Aegajalt tuleb ette, et laagripaigas või kämpingus, mille sa omale puhkuseks valisid, pole mitte ühtegi vaba lõkkekohta või grillialust. Samuti võib juhtuda, et sellist taristut pole teele sattunud kämpingus üldse olemaski. Või siis on mets nii tuleohtlik, et igasuguse lõkke süütamine on otseses vastuolus metsniku korraldustega. Aga grillida ju tahaks, onju!
Sattusin suve lõpupoole lastega Saaremaal Tehumardi kämpingusse ja et oodatud paus eelkirjeldatud stsenaariumiga kuidagi kokku ei langeks, haarasin Tallinnast kaasa väikese gaasigrilli. Kuuluvad ju kodused hotdog’id ja krõbedad vorstikesed väikese laagerdamise juurde ning lisaks mõnusale snäkile on neid ka maru lihtne teha.
Ma ei olnud varem gaasigrilliga kokku puutunud. Eriti veel sellise väikesega, mille saab igale väljasõidule või väiksemale aiapeole kaasa haarata. Ja ega seal midagi keerulist olnudki. Keerad vaid jalad alla ja gaasiballooni paika ning valad grilli põhja vett. Vee õigeks doseerimiseks on kriipsuke, mis näitab ära vee ülemise taseme. Vesi hoiab grilli puhtana ning ega muud tegema peagi, kui peale grillimist rasva ning toidupaladega rikastatud vee ära valama ning salfakaga seinad puhtaks tõmbama. Väga mugav lahendus.
Küll aga tuleb tunnistada, et grilli põhja valatud vesi mõjus soosivalt ka grillimisele, aidates kuumust ühtlasemalt jagada ning tagasi peegeldada. Kuumus on aga asi, mis nõuab selle grilli juures harjutamist. Õpetuse järgi tuli grillplaat esimese hooga suurel kuumusel tuliseks lasta ning seejärel veidi väiksemal tulel grillimist alustada. Reaalne katsetamine näitas aga, et grillida sai minimaalsel tulel, sest muidu kippusid keskele asetatud asjad tefloniga kaetud grillplaadist/restist hoolimata veidi kõrbema. Mõistlik ongi antud grillimisele lähenda väiksemate kogustega.
Kui grillvarras ääreni vorste täis toppida, kõrbevad keskmised enne ära, kui äärmised (sõrestikule jäävad) vorstikesed valmis saavad. Katsetamine näitas ka, et parema tulemuseni jõuab juhul, kui kasutada vaid äärmisi sõrestikke. Grillplaadi keskmine osa on tänu selle all asetsevale põletile liigselt kuum ka väga madalal tulel. Aga kui aeg pressib takka, saab sellel kotletid või pihvid ülikiirelt soojaks ja pruuniks lasta. Muretseda ei maksa ka liigtiheda gaasivahetuse pärast. Suur (CV470) purk toidab grilli kolme ning väike (CV300) 2,5 tunni jagu. Arvestades, et üheks söögikorraks vajalike vorstikeste ja kotlettide grillimiseks kulus umbkaudu kümmekond minutit, saab ühe suure purgiga hakkama väga pikka aega.
Campingaz Party Grill 200 on edasiarendus eelmisest samanimelisest mudelist. Uuenduste käigus kadus grillplaadilt eraldi muna- ja muude asjade praadimiseks mõeldud väikese äärega külg-plaat, asendudes uuema mudeli puhul keskmise väikese plaadiga. Samuti jäi mudeliuuenduse käigus tootepaketist välja mugav kandekott. Selle eest anti tootele juurde võimsust ning muudeti grill veidi suuremaks.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et tegemist on väga mugava tootega. Väike grill ei võta autos palju ruumi ning seda on tänu oma kompaktsele ja pool-ufo’likule kujule võimalik toppida väga paljudesse panipaikadesse. Kokku pakitud grilli sisse mahuvad ka jalad ning kõik kaasas olev, kuid gaas mitte. Party Grilli transpordi ning hoiustamise juures kattekaane rolli kandvat plastikkaant saab mugavalt kasutada kandiku, aluse või siis mõnda aega ka lõikelauana.
Eriti meeldis mulle kõnealuse grilli juures asjaolu, et mul ei ole vaja enam muretseda süütevedeliku, tikkude (mis-iganes kujul), grillsöe ning kergelt läbipõleva ning peale kasutamist alati määriva ja ruumika ufo-grilli kaasavedamise pärast.
Kas maitsvama toidu saab looduslikul puusöel või gaasil grillides, on juba maitse asi. Aga oma töö teeb väikese harjutamise järel ka see grill mugavalt ära. Ja minu maailmas maksab mugavus.