Sel suvel õnnestus mägedeigatsust endas toita, veetes juulist septembrini viie nädala jooksul aega kahes erilises piirkonnas. Esmalt neli meeldejäävat nädalat Bezengis, Kaukasuse mäestikus Venemaa ja Gruusia piiril. Seejärel aga seikluslik nädal Sairam-Su orus Ugamski mäeahelikus, Kasahstanis.
Selle aja sisse mahtus nii mõndagi. Sportliku poole pealt: kaks tehnilist 5A marsruuti ja üks 5B marsruut. Aga see on muidugi piinlikult puudulik lühikokkuvõte. Sest tipud, olgu nad kui tahes kõrged või keerulised, on vaid väike osa alpinismist. Suuremas plaanis on mäeretk alati teekond koduuksest koduukseni. Kui lähed, seisata ukselävel ja teadvusta endale, mida sa endast maha jätad. Kui tuled, siis seisata uuesti, mõeldes, mille juurde sul on õnn tagasi tulla.
Mis aga üldse on see, mis koduuksest välja astuma paneb?
Minu vastus – lihtsalt elurõõm. Inimene ise ei otsi mägedest midagi, mida tal juba ei ole. Pigem elurõõm otsib inimese kaudu väljendust, pannes teda juhtumisi mäetippudele ronima ning teiste omasugustega külg-külje kõrval raskusi trotsima. Nii tundus mulle oma grupikaaslasi jälgides. Hästi ja õigetel põhjustel üles ehitatud mäeretke kese on alati elurõõm. Kõik muu on vormide mäng, pealiskaudne ja kaduv.
Ennetavad vastused võimalikele küsimustele:
Kas kõik läks plaanipäraselt? EI.
Kas ette tuli raskeid momente? JAH.
Kas kolmekesi ühes magamiskotis ööbida on optimaalne? EI.
Kas teeksime seda kõike uuesti? MUIDUGI!
Loe kogu reisikirja Alpiklubi Firn kodulehelt ning vaata ka Rees Juurmaa arvustust Fjällräven KEB pükste kohta
