Möödunud nädalavahetuse olemuse dikteeris taaskord autovalik. Kohe kui oli selge, et reedel ulatatakse uue Toyota Hiluxi võtmed, oli ka plaan valmis – tuleb minna kuhugi kondama. Kuhu, polnud veel sellel hetkel selge ja ega keegi selle pärast ka palju muretsenud – küll need huvitavad kohad end ise ette jätavad, kui ükskord minekuks läheb.
Reede hommikul ladistas aga akna taga vihma sadada ning nädalavahetuse ilmateade kippus tekkinud olukorrale vaid kaasa kiitma. Vihmaga ning kevadise külmaga ei tahtnud meist kumbki eriti metsas magada ning seetõttu võtsime vastu otsuse, et läheme laupäeval hoopis Pärnusse spasse ning tunneme elust mõnu. Vahetasime külma muda sooja vastu ning tegime plaanid ümber.
Reede õhtuks oli aga sadu järele andnud ning taevas sillerdas päike. Istusin uude Hiluxisse, tõmbasin ukse enda järel kinni ning helistasin heale reisikaaslasele – Raidile.
„Mis õhtul teete?“
„Lähme Lillekesega kuhugi järve äärde laagerdama ja kala püüdma“, vastas Rait.
„Ok, me tuleme ka…“, tekkis juba uus plaan käigupealt.
Rait ja Kai olid end sisse seadnud Nõva taha Allikajärvele. Sõitsime mööda huvitavat külavahe-munakiviteed kohale ja pakkisime oma söögikraami lahti. Laagerdasime veidi ning siis, kui magamise aeg kätte hakkas jõudma, jätsime Raitidega nägemist ning sõitsime Haapsalu äärde mingisse kodumajutusse ööbima. Tegelikult oleks ööbimisega ka metsas hakkama saanud. Lahtise luugiga Hiluxi kastis mahub magama küll – vaja on vaid madratsit ning sooja magamiskotti. Loomulikult aitab lahtise luugiga magamisele kaasa ka „normaalne“ õhutemperatuur ja – niiskus. Kastikatte kaas jääb küll vihmavarjuna magamisalust katma, aga seda seni, kuni tuul kuuti puhuma hakkab. Arvestada tuleb kindlasti ka sellega, et reljeefne kastipõhi eeldab mugavamaks magamiseks paksemat madratsit. Ja mis siin salata – meie metsasööbimise ettevalmistuse lõi mõrasid täis ja jättis poolikuks hommikul tekkinud spa-plaan, mida käsi enam kääntseldama ei tõusnud. Seega olid meil kodust välja sõites telgi, lebo ja magamiskoti asemel kaasa pakitud korralikud riided, millega laupäeva õhtul restorani minna.
Hommikul keerasime Haapsalus autonina spaaderikka Pärnu poole ning asusime vaikselt teele. Ilm oli ilus ning kõikjale keeravad huvitavad teerajad ajasid seiklusjanu taas pulbitsema. „Ega see spa kuhugi kao. Peaasi, et õhtusöögi ajaks kohale jõuame…“, mõtlesime kui ühest peast ning keerasime suurelt trassilt kõrvale. Igavesti lahe tee viis Matsalu rahvusparki Puise ninale ning Kiidevasse. Mõlemad põnevad, sõitmist ja avastamist väärt kohad. Järgmise mahakeeramise tegime Haeska suunas, et üle vaadata sealne linnuvaatlustorn. Torn oli alles ja tegus, nii nagu ka eeldada võis. Minu suureks üllatuseks olid kõrval asuvasse majja end sisse seadnud muhedalt hubane kohvik ning majutusasutus.
Torni ronides keeras ilm ära, tuul tõusis ning vihmasegune lörts sadas gravitatsiooni eirates pigem vasakult paremale, mitte ülevalt alla, nagu normaalne oleks. Jooksime jopehõlmi kokku vedades kohvikusse, vaatasime seal veidi ringi, jõime kohvi ning hakkasime vaikselt Lihula poole sõitma. Teel sinna meenusid huvitavad kohad, mida vana pea taas kinni polnud pidanud. Olen juba ammu-ilma soovinud oma kondamisteedele jätta ka matkaseikluse punkte, kuid olen need õigel hetkel alati ära unustanud. Ühesõnaga, kaunile kodumaale on üles seatud 20 tähist, mis aitavad uitajatel jõuda toredatesse ja ilusatesse kohtadesse ja mis siin salata, paljud neist on mul veel käimata. Ja noh, selle piirkonna punktid jäid ka sellel korral käimata.
