Parim aeg populaarsetes Dolomiitides seiklemiseks on kevad
Dolomiitides matkamiseks on mai ja juuni suurepärased, sest inimesi on oluliselt vähem, majutuse hinnad madalamad, ilm aga üldjuhul juba kevadiselt soe ja päikeseline.
Dolomiidid on Põhja-Itaalias asuv osa Alpide mäestikust ning ühtlasi saapamaa suurim mäestik, mille muudab eriliseks selle paiga geoloogia. Dolomiit ehk lubjakivim, millest antud mäestik peamiselt koosneb, annab järskudele kaljudele heleda tooni, mis päikeseloojangul lummavalt ja väga ainulaadselt kumab. Kuna tegu on settekivimitega, on geoloogid siit aastate jooksul leidnud suurel hulgal fossiile ning ka vulkaanilise aktiivsuse märke. Üks on aga selge: tegemist on matkahuviliste lemmikpaigaga, kust leidub igas pikkuses ja raskusastmes radasid. Eesti ainus IML-kvalifitsiooniga mägimatkagiid Stiina Kristal on sinna rändama viinud sadu matkalisi, ning avab matkasõpradele soovitusi kevadiseks Dolomiitide reisiks.
Millal minna?
Parim aeg Dolomiitide avastamiseks on kevad, kui kõrghooaeg pole veel alanud, puhkused ja koolivaheajad pole veel käes ning majutushinnad pole veel kõrghooajale üle läinud. Suurem osa parimatest matkaradadest on kenasti lume alt välja sulanud ning kui veab, ootab matkalisi ees suviselt soe päike ning kõikjal tärkavad kevadlilled. Kindlasti tasub enne minekut välja uurida, kas rajale jäävad mägihütid on juba avatud (ükskõik siis, kas majutuse või maitsva lõunasöögi mõttes).
Kuidas kohale saada?
Dolomiitide keskuseks peetakse tihti Cortina d’Ampezzo nimelist väikelinna, ent kui sind Gucci, Fendi ja muud kõrgmoe poed ei tõmba, võib sealt majutuse mõttes julgelt eemale hoida. Siiski võib Cortinat kasutada stardipunktina, sest Eestist Veneetsiasse lennates liiguvad bussid otse lennujaamast Cortinasse (ca 3 tundi sõitu). Cortinast edasi saab väga efektiivse ühistranspordi abil kõikidesse teistesse linnadesse ja matkaradade stardipunktidesse.
Teine võimalus kohale saada on oma auto või matkabussiga kohale sõita, sest sealsed orud on mugavaid kämpinguid täis ning kuigi see pole paberite järgi lubatud, ei aja keegi väiksematest parklatest ja teeotstest matkabussiga reisijaid minema. Aja ja närvikulu kokku hoidmiseks võib Poolas sõitmise vahele jätta ning hüpata Klaipedast DFDS-i Kieli praamile; näiteks Dobiacco’sse sõidab sealt rahulikus tempos pooleteise päevaga. Oma autoga minemise kasuks räägib ka paindlikkus ja mugavus matkaradadele või ronimiskaljudele saamiseks.
Mis teeb Dolomiidid eriliseks?
Kui maastik ja hingematvad vaated kõrvale jätta, on see paik omapärane erinevate kultuuride ja keelte segunemise ning esimese maailmasõja pärandi tõttu. Dolomiitides kohtuvad Germaani, Itaalia ja Ladiini kultuurid ja keeled. Teise maailmasõja järel läks varem Austria-Ungari impeeriumi koosseisu kuulunud Lõuna-Tirool Itaalia kätesse, mistõttu siinne arhitektuur, muusika ja traditsioonid jätavad mulje justkui oleksid Bavaarias. Samas räägivad kõik kohalikud ladusalt nii itaalia kui saksa keelt; umbes 70% peab saksa keelt oma emakeeleks. Segadusse võib ajada ka tõsiasi, et igal asulal ja mäel on kaks nime: itaalia- ja saksakeelne.
