Fjällräven Classic 2017. I osa. Ootamatu algus ja kivine keskpaik.

Olin alustamas oma augustikuist puhkust, kui sündis ootamatu võimalus osaleda Fjällräven Classic 2017 matkal Põhja-Rootsis. Sama matka tegin läbi ka eelmisel suvel, mistõttu olin kohe õhinal nõus uuesti minema. Õnneks on mul suurem osa matkavarustusest olemas. Aga õnnetuseks olin osad asjad välja laenanud teistele Classicule suunduvatele inimestele, kellest nüüd pidid saama minu matkakaaslased. Lisaks minule olid Rootsi sõitmas neli inimest, head kolleegid Matkaspordist Helen, Karin, Merle ja Zlata – kari naisi, ühesõnaga. Üleliia ma samas ei muretsenud, olin kindel, et leian sõprade/kolleegide hulgast kellegi, kes omakorda mulle laenaks.

Igatahes olid 1,5 päevase etteteatamisajaga asjad pakitud. Kui varustusega oli lihtne – Fjällräven Abisko 75 seljakott, Fjällräven Abisko Three Seasons magamiskott, Therm-a-rest Neoair madrats, MSR tunneltelk, söögiriistad ja Masters matkakepid. Lisaks võtsime viie inimese peale kaasa 2 põletit vee keetmiseks. Siis, nagu ikka, oli peamine probleem riietus. Fjällräven Classic on 110km pikk matk Nikkaluoktast Abiskosse ja mõlemad need kohad asuvad Põhja Polaarjoonest ülevalpool. Suve lõpus on ilm seal väga muutlik – võib olla suviselt soe aga võib olla ka pea-aegu talv.

Kuna aasta varem oli ilm peamiselt jahe ja vihmane, siis otsustasin samade riiete kasuks ka sel aastal (enne piilusin ilmateadet – igal pool, kust matkarada läbi läks lubas vihma, vihma, vihma) – Fjällräven Nikka püksid, Vaude primaloft soe jope, Fjällräven Eide pealisjope ja vihmakeep Ferrino Trekker (selline kuhu saab koos seljakotiga varjule pugeda).  Jalga Keen Koven saapad – selle matka jaoks vast liiga pehme tallaga aga mulle sobivad paremini kui jäigemad saapad (see on üksnes minu isiklik eelistus ja kindlasti ei soovita ma kellelegi minna kivisele maastikule raske seljakotiga pehme tallaga jalatsites) ja ma teadsin ette, et pean seda hoolikamalt astumiseks sobivaid kohti otsima. Lisaks vahetuspesu- ja sokid, mõned T-särgid ja magamisriieteks Aclima pikk aluspesu.

Loomulikult olin unustanud (voi noh, naiivselt arvasin, et sel aastal on teisiti), et lisasööki ei ole mõtet kaasa vedada ja võtsin pähkleid, leiba, pakisuppi ja veel üht-teist, millest suuremat osa vaja ei läinud. Kaasaostetud juustu ja suitsuvorsti unustasin koju külmikusse.

 

11.08.2017 – 15km

Peale pikka autosõitu põhja (kokku u 1300 km) ja üht ööbimist jõudsime Kirunasse, kus toimus matkale registreerumine ning matkavarude täiendamine. Kaasa sai matkatoidud Real Turmat ja Primuse gaasi – neid varusid sai lisaks Kirunale täiendada ka matkal olles Sälkä ja Alesjaure kontrollpunktides. Lisaks sai stardist ka prügikoti. Sellel matkal pidid algusest peale oma prügi kaasas kandma ja ära anda sai selle alles finišis Abiskos. Igal aastal toimub ka prügikogumise võistlus – kes kõige rohkem prügi ära annab (kilodes), saab endale auhinnaks mõne Fjällräveni toote.

