla sõita umbes kolmemeetriselt nõlvalt. Kui ma siis pärast esimest õhinat mõistsin, et nüüd ongi mu jalge all see oodatud järvejää, sain aru, et kelgu all olevad lumejalased on sinna teadlikult kinnitatud. Mingit rallit ei tulegi, rääkimata niisama kiiruse ületamisest.
Esimese viiesaja meetriga selgusid veel mõningad asjaolud - et jää ei sillerda ja tuisku ei ole isegi mitte näha, ei siin- ega sealpool järvekallast. Oli  vaid üks hästi suur hall ilm, miinus 1°C ja täpselt 0m/s puhuv tuul. See -1°C, võin kohe öelda, ei ole ei kala ega liha, isegi mitte soolane ega magus. Sellisel kujul ilm lihtsalt eksisteerib. Seega, oma tutikad ülisoojad kindad higistasin ma esimese viiesaja meetriga märjaks ja parka selga jätmist kahetsesin kõik neli-viis tundi. Kotist rändasid välja vanad-head villased käpikud, mis vanaema eelmisteks jõuludeks kudunud oli - tuhat tänu armas vanaema.
Nii me siis sügasime, 

hallis päevas, koos kogu grupiga Tondisaare suunas ja tegime iga poole kilomeetri tagant pausi, et hinge tõmmata ning kuulda põnevaid fakte küll Tondisaare, küll Võrtsjärve ning meie toreda matkajuhi seikluste kohta. Tondisaarele pärale jõudes oli rõõm suur, sest nii nagu kunagi kooliekskursioonil, said kõik oma kaasatehtud lõunaampsud joonele panna, termosed välja otsida ja õues olemisest viimast võtta. Natuke sai nalja ka, kui kõik olid oma võikud välja õngitseid ja ilmsiks tuli, et üks vandersell oli tervele perele kaasa võtnud ainult soolapekiga kuiva leiba, kuna infos oli ju märgitud täiesti reaalse võimalusena, et kaasavõetud söök võib ära külmuda - kes siis seda külmunud vorsti teekõrvale lutsuda tahab...
Kuna pärast lõunat tuli välja, et keegi meie grupist nii väge täis ei olnudki, et oleks tahtnud teiselepoole järve kallast kruiisida, siis võtsime suuna sinna, kust tulnud olime. Sahisedes läbi sulalume nühkisime tagasi autodeni ja mõtlesime, et mis sest, et ei olnud muinasjutulist päikest ja sillerdavat jääd, käik oli väärt igat jalahoopi mis selle 6,8 km sisse mahtus. Oli tohutu mõnus veeta ühe pea-aegu talvise laupäeva valge aeg Võrtsjärve jää peal ja sellele järgnev õhtu kuumas saunas öösse veeretada.
Tehke ikka teie ka talvist Eesti asja ja minge õue mängima!

 

Telli uudised

Jäta meile oma e-posti aadress. Meil on heameel jagada Sinuga nõuandeid, reisijutte ja häid pakkumisi.

Viimati lisatud

Nõmme Roheliste Väravate tänaval on avatud ka MATKaSPORTlaste koduhoov

Nõmme roheliste väravate tänav on MTÜ Loov Nõmme poolt korraldatav iga-aastane kogukonnasündmus, mille käigus ühe nõmme piirkonna elanikud

Loe edasi

Ferrino päev - Nõu annab Ferrino tootearenduse juht Marco ning kõik Ferrino kaubad on 20% soodsamad

Ferrino bränd matkasõbrale tutvustamist ei vaja. Üle 20 aasta on see nimi Eestis olnud kvaliteetse matkavarustuse sümboliks ning nüüd on meil hea meel seiklejaid

Loe edasi