Laias laastus võib öelda, et pikk matk kestab vähemalt 2 nädalat või on vähemalt 300 kilomeetrit pikk. Loodetavasti teab iga eestlasest matkahuviline, et meie armast kodumaad kaunistab mitu RMK pikamaarada, juhatades seiklejaid läbi vaheldusrikka maastiku, marja- ja seenemetsade ning mööda lugematutest veesilmadest. Küll aga võib ka meie matkateedest lühim – 234-kilomeetri pikkune Heltermaa-Ristna-Sarve – tunduda hoomamatu, rääkimata siis 812-kilomeetrisest Peraküla-Ähijärve matkateest. Vesi? Toit? Telkimiskohad? Varustus? Katsume siin artiklis pikamaamatkamise üksipulgi lahti võtta, et näidata, et tegu pole üldse nii võimatu eesmärgiga kui esialgu tundub.

Jätan siin artiklis rääkimata neist pikamaamatkadest, kus ööbimine toimub mägihüttides, refugiotes või muus majutuses (erinevad Camino rajad) ning keskendun matkastiilile, kus peamiselt telgitakse.

Planeerimine

Pika matka planeerimise hoomatavamaks muutmiseks soovitame pikamaamatkast mõelda kui mitmest järjestikusest lühikesest matkast, kus iga individuaalse matka pikkuseks on vahemaa, mis jääb kahe varude täiendamise punkti vahele.

Päevased distantsid muutuvad pika matka jooksul palju: kui alguses läbitakse 15-25 km päevas, siis juba mõni nädal pärast matka algust on nii keha kui vaim uue rutiiniga harjunud ning distantsid suurenevad märgatavalt. Oluline on kuulata oma keha, teha venitusi ning piisavalt magada, et lihased saaksid taastuda ning nõudliku matkaga harjuda.

Tavaliselt planeerivad pikamaamatkajad detailsemalt ette vaid ühe päeva, vaadates hommikul või eelneval õhtul kaarti: mitu kilomeetrit võiks läbida, et jõuda järgmise mõnusa ööbimispaigani, kui kaugele jääb järgmine vesi, kus võiks pidada lõunapausi jne. Siinkohal aitavad erinevad kaardirakendused, kus valitud matkarada, veekogud, linnad jne peal.

Pikamaaraja valikul on oluline kindlasti valida õige hooaeg: kuna pikimate radade läbimiseks kulub teinekord kuid, sisaldavad need isegi mitut aastaaega ning ületavad nii kõrbelisi kui ka mägiseid piirkondi. Tähelepanu tasuks eelkõige pöörata sellele, millal on antud piirkonnas matkahooaeg (kevad-suvi-sügis), millises suunas rada läbida (millal esinevad lumesulaveed, kaua kestavad lumesillad, millal on vihmaperiood, millal muutub kuumus talumatuks) ning millal on lahti mägihütid, rajale jäävad (teinekord hooajalised) poed jne.

Varude täiendamine

Tavaliselt on pikamaarajad kokku pandud nii, et varude täiendamise vahele ei jää rohkem kui 7 päeva. Matka alguses pole üldse oluline teada, millal näiteks kolmanda linnani jõuad või millal raja lõpetad – see tekitab lisastressi. Toidupoodidega asulad võivad jääda otse rajale, teinekord nõuab nendeni jõudmine aga ühistranspordi või pöidlaküüdi kasutamist. Veel üheks variandiks matkarajal toiduvarusid täiendada on endale rajale postiga pakke ette saata; sellisel juhul tasuks aga uurida, kui kaua postkontorid pakke hoiavad.

Toitumine

Pikamaamatkal on suurema toidukaloraaži järgmine vajalik, et säilitada energiataset ning vältida vigastuste ohtu. Keskmiseks päevaseks kalorikuluks võib pikamaamatkal arvestada 3000-4000 kilokalorit. Toidumoona pakkimisel mõtle eelkõige sellele, kui palju toiduained kaaluvad, kui palju kaloreid need sisaldavad ning kui palju ruumi need võtavad.

Keskmiselt tarbib inimene ühe matkapäeva jooksul umbes 1 kilogrammi toitu. See kaal ei sisalda aga toidus oleva vee hulka.

• Snäkkideks eelista kaloririkkaid ent kergeid toiduaineid, mida ei pea eraldi valmistama: pähklid, šhokolaad, küpsised, müsli- ja energiabatoonid.
• Hommikusöögiks tarbitakse pikamaamatkadel enamasti putru koos pähklikreemiga, tagades täiskõhutunde pikkadeks tundideks. Kellele hommikuti süüa ei meeldi, võib kiiresti mõne batooni nahka pista ja korralikuma eine alles hiljem teha.
• Lõunasöögiks on parimad näiteks pakisupid, soolased või magusad küpsised, erineva täidisega tortillad ja muu sarnane kiiresti valmiv.
• Õhtusöögiks eelista midagi, mida ei pea pikalt potis keetma, et gaasi kokku hoida, näiteks kiirnuudlid, riisinuudlid, kartulihelbed, hernehelbed, kusskuss, hirsihelbed, tatrahelbed, sojahakkliha, kuivatatud juurviljad.
• Matkatoidu energiasisaldust saab kergesti tõsta: lisa toidule kõrge energiasisaldusega elemente, näiteks võid või margariini, kookosõli, rasvast juustu, kõrneid, pähklivõid, pähkleid, seemneid.