Eelmisel aastal oli selleks Kajka seljakott, sel aastal Abisko Shape 2 telk (tänavune võitja andis finišis ära 15,3 kg prügi). Sellel matkal oli aga väga suur eelis – kuna rada kulges mägede vahel, siis puhast joogivett on seal mägijõgede ja allikate näol küllaldaselt ja piisab kui kaasas on joogipudel, mida aeg-ajalt täita. Mina ei pannud oma 1L pudelit päeva ajaks täiesti täis vaid täitsin vastavalt vajadusele, täis võtsin selle alles enne õhtul laagrisse jäämist. Kamba peale oli meil ka üks kokkurullitav pudel et õhtul oleks lihtsam söökide jaoks vett võtta.

 

Varud võetud ja kott pakitud, sai seljakoti üle kaaluda – minul seekord 17kg (eelmisel aastal 16 kg, kuigi ma enda meelest pakkisin seekord säästlikumalt), Helenil 13,6 kg, Karinil 15,5 kg, Merlel 14 kg ja Zlatal 16 kg. Siis oligi aeg teha viimased toimetused tsivilisatsioonis (loe: käia tualetis) ja minna bussi peale. Fjällstationi ees Kirunas seisis kogu aeg 3 suurt bussi ja teadmine, et peame bussi peal olema hiljemalt kaks tundi enne starti (stardi aeg oli meie grupil kell 16:00), tegi meid aga muretumateks, kui oleksime pidanud olema. Kui lõpuks bussile minna otsustasime selgus, et 3. buss (2 bussi olid juba varem välja sõitnud koos enamuse matkajatega) ei olegi Nikkaluoktasse suundumas, vaid seisab seal niisama.

Rootslasele omase rahuga seletas bussijuht, et täna rohkem busse sinnapoole ei lähegi, vaid viimane lahkus 13:30. Kui tahame, võime rongiga minna. Siis tuli ka mulle meelde, et täitsa võimalik, et see aeg oli hoopis kaks ja pool tundi enne starti, kui pidi kindlalt bussi peal olema. Sama rahulikult sekkus meie vestlusesse üks korraldajatest, kes teatas, et tegelikult on veel üks lennukitäis inimesi kohe-kohe jõudmas ja kui me nad ära ootame, siis saame ikkagi bussiga aga stardime 16:00 asemel u 18:00 ajal.

Õnnekombel oli meil sel aastal transport korraldatud nii, et viis inimest lähevad matkale ning kaks inimest, Anneli ja Karola, kes tahtsid Norrasse minna, käivad vahepeal autoga ära ja tulevad meile Abiskosse vastu. Veel suurem õnn oli, et nad polnud veel Norra poole sõitma hakanud ja olid nõus meid Nikkaluoktasse (kuhu Kirunast on u 90km) starti toimetama. Nii jõudsimegi Nikkaluoktasse natuke peale kella kolme ja saime enne starti veel väikese eine teha ja kontrollpunktis Trekking Passi (väike raamat kontrollpunktide jaoks, mis sisaldab ka õpetussõnu ja raja profiili) esimese templi saada. Ilm oli vahelduva pilvisusega ja üsna soe, vahepeal ka õhkõrnad vihmasabinad, ei midagi hullu.

Lõpuks start.

Kahesajast seljakotiga inimesest koosnev matkajate grupp hakkas aeglase vooluna mägede poole suunduma. Esimene lõik on Nikkaluokta-Kebnekaise, umbes 19km, mille plaanisime ka esimeseks õhtuks ära teha. Alguses oli tempo üliaeglane. Tegime enne matka algust plaani, et jääme viiekesi kogu matka ajaks kokku ja liigume tempos, mis kõigile sobib. Esialgu oli keeruline pigem üksteisel rahvasummas silma peal hoida, et keegi kogemata hoopis mõne teise viisikuga ei liituks. Mingil hetkel hakkasid read hõrenema ja juba saimegi kõndida kambakesi ning rohkem omavahel suhelda. 5,5km pärast jõudsime Ladtjojaure järve äärde, kus on ka väike sadam.

