Viimati osalesin suusamatkal 2018 aastal. Vahepealsetel aastatel tegin paar katset suusamatka organiseerida, kuid kas koroona või kaaslaste leige huvi jätsid plaanid katki. Kui Ain eelmise aasta novembris Jänedal matkajate ja matkajuhtide kokkutulekul käis välja idee kevadel suusamatk ette võtta, hakkasid mul kohe kõrvad liikuma. Samal kokkutulekul tutvustasid Einar ja Meelis oma Skandinaavia suusamatku ja huvitava kohana jäi silma Are piirkond Kesk-Rootsis Norra piiri lähedal. Kuid kuna kevadeks oli mul ka üks Soome suusareisi pakkumine, siis kindlat sõna ma Ainile veel ei andnud.
Umbes kuuajalise mõtlemise järel liitusin Aini pundiga. Kaalukeeleks sai ehtsa matkaelu taaskogemise soov, ööbimine telgis talvises looduses tundus ahvatlevam kui mugav põõnutamine soojas onnis. Konkreetse matkapiirkonna valiku ja marsruudi koostamise usaldas Ain mulle. Veebruari algul kohtusin Meelisega, sain temalt kaks 1:100000 matkakaarti Are põhjapoolse piirkonna kohta ja ülevaate tema möödunud kevade tormisest ja vesisest suusamatkast idapoolse kaardi alal. Meelis mainis ka, et järgmisel aastal soovib ta minna läänepoolse kaardi alale. Seda kaarti uurides leidsin sealt mägise Skäckerfjälleni loodusreservaadi, see piirkond tundus kohe ahvatlev. Kaardi ja veebirakenduste lähemal uurimisel selgus, et seal on ka markeeritud talverada olemas, sellele tuginedes ei ole kehva ilma korral eksimist karta.
Ja plussiks oli veel see, et matka sai teha ringmarsruudina, alustades ja lõpetades samas kohas. Kohale- ja tagasisõiduks valisime mikrobussi ja Paldiski – Kapellskäri laevaliini. Mikrobussi saime Alutaguse Matkaklubilt.
Alguspunktiks sobisid kolm asustatud kohta, valisime neist keskmise, Kallsedet´i, seal on soodne 6-kohaline kämpingumaja, tellisime selle nii ööks enne kui peale matka. Maksime seega lõivu mugavusele: matka saaks ju alustada kuskil parklas otse mikrobussist välja astudes, ja saaks ka pesematult ja läbihigistatult kohe tagasisõitu alustada! Meid oligi sel hetkel algsest 9-st huvilisest alles kuus. Viimasel hetkel lisandus seitsmendana Tanel, tema oli lahkelt nõus põrandal magama.
Laevapiletitega läks meil nadisti, DFDS liini suurem laev läks regulaarsesse hooldusesse, väiksemale laevale me reede õhtuks pileteid ei saanud, laupäeva õhtul minek tähendas ühe matkapäeva kaotamist. Ja tagasisõit venis soovitust pikemaks, kuna laupäevaõhtuse Kapellskärist väljasõidu asemel saime sealt startida alles pühapäeva hommikul. Maire koostas menüü, Ennike ja Lea ostsid vajalikud toiduained. Kaasvõtmiseks vajaliku varustuse leppisime kokku zoomi koosolekul, silmast-silma kokkusaamist ei teinud. Suusaboksi saime Mairelt.
Laupäeval, 18. märtsil olime kõik stardivalmis. Ida-Virumaalt alustanud mikrobuss korjas meid järgemööda peale, suusad panime katuseboksi, muu träni bussi tahaotsa ja vurasime Paldiski poole. Selgus, et viimane suusamatk oli enamusel 2018. aastal, olime siis koos Teravmägedel, Ennike matkas eelmisel aastal Meelise pundis. Teravmägede matka eeskujul võtsime seljakoti kergendamiseks nüüdki kaasa „salvokad”, vaid Ain ja Ennike loobusid neist.