Pooletunnise autosõidu kaugusel asub aga Veneto maakonna piir, kust lõunasse liikudes algab järk-järgult n-ö päris Itaalia. Veidi lääne suunas ehk Trentino ja Belluno provintsidesse liikudes võib aga märgata, et teeviidad muutuvad kolmkeelseteks: oled sisenenud piirkonda, mille üheks vähemuskeeleks on ladiini keel.
Liikudes orgudest kõrgemale, paned kindlasti tähele mitte ainult kaljusid ja mäetippe, vaid ka jäänukeid kurbadest mälestustest. Pole üldse harv märgata mõnel mägipääsul enda ümber roostetanud okastraati, üksikuid palke (pidades silmas, et metsapiir on ammu lõppenud), pooleldi lagunenud kivimüüre ja kaevikuid. Esimeses maailmasõjas jooksis Itaalia-Austria rindejoon otse üle Dolomiitide, millest üle kahe kolmandiku asus vähemalt 2000 m kõrgusel. Siinne maastik muutis traditsioonilised lahinguvõtted võimatuks ning ülimalt külmad ja lumerohked talved tähendasid suurel hulgal hukkunuid. Ajalooliselt nimetatakse siinset konflikti ka Valgeks Sõjaks – kaevikud, tunnelid ja tõstukid ehitati kõikjale kaljudesse, isegi liustikesse. Sel perioodil ehitatud üksuste liigutamise jaoks mõeldud tunnelid ja julgestusega rajad ehk nn Via Ferratad on tänapäeval muudetud seiklushingelistele mõeldud trassid, mis ühendavad endas nii ronimise kui ka matkamise.
Parimad matkarajad
Avastamist ja matkaradasid jagub Itaalia suurimas mäestikus nii lastega peredele kui ka kogenud mägimatkajatele. Dolomiitide rajad on üldjuhul kivised, kohati järsud ja teinekord kõrgusekartjatele ebasobivad, seega tuleks kindlasti kaasa pakkida matkakepid, korraliku krobelise tallaga matkajalatsid ja hea füüsiline vorm. Enne kõrgemal kulgevatele radadele suundumist tasub kindlasti veenduda, kas lumi on sulanud, ning vastasel juhul õigel hetkel tagasi pöörduda. Lastega matkamisest rohkem allpool, siin aga soovitusi täiskasvanutele:
1) mõnus ja kerge tiir ümber Lago di Braiese helesinise järve – ühel poole järve kulgeb kaljujärsakutele ehitatud treppidega rada, teisel pool järve ootavad aga kiviklibused rannad ja metsatukk. Järve teine kallas võimaldab liikuda ka maastikurattaga; võimalusel teha väike kõrvalepõige armsasse Malga Foresta mägihütti jahutavaks joogiks või mõnusaks kõhutäieks. Järvekaldal asub suur parkla ning kohale saab ka liinibussiga.
2) Kõrgel, käänuliste mägiteede lõpus asuvast Plätzwiese parklast (kuhu saab juuni keskelt alates ka liinibussiga) saab teha mõnusa ja kerge tiiru Monte Specie tippu (füüsiliselt võimekatele tehtav ka maastikurattaga), möödudes tagasiteel suurepäraste vaadetega Dürrenstein’i nimelisest mägihütist. Siin tasub kindlasti proovida nende struudleid ja suppe.
3) Võimekamad matkajad võivad Monte Specie asemel suunduda samast parklast Dürrenstein’i nimelisse tippu, ent tasub tähele panna, et enne tippu markeerivat suurt risti tuleb ületada äärmiselt kitsas (trossiga julgestatud) rajalõik, kus kukkumine on keelatud. Mais-juunis võib antud lõik olla veel lumega kaetud ning sel juhul tasuks pigem leppida viimase kivise platooga.
4) Dolomiite väisates on lausa kohustuslik üle vaadata ka Tre Cime ehk pea kõiki Dolomiitide postkaarte kaunistavad tipud. Kõige lihtsam on sõita kõrgele üles Rifugio Auronzo parklasse (olemas ka matkabussidele mõeldud ööbimiseks mõeldud parkla) ning teha päripäeva ring ümber massiivi, peatudes lõunapausiks Dreizinnenhütte’s. Tagasitee on lai ja paljukäidud, ainsaks tõusuks on teekond üle Passaporto kuru. Kes otsib aga suuremat füüsilist väljakutset, võiks matka alustada kas Rienzi orust ja Dürrensee järve juurest või hoopiski omapärasest Val Fiscalinast (mõlemasse raja alguspunkti on võimalik saada ka ühistranspordiga).