Koht oli maaliline, ilm ilus ja väike eine tundus asjakohane. Kes näksis kodust kaasavõetud toitu, kes arvas, et hea plaan on ära proovida esimene Real Turmati matkatoit. Igatahes oli kõigil mõnus ja enne, kui arugi saime, olime teinud tunniajase pausi. Aga minna oli veel omajagu. Seljakotid uuesti selga ja edasi! Viiekesi koos liikudes tekib kiirelt probleem, et mis tempos oleks hea liikuda ja mis veel tähtsam – millal puhata? Karin, kes on Eestis korduvalt suurema grupiga matkanud, tegi ettepaneku, et võiks liikuda tempos 50 minutit kõndi ja 10 minutit puhkust. Mõte tundus proovimist väärt ja etteruttavalt võib öelda, et kogu matka ajal me nii tegimegi.

 

10 km kaugusel stardist hakkas tunduma, et Kebnekaisesse me õhtuks välja ei jõua. Seljataga olnud pikk päev mõjus inimestele erinevalt – oli neid, kes oleks võinud veel käia, samas kui teised hakkasid juba väsima. Pingutasime veel 5 km ja hakkasime laagrikohta otsima, kui juba kergelt hämardus (tegelikult augustis Põhja Polaarjoone taga päris pimedaks ei lähegi). Esimene lõik asus veel alal, kus leidub metsa. Mitte küll päris sellist nagu Eestis, aga puud ometi. Suutsime leida väga kauni koha, kuhu mahtus vabalt kolm telki ja laagriplatsi kõrval voolas mõnus ojake. Esimesel õhtul pusisime oma telkide kallal päris tükk aega.

Merlel ja Zlatal oli kahepeale kuppeltelk, mille paneb kiirelt üles igas olukorras aga Heleni ja Karini Hillebergi Nallo 3 ja minu MSR olid tunnelid, mida ebatasasel ja viltusel maastikul ei olegi nii lihtne püstitada. Kuidagi siiski õnnestus. Siis kiirelt õhtusöök ja magama. Mina kasutasin veel ära esimest küllaltki sooja ilma ja käisin oja ääres pesemas. Mägiojad ja muud veekogud on küll jääkülmad, aga kui kiirelt teha ning kohe villased asjad selga tõmmata, siis on kogemus mõnus ja värskendav. Eelnevalt oli kokkulepitud, et ärkama hakkame hommikuti kell 7, et päeva maksimaalselt ära kasutada.

 

12.08.2017 – 22km

Teise päeva hommikul kell 7 avanev vaade oli väga lootustandev – pilvede vahelt paistis päike, õhk oli karge ja mõnus, eemal kõrgusid mäed. Ronisime telkidest välja ja hakkasime hommikusi toimetusi tegema. Söömine, sättimine, fotosessioon (naised noh), juurde niisama juttu. Märkamatult möödus kaks tundi ja kell 9 oli tagumine aeg teele asuda. Eelnevast aastast teadsin, et nüüd raskused alles algavad – kui esimene päev meenutas matkarada enam-vähem seda, millega Eestis harjunud oleme, siis peale Kebnekaiset läheb märgatavalt kivisemaks ja rada kulgeb peamiselt ülesmäge, laugelt küll aga ikkagi.

