Meie oleme Kelli ja Kaarel, noored tudengitest matkasellid Tartust. Elatud aastatega oleme jõudnud arusaamale, et parim viis on veeta kõik oma puhkused mägedes ning kõik vabad nädalavahetused telgiga metsas. Me ei ole sündinud, matkasaapad jalas, ehk matkahimu ei ole meisse süstinud pere ega muud lähedased, vaid oleme selleni täiesti omal käel jõudnud. Kuna oleme mõlemad Kaarliga töötavad tudengid, siis ei võimalda argielu kiire rütm käia matkamas nii tihti, nagu süda soovib. Siiski oleme püüdnud vähemalt kord kuus võtta ette 2-päevase matka. Lühemale matkale minek tundub veidi igav, sest just õhtune söögitegemine, lõkke ääres istumine ja telgis värske õhu käes magamine on see, mis matkal olles südame põksuma paneb ning hingele pai teeb.
Päriselt matkamisega alustasime 3 aastat tagasi, kui olime kogunud piisavalt julgust, et minna katsetama nullilähedastes oludes telkimist. Esmalt tundus see mõte Kelli jaoks hirmus, lausa hullumeelne, ent kui esimene öö oli üle elatud, sai matkamisest sõltuvus. Esimestel kordadel oli meil kummalgi magamiseks kaasas kaks suvist toidupoest ostetud magamiskotti ning nende ümber 3-eurone termokile. Matkakott oli seetõttu küll üsna raske ja öösel külge keerates termokile krabises, aga külm meid ära ei võtnud ja matk oli sellegipoolest nauditav. Tänaseks oleme oma matkavarustust muidugi oluliselt täiendanud.
Hetkel on meil pooleli Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkatee läbimine, mis on 820 km pikk ja kulgeb Loode-Eestist ranniku äärest Lõuna-Eestisse 
Karula rahvusparki. Iga kord jätkame matka sealt, kus eelmine kord pooleli jäi – nii ei ole matkaideede otsimine just teab mis aeganõudev tegevus. Matkateed läbides oleme avastanud, et tegelikult on Eesti maastik äärmiselt vaheldusrikas ning igas Eesti otsas on midagi ilusat. Lemmikpiirkond on siiamaani Lõuna-Eesti oma küngaste, käänuliste metsaradade ning männimetsadega. Kesk-Eestis on meie lemmikraba – Kakerdaja raba rohkete laugastega. Saartel on lummavate vaadetega liivarannad. Põhja-Eestis on meie lemmikuteks inimtekkelised karjäärid, näiteks Rummu ja Aidu.
Mitmepäevane matk Eestis ei vaja õnneks suurt ettevalmistust – piisab vaid varustuse pakkimisest ning marsruudi planeerimisest. Eestis matkamist ei takista tipptehnoloogilise kõrgetasemelise varustuse puudumine – see teeb lihtsalt elu mingil määral mugavamaks (koti kergemaks, küljealuse soojemaks jne).
Matkaideid ei pea suurejooneliselt ette planeerima – meil tuleb tihti ette pigem sellist olukorda, et matkamarsruudi paneme kokku alles 1 päev enne matkale minemist. Õnneks on RMK matkade planeerimise juures ulatanud suure abikäe, luues kolm tervet Eestis läbivat matkarada. Need rajad on loodud pikamaamatkajatele mõeldes, lõkkeplatsid ja poed on meeldival kaugusel ning ühistranspordiga ligipääsetavus on hea. Väga lihtne on arvutis kaart lahti võtta ja marsruut paika panna, olenemata sellest, kas plaan on matkata nädalavahetusel või kasvõi kuu aega järjest. Seega väide, et „ma ei tea, kuhu matkale minna“, on kõigest ettekääne – internet on võimalikke variante paksult täis.
Meil ja ilmselt ka paljudel teistel on matka esimesest päevast tunduvalt rohkem pilte kui viimastest, kuigi just viimased päevad on tavaliselt põnevamad ja meeldejäävamad. Läbi kaamera looduse jäädvustamine soodustab tulevikus heade mälestuste meenutamist, aga ei tasu unustada, et mälestused, mida meenutada, tekivad enamasti sel hetkel, kui kaamerat käes ei ole.