Õhtul enne kümmet väljunud laeva „rootsi” lauas õgisime end nii õhtul kui hommikul kurguni täis, pühapäevasel 670 km bussisõidul läbi Rootsi oli meil aega taastuda. Pea lumevabadel põldudel märkasime sadade kaupa hanesid ja kümneid luiki, lindude rännuaeg oli käes. Ka metskitsi oli põldudel palju. Üllatuslikult hakkas juba lõuna paiku nälg meid näpistama. Just siis meenus Tanelile, et tema ammune tuttav Valeria elab teepealses Fränsta asulas. 20-minutilise ettehelistamise järel sadasime rootslasega abiellunud Valeria poole sisse ja saimegi seal korraliku lõunasöögi, 2/3 sellest oli küll meil enda kaasa võetud. Kuid saime Valerialt lubaduse, et tagasisõidul on rootsipärane lõuna tema poolt! Lisaks külastasime koos temaga Rootsi pikimat puitsilda (Vikbron, 133m), see sild ehitati 1888 üle Ljungani jõe protestiks samas kõrval tegutsenud kõrge tollimaksuga silla vastu.
Kallsedeti kämpingusse jõudsime õhtul enne kella kuut. Hollandlannast perenaine oli algul tõrges, kuna me ei soovinud lisatasu eest voodipesu võtta, kuid loobus meiega kemplemast, kui kuulis, et magamiskotid on meil kaasas ja järgmised ööd elame nagunii telkides. Lugupidamisest meiesuguste hullude vastu lubas ta külast otsida kellegi, kes aitaks meie bussi soovitud matka alguspunktist kämpingusse tagasi tuua. Nimelt leidsime, et laevapiletite tõttu kadumaläinud matkapäeva kompenseerimiseks on esimesed 16 kilomeetrit tark läbida bussiga, seda enam et rada kulges suures osas autotee lähedal.
Esmaspäeva hommikul oligi üks külamees kell 8 kohal, sõitsime koos matka alguspunkti, 16 km metsase lõigu peale kulutasime vaid 20 minutit, nii hoidsimegi ajaliselt terve matkapäeva kokku! Külamees sõitis väikese tasu eest bussiga kämpingusse tagasi.
Juba enne üheksat alustasime 430m kõrgusel metsa vahel suuskadel mäkke tõusu, taevas valdavalt pilvine, kuid ka päikest oli näha, -1° C. Liikusime kõrgete tokkidega tähistatud rajal, tokkide otsas punased kaldristid. Värskeid jälgi rajal polnud, kuid lumi vajus õnneks vaid 6…7 cm läbi, vaid üksikutes puudega varjatud kohtades umbes 15 cm. Üsna kohe ilmnesid esimesed raskused, eriti neil, kes varem polnud kelke vedanud. Kergema seljakoti ja seega ka suuskadele mõjuva väiksema raskuse tõttu ei pidanud suusad hästi, kallakul kiskus kelk kõrvale ja laskumistel sõitis jalgadesse. Aga õiged nipid tulid varsti meelde ja asi hakkas sujuma.
Hõreda põõsastikuga välu serval märkasime esimesi põhjapõtru, meeleolu paranes kohe. Meid oli hoiatatud põtrade häirimise eest, kuid nad olid piisavalt kaugel, nii et häirimise ohtu polnud. Kahjuks sattusime üsna pea lauspilvedesse, sellega kaasnes hajus valgus, nn valge pimedus. Liikumine muutus kohe kehvemaks, lihtsatel laskumistel panid mitmed meist külje maha, maapinna konarused olid eristamatud. Metsapiir on umbes 700m kõrgusel, sellest ülalpool muutus senine leebe ilm tuuliseks, tekkis pinnatuisk, nõlvad olid kohati jäised. Jõudsime loodusreservaati.