 

Esimene, umbes 5 km pikkune lõik Kebnekaisesse möödus rõõmsas meeleolus. Ilm oli nii soe, et joped sai peagi seljast võetud ning matk jätkus t-särgi väel. Ja ikka oli palav. Kebnekaise tervitas meid rahvahulga, päikese, kontrollpunkti ja kaneelisaiaga. Võtsime muruplatsil istet ja elu näis ilus – võtsime jälle välja näksid, ostsime kohalikust poest Coca-Colat (mida ma muidu üldse ei tarbi, aga matkal on mõnus energialaks – suhkur ja kofeiin ikkagi – eriti külmana) ja lesisime päikesepaistel. Märkamatult oli tunnike taas möödunud. Raske südamega ajasime oma seljakotid selga ja asusime teele. Üsna varsti sai selgeks, et Kebnekaises päikese käes veedetud tunnike ei olnud tegelikult raisatud, nagu mulle esialgu tundus, vaid seda puhkust oli väga vaja. Päike küll veel paistis, aga see vaheldus pilvede ja vihmahoogudega. Lisaks tõusis tugev (ja külm) vastutuul.

50+10 rütmis jäid pausid sel päeval imekombel päikeselistele hetkedele. Ühe ilusa oja juurde jõudes tekkis isegi kange tahtmine jalgupidi vette minna. Karin oli plaaniga kohe nõus. Teised vaatasid alguses kahtlusega aga kuna mõlemad kinnitasime, et väga mõnus on, siis olime varsti kõik viiekesi möödakäiate suureks imestuseks jalgupidi ojas. Päev möödus kivisel rajal rassides üllatavalt kiirelt, eesmärk oli kõndida vähemalt 20 km ja läbida Kebnekaise ning Singi kontrollpunktid. Singis pakuti lisaks templile passis ka Saami traditsioonilist toitu – lapileiva sisse keeratud kartuliputru, põhjapõdraliha ning pohlamoosi. Maitses hästi.

 

Kella kaheksa ajal hakkas päike madalamale vajuma ning tuul rauges. Asusime taas telkimiskohta otsima. Tundub küll lihtne ülesanne, aga tegu on mägise ja kivise maaga. Lõpuks jäi silma üks enam-vähem sileda ja sirgena tunduv platoo mäenõlval – kõrgus oli u 700m merepinnast – aga seal oli juba ees telk kolme noormehega. Mõneti tekitas see kõhklust, et kas oleme ikka teretulnud. Mina introverdina oleksin ilmselt edasi otsinud, aga julgemad arvasid, et vaba maa ja Fjällräven Classic ikkagi – küll noormehed üle elavad, et nende lähedal ööbida tahame. Sel hetkel toimus ka üks päris huvitav vahejuhtum.

Kuna asusime kõrgemal mäenõlval, siis helikopterid (sellel rajal toimub transport ainult helikopteriga või jala – muudele sõiduvahenditele juurdepääs puudub) sõitsid üsna vähe kõrgemal sellest tasapinnast, kus meie parasjagu asusime. Nõlva serval seisid kaks noormeest, kelledest üks arvas, et tore oleks helikopterile lehvitada ja miskipärast tegi seda kahe käega energiliselt vehkides. Musta värvi helikopter tegi seda märgates järsu manöövri ja jäi esiotsaga noormeeste ette hõljuma tuled vilkumas ja nägi üsna aukartustäratav välja. Vaene vehkija ehmus ootamatust tähelepanust ja ajas kohmetult pöidla püsti näitamaks, et tegelt on kõik okei, kopterijuht vastas samaga ja võttis seepeale kohalt.

Teisel õhtul oli meie tunneltelkide seltskond juba targem ja me panime kõigepealt püsti Nallo 3- e, millega mina matkasin eelmisel aastal ja mäletasin mida teha, et asi valutumalt kulgeks ja vastutasuks aitasid Helen ja Karin mind. Koostöö tulemusena kulus kahe telgi püstitamiseks sama kaua aega, kui eelmisel õhtul ühe telgi püstitamiseks. Õhtu oli väga ilus, seega võtsime istumisalused ja söögid-joogid ning tegime kõik koos väliköögis süüa.

