![\"\"](\"https:\/\/matkasport-ee.vserver.zonevs.eu\/files\/img\/DSC03493.jpg\")
<\/p>\nÜhel maikuu päeval Anuga kohvikus istudes tuli jutuks idee minna Lahemaa käimismaratonile (10. Lahemaa kepikõnni-ja käimismaraton, korraldajaks MTÜ Elamusmaratonid). Olin hea mõttega päri ise ettevaatlikult uurides, et mis need distantsid ka on. Anu rääkis, et valida saab 10, 21 ja 42 km vahel. Arvasin, et poolmaratoniga saaks hakkama küll. „See on sulle küll liiga lühike distants, tule ikka täismaratonile,“ ütles Anu ja lisas, et tema läheb kindlasti ja võtab Floydi kaasa. Floyd on Anu beauceron tõugu koer. Kokku lepitud, arvestades seejuures, et 42 kilomeetrit ei tundu siis veel erilise distantsina. Maratonini ju 1,5 kuud aega.<\/p>\n
Kuskil juuni lõpus avastan järsku, et maraton toimub ju 10 päeva pärast ja ma ei ole end isegi mitte vaimselt selliseks distantsiks ettevalmistanud. Kuna aga 2015. aastast on kogemus Icebug Experience Rootsis (kolme päevaga 75 km, kus ma sain käimisklassi 52-st osalejast 29. aja 15h 3min) ja 2016. aastast Anu ja Floydiga koos läbitud Extrömi marss (pikkusega 31 km), siis ikka veel tunnen, et muretsemiseks ei ole põhjust. Küll aga hakkan mõtlema näiteks seda, mida selga-jalga ja seljakotti panna. Sel hetkel tundub seljakott vältimatult vajalik. Jalatsitest on võtta Keen ja Icebug. Keeni mudel on hingavam ja pehmema tallaga, Icebug jäigem, tallamuster relieefsem, aga pealis tihedam, mistõttu tundub umbsem. Koguaeg olen olnud kindel, et suvel ja mitte eriti tehnilist maastikku läbides lähen pigem Keeniga, aga viimasel päeval otsustan mingil põhjusel ikkagi ümber ja panen Icebugid. Käe peale Suunto Ambit3 Vertical, et rajal distantsi ja kiirust jälgida, ja kotti kaasa GoPro Hero5 Black maratoni jäädvustamiseks. Kaasa panen ka kaamera rinnavöö- ja koerakinnituse rihma (kuigi koer sel korral filmitegemises siiski kaasa ei löö). Söögiks 2 banaani, musta leiva, Maiuspala kommi ja joogivarude jaoks tühja veepudeli. Lisaks 1 magneesiumiampulli, 2 guaraanat ja valuvaigistid. Etteruttavalt võin öelda, et seljakotitäie asju oleks võinud vabalt maha jätta – korraldus oli tasemel, joogi-ja suupistepunktid olid kõigega rikkalikult varustatud ja lisaks jagati ka valuvaigisteid ja plaastreid.<\/p>\n
9. juulil starti jõudes on ilm soe ja päikeseline, määrime end 50spf päikesekreemiga sisse ja lähme starti. Kohe hakkab silma, et käimismaraton on pigem naiste ala – silma järgi hinnates on mehi umb. 1 mees iga 10 naise kohta. Mine sa tea.<\/p>\n
Jalad ja käpad enne starti.<\/p>\n
<\/p>\n
Start Kolgakülas kell 11:00, kontrollaeg 9h.<\/p>\n
0 – 5,55 km<\/u>. Aeg läheb kiiresti, ilm on ilus, lobiseme Anuga ja tempo on päris kiire. Ilm on palav, aga samas mõnus. Rahvast on rajal distantsi alguses päris palju. Vett esimesele lõigule kaasa ei hakka tassima, mõtlen, et küll punktis võtan, aga selleasemel tarbin seal kohapeal piisavalt ja ei hakka pudelit täitma.<\/p>\n