Varustus

Pikamaamatka puhul muutub seljakoti kaal tõeliselt oluliseks, sest teel tuleb olla kaua ning vigastuste vältimise eesmärgil ei tohiks põlvedele ja seljale liiga teha. Seljakotti pakkides ning endale varustust soetades tuleb mõelda sellele, et kõik oleks võimalikult kerge, mitmeotstarbeline ja pakiks pisikeseks kokku. Ka riideid ei tasu üleliia palju kaasa võtta, sest neid saab rajale jäävate veekogude ääres või asulates pesta.

Kõige suuremat mõju avaldavad koorma kaalule seljakott, magamiskott, madrats ja telk.

Kõige kergemad ja pisikeseks kokku pakkivad magamiskotid on valmistatud sulgedest; tänapäevased sulemagamiskotid ei ole niiskuse osas enam nii tundlikud kui vanasti, sest suled on vett-tõrjuva vahendiga töödeldud. Kevadest sügiseni piisab magamiskotist, mille mugavustemperatuur jääb 0 kraadi kanti, naised võiksid vaadata aga veidi soojemat magamiskotti või omada suveks ja kevadeks/sügiseks eraldi magamiskotte. Need, kes kaalule eriti palju tähelepanu pööravad, võivad kombineerida eriti kerge pool-magamiskoti juba niikuinii seljakotis sisalduva sulejopega!
Pikamaamatkajate seas on juba aastaid kõige hinnatumateks madratsiteks Therm-a-Rest NeoAir xLite ning talvine NeoAir xTherm. Need õhkmadratsid on vastupidavad, kerged ja pakivad väga pisikeseks kokku, garanteerides imehea ööune ka külilimagajatele.
Enamik pikamaamatkajaid eelistavad 2-kohalisi telke, sest mitmekümneid öid iga ilmaga telgis veetes saab sellest kodu – veidi rohkem ruumi tasub ennast ära. Õnneks on ka tänapäevased 2-kohalised telgid väga kerged, seda tänu uutele materjalidele ja targale konstruktsioonile. Korralikku telki tasub investeerida nii kaaluvõidu, mugavuse kui ka garantiitingimuste tõttu.

Kel seljakoti sisu juba kergemaks timmitud, märkab kindlasti, et vanas kotis jääb ruumi ülegi. Et hoida ära selle ruumi tühja-tähjaga täitmist (sest seda kipub inimene tegema!), võiks järgmisena mõelda väiksema ja kergema seljakoti soetamisele. Kergvarustusega ja kogenud pikamaamatkajate seljakotid jäävad tavaliselt 30-45 liitri kanti, mahutades ära kõik, mida vaja. Kerged seljakotid võiksid ideaalis olla oma konstruktrsioonilt võimalikult lihtsad: mida vähem tulesid-vilesid, lukke ja klambreid, seda väiksem on võimalus, et miski ootamatult katki läheb.

Ole valmis

Pikamaamatk on korraga hirmus ja põnev, ometi toimub kehaga pikema aja jooksul mitmeid muutusi – keha harjub läbitavate kilomeetritega, koti pakkimine ja telgi ülespanek muutuvad automaatseks, samuti kujuneb välja rutiin: matkamine muutub igapäevaseks ülesandeks. Kõige suurem muutus toimub aga Sinu peas ja mõtetes: ununeb kalender, tähtajad ja stress. Päevasteks eesmärkideks on matkata, anda kehale juua ja süüa ning leida puhkamiseks mugav paik.

Kindlasti võiks algaja pikamaamatkaja olema teadlik ka matkajärgsest masendusest (post-hike blues), mis on seda intensiivsem, mida pikem on matk. Kui oled pikalt nö tavaelust eemal olnud, on igapäevase infohulga, kohustuste ja sotsialiseerumisega uuesti kohanemine tihtipeale väga stressirohke. Parimaks vahendiks, millega masenduse vastu võidelda, on planeerida kojujõudmise ajaks endale juba mõni projekt või eesmärk, millega tegelema hakata. Ning loomulikult võid juba hakata unistama järgmisest pikamaarajast.

Pikamaaraja valimine

Alustaval pikamaamatkajal on mõistlik vaadata radu, mis kulgevad mööda meile kodust maastikku, on ühistranspordiga kergesti ligipääsetavad ning asuvad sarnases kultuuriruumis.

• Eesti matkateed on igaühele kättesaadavad, tänu rajamärgistele kergesti navigeeritavad ning tehtavad ka mitmes jupis – küll siis edasi saab juba unistada ka välismaa radadest, mille trassid ulatuvad tuhandetesse kilomeetritesse. Kõik Eesti matkateed on leitavad veebist ning RMK Loodusega Koos äpist.
• Kui soovid ka üle piiri rännata, ent siiski end koduselt tunda, sobivad suurepäraselt nii Metsa matkarada kui ka Ranniku matkarada.
• Kel janu ja kaljusema maastiku ja kargema ilmastiku järele, võib vaadata Skandinaaviasse: Rootsi Rannikurada, samuti Rootsis asuv Kuningate rada, Rootsit, Soomet ja Norrat läbiv Nordkalottleden.

Juba veidi edasijõudum pikamaamatkaja võiks oma CV-d rikastada mägisema maastiku ja teistsuguse kliimaga:

• Üle Püreneede mäestiku kulgev GR11 matkarada on väljakutsuv ent siiski märgistatud ning rajale jääb palju külakesi ja mägihütte.
• Üle Alpide mäestiku kulgeb pikk ja seiklusrikas, ent märgistatud Via Alpina, mis läbib kokku kaheksa riiki!
• Läbi Ameerika Ühendriikide kulgeb kolm väga pikka matkarada, neist kõige populaarsemad on Appalachian Trail ja Pacific Crest Trail.