Kõrvaltelgi noormehed tulid tutvust tegema ja uurima, et ega meid ei sega, kui nad muusikat kuulavad, mille peale Karin arvas, et muidugi ei sega ja teatas, et meil hakkab öörahu alles kell 23. Oli see siis hõredamast õhust või muidu ilusast õhtust, aga see ajas meid kangesti naerma nagu kõik muugi. Mis lõppes sellega, et noormehed kuulasid natukene aega vaikselt muusikat ja läksid seejärel telki magama. Meie viiekesi lobisesime ja naersime aga nii kõvasti, et poleks imestanud kui nad oleks varsti tulnud ütlema, et nendel hakkab öörahu muidu kell 22.

 

13.08.2017 – 23km

Kolmanda päeva hommik oli taas ilus aga õhk külmem kui varem ja vähemalt enne kõndima hakkamist toppisin selga kaks jopet. Eelmisel õhtul leppisime kokku, et Karin teeb meile hommikul väikese joogaseansi ka. Tegime siis kõik jooga ja shindo harjutusi, mis olid nii nakkavad, et varsti märkasime, kuidas ka kõrvalkünka otsas telkivad naabrid meiega kaasa teevad. Sel päeval oli plaan teha u 25km ning võtta Sälkä ja Tjäktja kontrollpunktid. Nende kontrollpunktide vahele jäi ka raja kõige kõrgem punkt Tjätja mäekuru – 1140m üle merepinna.

Päeva esimesel poolel oli ilus ilm, vaheldub küll kiirelt aga päikest on vihma-tuulega võrdselt. Endiselt häiris tugev ja külm vastutuul. Kaasavõetud matkarõivastest jäi sellega võitlemisel väheseks ja suur osa päevast oli seljas ka vihmakeep – sadas siis vihma või ei. Rada oli endiselt kivine. Kui kive ei olnud, siis sopane. Vahepeal tegime lisaks planeeritud pausidele ka lihtsalt ilusate vaadete pause. Mäed on maalilised. Palju mägijõgesid ja vaikselt seistes oli kuulda nende kohinat.

Lõunapausi tegime Sälkäs, tuul oli tugev ja otsisime hoolega varjulisemat kohta. Suur osa allatuult jäävaid majakülgi ja nõlvakuid oli juba matkajate poolt hõivatud kuid leidsime siiski sobiva koha otse helikopteri maandumisplatsi vastas. Seal oli täitsa mõnus, eriti kui päike välja tuli ja veidi soojendas. Siiski tuli riideid pigem juurde panna. Boonusena oli kohalikust poest võimalik osta kuuma teed/kohvi (kohvi minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt küll Rootsis teha ei osata, enamalt jaolt on lahja aga kallis lurr, nii et endalgi hakkab lõpuks piinlik, et sellise asja eest olen nõus sellist raha maksma). Tund aega puhkust ja saame jälle liikuma.

Enne Tjäktjat oli viimane puhkepaus taas kauni oja kaldal. Karin pani jalad vette, teised k.a mina enam ei söenda. Zlata muretses kuru ületamise pärast. Mina ka, kuigi üritasin seda varjata. Enne kuru läks tee juba tuntavamalt ülesmäge ja väsimus oli kerge tulema. Osadel meie matkajatel olid kaasas ka guaraana ampullid eriti rasketeks lõikudeks. Minul mitte, kuna mulle mõjub see nii, et raiskan poole päeva energia 1,5 tunniga ära.

Zlata, kes pole guaraanat varem proovinud sai erinevat infot – mina rääkisin kuidas kindlasti mõjub ja kohe tuntavalt, Merle arvas jälle, et kohvijoojale ei pruugi üldse mõjud. Tgelikult enne ei teagi, kui pole proovinud, sest inimesed ongi erinevad. Lõpuks Zlata siiski võttis ühe. Kohe hakkas ta rääkima, et kuuleb kivide kukkumise häält mägedest ja esialgu arvasime, et ju guaraana hakkas mõjuma, kuid hoolikamalt kuulates oli tõepoolest kuulda, kuidas suured kivid mööda mäekülge alla veeresid. Võimas!