Ettevaatlikult laskusime sadakond meetrit madalamale, 11.30 peatusime 660m kõrgusel Strydaleni päästeonnikese juures. Onni taga kasvas hõre võserik, kõrval seisis kinnituisanud peldikuputka. Einestasime raudahjuga onnis tuulevarjus, sõime kaasavõetud kuivpajukit, peale jõime hommikul termostesse valmistatud teed. Nelja lavatsikohaga onnis võib ainult lühiajaliselt peatuda, onnis ööbida ja sinna varutud puid võib ahju kütteks kasutada ainult hädaolukorras. Külastuskladest nägime, et eelmised külalised olid onnis nelja päeva eest, 16. märtsil.
Pealelõunal liikumist jätkates nähtavus paranes, nägime isegi lumiseid-jäiseid tippe, kaks neist kõrgemad kui 1200m, kuid tuul oli veelgi tugevnenud, -3° C 
. Väikesele laskumisele järgnes pikk mitmekilomeetrine tõus, mis ülalpool muutus järsemaks. Tagasi vaadates paistis suur Kallsjöni paisjärv, selle lähedalt alustasime hommikul tõusu. Kõrgemal halvenes nähtavus jälle valge pimeduseni, kuid suunda aitasid jätkuvalt hoida 2,5m kõrgused punaste kaldristidega tokid, need olid paigutatud 20…30m tagant. Mõnest tokist oli näha vaid ülemine 50cm. See tokkidega tähistatud rada on loodusreservaadis ainus, kus võivad sõita mootorsaanid, kõrvale pööramine on neil keelatud. Metsa vahel kuni 15 cm vajuv lumi oli asendunud firni või jäise koorikuga, kus isegi teraskantidega suusad ei pidanud, ukerdasime vaevaliselt. Kuru läheduses muutus vastutuul üha tugevamaks, nähtavus ulatus heal juhul 100 meetrini. Minus tekitas imestust, et 940m kõrguse kuru lähedale ja kurule ei olnud enam ristitokke pandud, olid vaid peened oranžid helkurribadega plasttokid! Alles hiljem taipasin, et ristitokid on kõik lume alla mattunud, nende asukohti tähistavadki hiljem lisatud plastiktokid.
Kurule saime 14.30, tuulevingaal ja pinnatuisk olid päris ebameeldivad. Kuna meil oli soov tõusta kõrval (lääne pool) asuvale 1201m Anjeskutani tipule (see võtab hinnanguliselt 2 tundi), oli meil tuulele vaatamata mõistlik telgid kuru lähedusse püstitada. Tuulevarjulist kohta polnud, otsisime sellist, mis on võrdlemisi tasane ja kus on piisavalt lund. Leidsime sellise sadakond meetrit kurust põhja pool, vertikaalis kümmekond meetrit madalamal, rajast paarkümmend meetrit kõrval. Platside tasandamisele ja kolme telgi püstitamisele kulus meil kolmveerand tundi. Tuulepealsele küljele kinnitasime Hillebergi kolmese Nallo 3GT, tamburiga allatuult, kasutasime Taneli endatehtud lumevaiu. Lahjemad kuppeltelgid panime Nallo tuulevarju. Nallole kaevasime ka 60cm sügavuse tamburiaugu, tahtsime seda kümmekond cm sügavamaks teha, aga jää tuli vastu. -6° C.