Kuulsaimatest mitmepäevastest hütist-hütti kulgemiseks mõeldud matkarajad on kindlasti Alta Via 1 ja 2. Tasub tähele panna, et rajale võib jääda lõike, kus tuleb valida tavaraja ning Via Ferrata raja vahel. Iga seikleja leiab Alta Viade seast kindlasti enda võimetele ja eesmärkidele sobiva raja – kõik rajakirjeldused on veebist tasuta leitavad ning igaühe kohta on olemas ka käsiraamatud. Majutuse broneerimisega tasuks aga alustada varakult, sest hütid on pigem pisikesed. Kõrgemate Alta Viade trassile jääb ka mehitamata majakesi ehk ca 4-8 voodikohaga bivaccosid, mida haldab Itaalia Alpiklubi, ent mais-juunis ei pruugi lumi kõrgematelt radadelt veel sulanud olla.
Parimad kohad lastega matkajatele
Corvara, Colfosco, La Villa and San Cassiano on aga lastega reisijatele suurepärased paigad peatumiseks ning erinevatele matkaradadele suundumiseks. Lisaks leiab nendest küladest ka väga mõnusaid mänguplatse, kus matkavabadel hetkedel pere noorimaid tegusana hoida. Lastesõbralikest matkaradadest saab muuhulgas välja tuua Malga Valparola ja Rifugio Scotoni ning hingematvate vaadete nautimiseks ja radade alguspunktidesse jõudmiseks tasub kindlasti sõita Gardena Passi.
Parimate Via Ferratade soovitused
Kõige seikluslikumad matkajad peaksid kindlasti proovima läbida vähemalt ühe Via Ferrata ehk redelite, metallist astmete ja terastrossidega julgestatud raja, mis kulgeb pea alati mööda kaljuseinu ja mäeharjasid. Lisaks sellele, et lisavarustus (kiiver, ronimisvöö ja spetsiaalne via-ferrata julgestuskomplekt) muudab seljakoti tavalisest raskemaks, on parimate Via Ferratade alguspunkti saamine juba ise üks korralik matk. Kõige ikoonilisematest radadest võib soovitada mööda Monte Paterno mäekülgi kulgevat kolme rada, Via Ferrata Kaiserjager Lagazuoi massivil ning Via Ferrata Olivieri Tofana di Mezzo massiivil. Kui ise esialgu sellist rada kohe ette võtta ei julge või jääb varustusest vajaka, on alati võimalik kohalik IFMGA-kvalifikatsiooniga giid kampa võtta.
Kui otsid matkaradu, mis sisaldavad nii hütist-hütti kulgemist kui ka Via Ferratasid, tasub uurida näiteks Alta Via 4 ja 5 radade kohta.
Parimad kohad kaljuronimiseks
Kui oled kogenud kaljuronija, sea oma sammud näiteks Val Rienzasse, Landro orgu või Setsase kaljudele. Dolomiitidest leiab erineva raskusastmega sportronimist, trad-radu ning ka boulderingi saab siin harrastada (Volpera, Campo). Kui sind tõmbavad avarad vaated, multi-pitch rajad ja võrdlemisi hea kliima, on Dolomiitidel sulle palju pakkuda.
Ratturite meka
Kindlasti ei saa mainimata jätta ka fakti, et Dolomiidid pakuvad suurel hulgal radu nii maanteeratturitele kui MTB harrastajatele. Rattalaenutustest siin puudu ei tule, infopunktidest ja hotellidest saab tasuta rattaradadega kaarte ning ka elektriratastele on mõeldud: kõik mägihütid, kuhu viib väikseimgi kruusatee, on varustatud laadimispunktidega.
Maanteeratturid teavad kindlasti Dolomiitides asuvaid maailmakuulsaid tõuse, näiteks Pordoi Pass, Gardena Pass, Campolongo Pass ja Passo Giau.