Lõpuks ometi kurikuulus (küll ainult meie seltskonnas ja sedagi peamiselt tänu minu hoiatustele) järsk tõus Tjäktja kurule. Tegime enne veel ühe seisaku, reguleerisime matkakepid lühemaks ja leppisime kokku, et igaüks läheb omas tempos,  ja kokku saame tõusu lõpus meditatsiooniplatsil, kust avaneb ilus vaade tuldud teele. Mõeldud-tehtud. Mulle sobib paremini kiirem tempo tõusudel, et siis pärast näost punasena tipus lõõtsutada.

Aga nii mõnelegi on jälle parem tulla ühtlase aeglasema tempoga. Nii ehk naa olime kõik varsti jälle koos. Aga mul oli täiesti meelest läinud, et peale järsku tõusu on veel tükk maad laugemat tõusu, enne kui see kõrgeim punkt kätte jõuab. Eelmisest aastast on pildid, kuidas me seal istume ja jalgu puhkame, aga sel aastal on tipus kohutav tuul. Poeme maja taha tuulevarju. Kogume ennast seal oma pool tundi, et maja ette tormi kätte naasta ning plaanis olnud kõrgeima punkti pilt koos ära teha.

 

Päev oli juba üsna õhtus, aga kontrollpunktini veel 5 km minna. Päikest enam ei ole, jäänud ainult tuul ja vihmasagarad. Üle kivide üha vaevalisemalt kakerdades näeme lõpuks eemal juba tuttavaid pruune puumaju – jess, Tjäktja. Aga Fjällräven oli oma kontrollpunkti teinud seekord asustusest eemale ja meil jäi minna veel umbes 2 km. Ilm muutus järjest kehvemaks ja kontrollpunktis ootasid meid tuules lõõtsuvad telgid ning nendes Fjällräven Polar parkades rõõmsad vabatahtlikud. Pakuti kuuma jooki ja shokolaadikooki.

Joogi jaoks peab olema enda tass, aga sel hetkel tundus vihmamantli ja seljakoti eemaldamine surmavalt külm. Õnnetu näoga uurime, et kas vähemalt kooki saaks. Ikka sai. Merle leiab ka ühe 600ml kokkuvolditava tassi ja tegime ühise teejoomise. Osad matkajad uurisid ilma kohta. Jah, selline ilm tuleb ka homme, läheb külmemaks ja sajab vihma – ice rain, nagu meie seda nimetame, rõõmustavad kohalikud. Uudised just head ei olnud. Profülaktika mõttes räägin, et kui ikka tormiks läheb, siis peame siin ilmselt pikemalt viibima (teades, et tõenäoliselt nii hulluks asi ei lähe aga mine sa tea).

Leidsime telkimiskoha kohe punkti külje all, kus lisaks meie omadele on veel umbes 10 telki. Minu õnneks kutsusid Helen ja Karin mind enda juurde ööbima – on soojem. Isegi selle ühe tunneltelgi püstitamine oli tänu ülitugevale tuulele vaevarikas. Vähemalt kaks kõrvaltelgi hiinlast said nalja, olid mõnusalt oma telgiuksel söömas ja itsitasid, vaadates meie telgimaadlust. Teiste eeskujul kindlustasime ka oma telkide otsad ja pingutusnöörid kividega, muidu tundus, et kogu see kupatus lendab minema. Süüa ma ei tahtnud – ainult telki ja magamiskotti pikali. Teised ikka veel toimetasid. Öö oli seekord rahutu. Oli kitsas (kuigi hea soe), külge keerates tekkis tunne, et ajan teised ka üles. Magasin tuulepoolses küljes ja näoga telgi seina poole olles puhus tuul läbi telgi seina vastu nägu. Õnneks on magamiskott ikkagi piisavalt hea soe ja külm ei hakanud kordagi.

 

Jätkub…