Leppisime kokku, et tipputõusu alustame hiljemalt 16.30, siis jõuame kindlalt veel valges alla. Lootsime tuule vaibumist ja nähtavuse paranemist. Aga ei tulnud kumbagi ja lumesadu hoopis tihenes! Tõusu asemel hakkasime kella viie paiku Nallo tamburis põletitel lund sulatama ja seejärel õhtusööki valmistama. Peagi oli kogu seltskond Nallos 
, kolmekesi külitasime asemetel, teised istusid või seisid tamburis ja valmistasid sööki. Aega kulus palju, telk oli auru täis ja aurutamine kestis veel ka siis, kui olime kere täis söönud. Nimelt sulatasime ka hommikuks lund ja ajasime vee keema, panime kõik 7 termost täis. Siis saame hommikul lume sulatamist vältides kiiremini tegutsema. Muljetasime, tee kõrvale jõime Lea 35-kraadist Herbertit ja sõime küpsiseid. Lootsime, et hommikul on ilm parem ja saame peale hommikusööki telke maha võtmata esimese asjana tipu ette võtta. 19.30 ajal oli juba päris pime. Tugevdasime telgivaiad suuskadega, -7° C. Hambaid pesin lumega, 20.30 saime kõik lõpuks horisontaali. Olime 930m kõrgusel.
Öö möödus vaheldumisi magades ning tuisuvihinat, lumekrabinat ja telgi rapsimist kuulates. Tavapärane loodushäältega telgiöö!
Hommikul peale 9-tunnist lesimist kobisin esimesena Nallost välja, tuul ja tuisk olid endised, nähtavus umbes 5 tokivahet (100…150m). Kahe telgi vahele oli kerkinud 60cm kõrgune tuisuvaal, Nallo tamburi ülaservani 
. Alari suusakepi külge seotud termomeeter näitas -9,5° C. Lea ja Ennike palusid, et ma nende telgi sissevajunud tamburi ja ukseava lumest vabastaks, loodus kutsus neidki välja. Tänutäheks kaevasid nad pärast meie tamburi lume alt välja, ja muidu polnuks tamburis hommikusöögi valmistamiseks ruumi!
Tanel rääkis, et ta polnud Nallos sõba silmale saanud, oli veendunud, et tuul on telgikinnituse lahti või koguni telgi katki rebinud, laperdamine oli nii tugev. Rahustasin koos Alariga teda, puhangud olid kuni 20 m/sek, see ei tee telgile veel midagi. Millegipärast ei taha Hilleberg 4 hooaja (ja ka ekstreemtelkidele) lumepõllesid õmmelda, seepärast kostab tuulega valju laperdamist!
Väljas käijatelt kuulsime teateid nähtavuse paranemisest, ka päike kumas läbi pilvede, kuid tuul oli endine. Sööki valmistasime ikka Nallo tamburis ja sõime telgis, magamisruumi ust hoidsime kinni, niigi oli selle lagi kondenslund täis, mis nüüd sulas ja magamiskottidele tilkus. Loodus kutsus jälle, seekord number kahele. Kurul moodustunud tuuletorus oli see üpris ebameeldiv ettevõtmine, pööra ennast kuidas tahad, täistuisanud jalgevahest ja pükstest ei pääse kuidagi.
Otsustasime, et ootame kuni 11.00-ni, ja kui tuul oluliselt ei vaibu, siis jätame ka täna tipuürituse tegemata! Ei vaibunud, kuigi nähtavus paranes sedavõrd, et meid idast piirava Aahkantjahke tipu lumine-jäine kaljusein oma paarisaja meetri kõrguse püstloodse lõhanguga oli päikesesäras nagu peopesal. Pakkisime asjad telkides kokku ja mahutasime nad võimalikult lumevabalt seljakottidesse ja kelkudele. Viimasena võtsime telgid ettevaatlikult maha ja rullisime kokku.
Kella 11 paiku asusime põhja poole laskuma, algult laugel nõlval tugevas vastutuules, seejärel järsemal nõlval üha nõrgenevas tuules. -8° C. Pind oli vaheldumisi jäine, pehme lume ja tuisuvaaludega. Tuisuvaalus maoli lendamise järel võtsin suusad alt, kinnitasin kelgule ja astusin jalgsi allamäge. Teised jätkasid suuskadel balansseerimist, sõitsid kiiruse madalal hoidmiseks siksakis, vaheldumisi vasakule ja paremale, aga ikka kukkusid korduvalt. Kurunõlvast alla sain enamusest varem.