Kui veeta ühe ja sama inimesega järjest rohkem kui 24 h külg külje kõrval, võib mõnikord ette tulla väikseid hõõrumisi. Matkale soovitame minna inimesega, kellega teil on mugav igas olukorras, kellega jagub jututeemat ning on sarnased põhimõtted matkaformaadi ja kõige sellega seonduvalt. Mõned inimesed naudivad matkal pigem ühe koha peal viibimist, pildistamist, loodusvaatlust ja loomade-lindude kuulatamist, teised võtavad matkamist rohkem spordina – mida rohkem kilomeetreid päeva jooksul läbida, seda uhkem tunne õhtul. Kohe kindlasti ei saa pidada üht matkastiili teisest õigemaks või paremaks, sest on oluline, et inimene saab loodusest kätte selle, mida ta sealt ammutada soovib – siis ongi tema valitud matkastiil õige. Seega, et kõigil matkal viibijatel oleks looduses tore, võiks matkale minna võimalikult sarnaste matkaeesmärkidega inimesed või teha hübriidmatk, kust kõik saavad midagi. Meie Kaarliga tavaliselt matkal ei tülitse, sest matkal olemine teeb alati meele nii rõõmsaks, et võimatu on mingisuguseid negatiivseid emotsioone selle isiku osas tunda, kes minuga kõike seda imelist ümbritsevat kogeb. Tegelikult kasutame me tüütuid sirgeid rajalõike plaanide tegemiseks – kuna argielu on kiire, siis ei jõua igapäevaselt sügavamõttelisi arutelusid pidada või järgmisi matku ja ettevõtmisi planeerida. Ning elavat arutelu pidades lendavad kilomeetrid imeväel! Matkal käimine on väga hea võimalus teada saada, millise iseloomuga inimene su kõrval tegelikult on. Kui käia matkal sõbra või kaaslasega ja seal tekivad pidevad hõõrdumised, siis tekivad need varem või hiljem ka igapäeva rutiinses elus.
Miks minna matkale koleda ilmaga? – Aga miks mitte? Inimene kui liik on tuntud oma mugavustsooni külge klammerdumise poolest – kui olud ei ole perfektsed, jääb üritus ära. Saladuskatte all võin Teiega jagada üht hämmastavat avastust, milleni ükskord matkal jõudsin – inimene ei sulagi vihma käes ära! Õigupoolest inimesega ei juhtugi mitte midagi, kui õues vihma, lund või kes-teab-mida sajab. Ja veelgi enam – kui lisada inimesele juurde veekindlad riided, siis võib tema pealmine nahakiht lausa täiesti kuivaks jääda.
Mõni lugeja võib väita, et vihmaga ei ole loodus kena ega loomi-linde näha. Siinkohal on tegemist mitte loodusepoolse, vaid inimmõistusepoolse veaga otsida kõiges negatiivset. Vihmasel loodusel on omad võlud ning värske õhu mürgitus on garanteeritud igal juhul. Märjal metsal on hoopis teistsugune lõhn, kõla ja värvid kui kuival metsal päikesepaistelise ilmaga. Kui ei usu, mine vaata ise järele! Seega, halb ilm ei tähenda, et ei ole lõbus või tore. Igas halvas on midagi head ning ka halva ilmaga matk võib osutuda nii põnevaks seikluseks, et aastaid hiljem on ka veel sellest eredaid mälestusi kõneleda.
Veel üks pluss halvema ilmaga matkamisel neile, kes armastavad metsas olles kogeda rahu ja vaikust – suure tõenäosusega ei leia sa pika matkapäeva lõpus laagriplatsi jõudes eest ühtegi hingelist ning ka matkatee on inimtühi. On olnud juhuseid, kus talvekuudel matkates oleme terve päeva jooksul näinud ainult 3 mööda sõitvat autot ning 2 jalutavat inimest – milline õndsus!
Teame, et paljudel inimestel saab matkale mineku takistuseks pimedus. Nad kardavad seda. Tegelikult ei kardeta mitte pimedust, vaid välja mõeldud lugudes olevaid kolle, kes peidavad end pimeduse sees. Uuringud on näidanud, et Eesti metsades ei pesitse ühtegi vampiiri, libahunti ega kummitust, on kõigest armsad metsloomad, kes kardavad inimest üle kõige. Eestis on näiteks üsna vähe inimesi, kes on oma silmaga hunti ja karu näinud. Kui Kaarel viimati karu nägi, põgenes ta paaniliselt minema. Mitte Kaarel, vaid karu. Pimedus muutub üsna ruttu talutavaks. Mingi hetk sa harjud pimedusega ära ja siis see võib muutuda lausa nauditavaks.
Tekst ja fotod: Kelli Saar ja Kaarel Kuslap