5,55 – 13 km.<\/u> (Vasaristi-Nõmmeveski). Rahvast endiselt rajal päris palju. Mööda saada keeruline, aga üldine tempo tundub päris hea kõigil. 7. km läheb rada nii kitsaks, et kahekesi kõrvuti käia enam võimalik ei ole. Anu ja Floyd lähevad ka sellel kitsal rajal siiski teistest mööda. Mul enam möödumine hästi ei õnnestu ja jään neist maha. Loodan kätte saada järgmises kontrollpunktis. 10km distants läheb sellel lõigul poolmaratoni ja maratoni omast lahku. Tundub aga, et 10km raja on valinud vähesed, sest rahvast oluliselt vähemaks ei jää. Ringi vahtides suudan puujuurika otsa koperdada ja löön parema jala suure varba päris kõvasti ära, varsti kordub sama vasaku jala varbaga. Õnneks on kodus punast küünelakki – kui küüned siniseks peaks minema.<\/p>\n
13 – 18 km.<\/u> (Nõmmeveski-Joaveski). Ligi hakkab hiilima väsimus. Tekkinud on monoliitjalad – teate küll seda tunnet, kui peale pikemat käimist koosneks jalg nagu ühest suurest paindumatust tükist. Varba löömisest tuikab veidi ka vasak pahkluu – sai ilmselt põrutada. Anu koos Floydiga on eest ära läinud ja teda enam kättesaada ei õnnestu. Suht kohe peale Nõmmeveski TP-d läheb ka poolmaratoni rada maratoni rajast lahku – inimhulk jääb nüüd märgatavalt hõredamaks.<\/p>\n
Kätte jõuab keskpäevane kuumus, mis on eriti tuntav, kui rada jõuab metsast välja heinamaale. Teisi ei paista häirivat ei palavus ega väsimus, vähemalt nii mulle tundub, sest naised käivad mitmekesi koos, kerge sammuga ja rääkides kõigest – tööst, perest, laste kasvatamisest ja jumal teab millest. Metsavahelt kostub ka huikamist, nagu poleks tegu maratoni, vaid seenelkäiguga.<\/p>\n
Kuum heinamaa.<\/p>\n
![\"\"](\"https:\/\/matkasport-ee.vserver.zonevs.eu\/files\/img\/DSC03496.jpg\")
<\/p>\n
18 – 25 km.<\/u> (Joaveski-Sillaotsa). Kõige raskem lõik, motivatsioon kaob. Teadmine, et tehtud saab kohe-kohe alles pool distantsist. Ringi vaadata ja loodust imetleda enam eriti ei jaksa, selleasemel vaatan hoolega jalge ette, et enam varbaid ära ei lööks. Siniste küünte pärast ei ole enam mõtet muretseda, tõenäoliselt tuleb vähemalt kolmel varbal küüs üldse ära. Villid on tekkinud mõlema talla alla, liikumine on muutunud raskeks ja tempo alla 4km\/h. Kirun endamisi Anut, et ta mu 42-kilomeetrisele rajale meelitas ja veel rohkem kirun ennast, et lasin end meelitada. Kui oleksin poolmaratoni võtnud, siis saaks see vaev juba otsa. Tekib tõsine tahtmine Sillaotsa punktis katkestada, mõtlen juba valmis plaani, et Anu ja Tarvo võivad mu sealt punktist ju ka peale võtta, kui ma kuidagi muudmoodi starti\/finišisse tagasi ei saa.<\/p>\n
25km katkestamisest mõtlemas.<\/p>\n
![\"\"](\"https:\/\/matkasport-ee.vserver.zonevs.eu\/files\/img\/DSC03519.jpg\")
<\/p>\n
25-31 km<\/u>. (Sillaotsa-Porgaste). Sillaotsas plaanin teha pikema pausi, õnneks kohe esimese asjana punkti ütlema ei lähe, et soovin katkestada. Võtan juua-süüa ja istun samblale. Rahvast voorib muudkui juurde, tundub, et ma ei olnudki väga viimaste seas. Ja niipalju kui näen on kõigil samad probleemid – väsinud jalad ja villid – nii mõnigi küsib valuvaigistit või midagi villide vastu võitlemiseks. Aga mis neid inimesi minust hetkel eristab on meelsus, vaatamata probleemidele on kõik rõõmsad ja keegi katkestamisest ei räägi.