Ilm muutus järjest paremaks ja tuul vaibus, tipud olid üha kõrgemalt näha. 1202-meetrise Sockertoppeni jalamil nägime kahte põhjapõtra, seal lähedal keerasime tähistatud rajalt maha ja võtsime suuna lääne poole, lootuses teine planeeritud radiaal edukalt läbi teha. Liikusime traaversina umbes 700m kõrgusel, ülalpool metsapiiri 
. All vasakul paistis piklik Mansjöni järv. Tanel märkas selle idakaldal kidurate puude vahel väikest onni, pärast avastasin onni kandilise kärbsemustana ka kaardilt. Lõunapausi ajal kasutasid mitmed varjatud järsemat nõlva keha kergendamiseks, sealt avanesid miljonivaated järvele ja ümbritsevatele mägedele. Esmakordselt ilmus nähtavale Anjeskutani ümar tipp, aga mõtte sellele tõusta olime juba maha matnud, meie esimene radiaal jäi seega toimumata. Läänes paistsid madalamad mäed, need on juba Norras, põhjakaares paistsid meie selle radiaali sihtkoha, reservaadi kõrgeima tipu Sandfjälleti lumised-kaljused nõlvad, tipp ise jäi nõlva varju. Ilmus Norra mobiililevi, Norra piirini oli vaid 6 km. -9° C.
15.00 leidsime Sandfjälleti jalamil 760m kõrgusel lauge lumise platsi, jäime sinna paigale, kuna edasi muutus nõlv tunduvalt järsemaks. Panime telgid üles, tamburid allatuult (ida poole), otsisime tipukotikesed välja ja 15.50 hakkasime suuskadel ülesmäge astuma. Oli peaaegu selge, päike soojendas selga, päris mõnus astumine ilma suure seljakoti ja järel lohiseva kelguta. Võtsime suuna tipu lääneharja laugemale lohule, vaid Tanel rihtis otse tipus paistva lumise tähise poole. Harjalohus võtsime suusad alt, näksisime magusat ja rüüpasime termosest. Lai mäehari oli võrdlemisi jäine, ilusate lumeviredega, kuuseoksi meenutava pinnamustriga. Enne tippu leidsime Taneli suusajäljed, siis märkasime ka teda ennast. 17.30 olime kõik 1230m Sandfjälleti tipus, 15 minutit peale Tanelit. Tanel kurtis, et sai tõusul naha päris märjaks, oli kartnud, et äkki jõuame enne teda üles!
Vaated olid ägedad, kõik Skäckerfjälleni loodusreservaadi tipud, eelkõige kõik 5 üle 1200m tippu olid nagu peo peal. Tiputähis on umbes 10m kõrgune, paksult lume- ja jääkorraga kaetud jurakas. Interneti piltidelt nägime, et tegemist on võrdlemisi elegantse kolmjalaga, nüüd suutis see mingi ime läbi raske koorma all püsti püsida. Pugesime korraks „jalgade” vahele väikesesse koopasse. Tegime tipupilte, jõime „Herbert’it”, näksisime Taneli kaasavõetud magusat, kasutasime Norra levi info edastamiseks. Veidi enne kuut asusime laskuma.
Laskusime kärmelt, suuskadel tõustud lõigu läbisime 15 minutiga, 5 korda kiiremini kui üles tulles. Laagrikohta saime 18.30, just enne päikeseloojangut. -12° C. Kuna tuul oli mõõdukas, tegime süüa väljas lumme kaevatud ja tuulemüüriga varjatud augus. Gaasi kulus küll palju, kuid saime telki märgumisest säästa ja ei pidanud „sundkülitama”. Magama heitsime rahulolevana, vaatamata eelnenud öö ja hommiku kannatustele teenisime tänase lõuna ja õhtuga väärilise tasu.