Peale Lihula mõisa ning sealsete kahuritega tutvumist sõitsime mõnusalt djuudiliku nimega Tuudi kaudu Kunilasse ning sealt juba Tuhu rabasse. Tuhu rabas on laudtee, mille kaudu saab sealsel märgalal kilomeetrise ringi teha. Pean siinkohal tõe huvides tunnistama, et ring jäi meie poolt tegemata. Väljas lahistas lörtsisegust vihma ning kurviline kruusatee mõnusalt soojas autos kaalus niiske ja külma jalgsi-harjutuse üsna konkurentsitult üle. Konkurentsitult mõnus ja stabiilne tundus ka uus Hilux. Kui enamasti kipuvad koormata kastikad kruusateedel tänu kergele kastile veidi ujuma ning libisema, siis Hilux seisis üllatavalt stabiilselt tee küljes kinni ka vallatumates kurvides. Olukorra tegi veelgi mõnusamaks eelmise versiooniga võrreldes oluliselt vaiksemaks ja mugavamaks muutunud salong, mis mõjus pigem sõiduauto/maasturlikuna kui tõsise ja kompromissitu tööautona.
Kruusateed mööda edasi sõites jõudsime läbi Paadermaa välja Helmikülasse ning sealt võtsime suuna Kulli ja Kastna kaudu Tõstamaale. Seejärel vaatasime üle Munalaiu sadama, mille kaudu saab Kihnu saarele sõita ning uhasime Audru sadamasse.
Audru sadamast viis aga meile üllatusena väike merega paralleelselt looklev kruusatee välja mingisse golfikeskusesse ning peale seda ristusime Pärnu-Lihula maantee neljarealise osaga. Tegelikult oleks saanud lahega paralleelselt sõitma hakata juba Liust alates, aga näe, jäi kuidagi kahe silma vahele. Aga ei hullu, ega ma seal viimast korda sõitnud.
Toyota Hiluxiga olen ma oma autodest rääkimise, kirjutamise ning matkamisega tegeletud aja jooksul kokku puutunud palju. 2012 aasta suvel sõitsime Hiluxiga Tallinnast Magadani ja tagasi. Selle umbes 50-päevase automatka käigus uhasime Hiluxiga maha 25 913 erineva kergus- ja raskusastmega kilomeetrit. Autos oli kogu reisi vältel mugav istuda ning kastikas pidas end hästi üleval nii maastikul kui ka pikkadel ja igavatel asfaldiotsadel. Hilisemalt on meie reisiseltskonna Hiluxid edukalt väisanud ka Mongooliat ja Kesk-Aasia põnevaid riike.
Seega pidi uus kastikas astuma üsna suurtesse jälgedesse. Ja kui aus olla, sai ta sellega ka päris hästi hakkama. Auto näeb välja sihvakas ja vilgas, ent sellegi poolest maskuliinne. Rattakoopad on saanud mõnusad laiendid ning kulmu alt põrnitsevad tuled annavad sõidukile paljutähendusliku karakteri. 227mm silla- ning 286mm põhjakliirens lubavad sõita ka keerulisemates oludes. Seda viimast toetab ka asjalik aeglustiga nelikveosüsteem, mis on nüüdsest kolinud kangide maailmast nuppude omasse. On see elektrooniline lülitus halb või hea, selgub juba pikema ekspluatatsiooni käigus. Suured kiidusõnad tuleb öelda ka inseneridele, kes on haagisekonksu auto külge kinnitamise osas teinud suure sammu edasi. Auto tagaosas rippunud ning veidi veidrana tundunud karpraud-haakekonks kooslus on nüüdseks asendatud korraliku lahendusega.
Uue ja moodsa hingamise on saanud ka auto sisemus. Salong on eelmise versiooniga võrreldes vaiksem ning palju mugavam. Istmed hoiavad ilusasti ning nende vaheline käetugi tundub olevat ideaalses kohas. Pikemal sõidul on end sinna igati mugav toetada. Kiiruse ning muude näidikute plokk on hästi loetav ning pakub nüüdsest, tänu digitaalsele ekraanile, ka palju rohkem informatsiooni. Armatuurlaualt leiab 7-tollise ekraaniga multimeediasüsteemi, kaks kindalaegast ning topsihoidjad. Mootorivalik on lihtne – saada on vaid 2,4 liitrised 150 hobujõulised diiselmootorid, mille külge saab sobitada 6-käigulise manuaalkasti või siis 6-käigulise automaatkasti. Keskmist kütusekulu lubatakse alates 6,8 liitrist sajale. Üllatav oli aga see, et uus mootor tundus kiirendustel ja möödasõitudel vanaga võrreldes veidi kesisema jõudlusega. Ühest küljest võis selle taga olla ka asjaolu, et uus mootor polnud veel nö sisse sõidetud. Samas kaldun arvama, et osa jõudlusest jääb kinni uude kuuekäigulisse automaatkasti. Aga ka seda näitab aeg ja pikaajalisem kasutamine. Muus osas tuleb aga öelda, et uus Hilux on eelmisele mudelile igati vääriline järglane.
Uue Hiluxi täpsemad andmed ja hinnad leiad huvi korral siit:
Ja nii see nädalavahetus otsa saigi. Peale spaatamist sõitsime Pärnust ühe jutiga koju, sest tööd ja tegemised pressisid peale. Hing oli aga sellegi poolest rahul. Mõnusale metsas veedetud reedesele õhtule järgnes põnev ja avastusterohke laupäeva-poolik, mis päädis kuurortlinna spaamõnude ja maitsva õhtusöögiga. Ja mis sa hing ühest nädalavahetusest ikka muud oskad tahta.