\nVõtan oma Icebugid jalast, kallan puru välja ja pühin ka sokkide pealt vähemaks (mõtlen, et oleks pidanud bahillid ka panema, oleks mustust jalatsi sees vähem), sokke siiski ära võtta ei julge, teadmatus tundub hetkel parem. Võtan sisse valuvaigisti ja hommikul võtta ununenud magneesiumi. Sunnin end taas teele – eks järgmises punktis on ka võimalik katkestada. Et üksindust leevendada ja tempot hoida, panen muusika kõrvaklappidesse. Tänu valuvaigistile valud siiski kaovad ja jalad hakkavad uuesti tööle. Umbes 26. km lõhkeb vasaku jala talla-alune vill, liipan edasi. Suhteliselt kohe, kui vasaku jala valust üle saan, kordub kõik parema jalaga.<\/p>\n
31-38 km. <\/u>(Porgaste-Meeka). Porgaste punktis tuleb meelde, et mul on seljakotis guaraanat, joon selle ära. Pilk muutub selgeks, pea kergeks. Jalgadesse on jõud ja elastsus tagasi tulnud. Umbes 34. km-l helistab Anu, et on lõpetanud ja uurib, kui palju mul veel lõpuni on. Kell on sel hetkel 17:31 (Anu ja Floydi lõpuaeg 6h28min) – ilmselt enne seitset ma ei lõpeta. 35-36 kilomeetri peal eksin ära, minuga koos veel umbes 7 inimest. Pööre suurelt teelt maha on noolega tähistamata (tavaliselt on kollased lindid ja keerulisemate kohtade peal punaste nooltega sildid) ja kui hoolega ei vaata, panedki mööda. Tagasi minnes aga selline lugu, et esimesena hakkavad paistma vasakut kätt kollased rajatähised, mis aga ei vii edasi vaid tagasi 34km tähise juurde (mis oleks ka täiesti loogiline, kui vaid sel hetkel ka mõelda taipaks). Väsimusest hajameelsus. Peale väikest peataolekut saame otsapeale ja pöörame õigest kohast ära.<\/p>\n
38-42 km.<\/u> Viimane lõik peale Meeka TP-d. Punkti jõudes on tuju vaatamata äraeksimisele päris hea, aga peale seda hakkavad suusarajad, mis tähendab tõusu ja laskumist. Laskumisel peab olema eriti ettevaatlik, sest mõlema jala varbad on hakanud uuesti valutama ja iga vale samm võib kurjasti kättemaksta.<\/p>\n
Pea-aegu lõpus – 41km.<\/p>\n
![\"\"](\"https:\/\/matkasport-ee.vserver.zonevs.eu\/files\/img\/DSC03531_1.jpg\")
\nFinišis ootab rõõmus Anu, saan karika ja diplomi ajaga 8h 17min. Lootsin küll 8h sisse jõuda, aga kõike arvesse võttes on hea meel, et üldse siin olen. Väike puhkus koos supi ja morsiga. Supi ajal tuleb minu juurde üks naisterahvas, kellest just enne äraeksimist mööda läksin. Ta räägib, et oli mind mitu korda hüüdnud aga kuna mul kõrvaklapid peas, siis jäi see mul täiesti märkamata. Ta nimelt tahtis teada anda, et olen teisele teele pööramise mahamaganud.<\/p>\n
Kodus – üldine enesetunne ok, liigesed-lihased ei valuta, näost ära ei ole. Aga labajalad on paistes ja kehvemas seisukorras kui arvasin – villid on nii mõlema päka all ja kandadel, aga mitte tavapäraselt kandade all, vaid servades. Mõlema suure varba küüned ja parema jala teise varba küüs on tumesinised.<\/p>\n
Miks seda kõike vaja on? Ega vist ei olegi – vähemalt füüsiliselt. Aga psühholoogiliselt ja emotsionaalselt on hea võimalus end proovile panna ja vähemalt see üks päev elada täielikult olevikus – 1 min korraga.<\/p>\n","protected":false},"excerpt":{"rendered":"
Ühel maikuu päeval Anuga kohvikus istudes tuli jutuks idee minna Lahemaa käimismaratonile (10. Lahemaa kepikõnni-ja käimismaraton, korraldajaks MTÜ Elamusmaratonid). Olin […]<\/p>\n","protected":false},"author":28,"featured_media":0,"comment_status":"closed","ping_status":"open","sticky":false,"template":"","format":"standard","meta":{"footnotes":""},"categories":[49],"tags":[],"class_list":["post-12226","post","type-post","status-publish","format-standard","hentry","category-jutud"],"yoast_head":"\n