“Kui sa ei tea, siis proovi” – isadepäeva intervjuu Rando Merega

/, Matkamine/“Kui sa ei tea, siis proovi” – isadepäeva intervjuu Rando Merega

“Kui sa ei tea, siis proovi” – isadepäeva intervjuu Rando Merega

MATKaSPORT turundusjuhi Rando Merega ajas juttu Isadepäeva eel meie sotsiaalmeedia inimene Kai. Sai filosofeeritud nii isaks olemisese marudamast poolest kui lapsega koos kasvamisest. Kai küsis nii hästi-halvasti nagu oskas ja Rando vahvasti vastas.

Kai: Kui sul oleks enda kirjeldamiseks ainult 3 sõna, siis mis sõnad need oleksid?

Rando: Hahaa, no see on päris hea küsimus, aga esmalt turgatas kohe pähe “tee vähemaga rohkem”. Selle lause sügavam mõte on see, et mul on õudne allergia inimeste vastu, kes kasutavad lausestust “ma teeksin küll kui ….” seades niimoodi endale piire. Ma väga ei usu sellesse, et kui midagi päriselt saavutada tahad, siis selleks võimalust ei leia ning ma kahtlustan, et tihti oleme iseenda suurimad pidurid. Ma olen ausalt öeldes isegi natukene uhke selle üle, et ma pole suutnud oma 34 aasta jooksul sisse harjutada oskust eksimusi vältida.

Kai: Kui sa kirjeldad ennast kui “tee vähemaga rohkem”, kas siis isana oled sa “lähme jalutame krokodilli” isa või pigem tõsine isa?

Rando:  Tead, ma usun siiralt sellesse, et juba mõne päeva pärast mäletame tegelikult ainult neid asju, mis päriselt erakordsed olid. Seega kindlasti lähme jalutame krokodilli” isa. Krokodilli mul võtta pole, aga mu poiss räägib mulle ikka veel, kuidas meie esimene ühine jalgsimatk (6 aastat tagas) ja autos ööbimine ning sealt hommikul lasteaeda minek oli äge. Seda sellepärast, et kogu matka sai ta puldiautoga sõita. Ja siis muidugi õhtul olid preemiaks veel lõkkel sossutatud rakvere viinerid. Ikka need Päris Rakvere viinerid, mitte see pereviineri nime kandev õudus, mille müümise eest peaks lihakombinaadile sanktsioonid määrama. Tõsi, ma olen temaga käies ja tegelikult ise ka veidi ülepreppija ning vahel mõtlen, et äkki peaks ikka päriselt ka ainult taskunoa ja tulepulgaga minema ning kuuseokstest magamisaluse tegema. Aga vast jõuame sinna, kui ma ise oma mugavustsoonist välja astun.

Kai: Ohohh väga lahe, aga sa kasutasid siin ühte poppi ja noortepärast sõna – ülepreppija.  Mis see tähendab?

Rando: See tähendab seda, et ma olen tegelikult väga mugav inimene ja ma pigem võtan metsa minnes liiga palju asju kaasa. Kui ikka Colemani tooli peal on mugavam istuda kui kännu otsas, siis Colemani toolid tulevad kaasa – igatahes!

Kai: Milline näeb välja sinu eluväljaku argipäev peale tööd koos lapsega?

Rando: Uhh, tead, tahaks kuidagi sotsiaalmeedia staarilikult öelda, et me teeme kogu aeg põnevaid asju, aga tegelikult kipub see ikka olema argipäevane. Vahel mängime xboxi, vahel taome hoovis jalkat, hüppame batuudil või lobiseme niisama maast ja ilmast. Meil on ühine hobi ka, nimelt käime puldiautodega võidu sõitmas. See on väga äge!  Esiteks seepärast, et annab kord kuus põhjuse pikemaks väljasõiduks (ning ka kaasale paar vaba päeva), aga teisalt seepärast, et ühise hobi korral koguneb pööraselt mälestusi-nii rõõmu kui pisaraid.

Kai: Teil on koos palju toredaid ühistegemisi, aga millised asjad sind päriselt koos lapsega naerma ajavad?

Rando: No naerma ajab ikka see, kui ta väga tähelepanuväärselt ja naljakalt milleski feilib või mingi erilise vimka viskab. Me kipume ikka üksteise üle naerma. Siis kui kõndides koperdad ja näoli ojja kukud näiteks. Aga sa vist tegelikult tahtsid küsida mis koos temaga rõõmu teeb? Ma ei tea, kas see on mingi ealine iseärasus, aga olen hullupööra õppinud hindama mälestusi. Seega hetkel vist kõige soojemaks läheb süda siis, kui ta ise räägib mingist asjast mida oleme koos teinud ning eriti see, kui tema jaoks oli selles tegevuses mingisugune nüanss või õppetund, mida ise enam ei mäletagi.

Kai: Mis on need kolm asja, mida laps on sulle elu kohta õpetanud?

Rando:  Kõige tähtsam on tunda seda lapselikku rõõmu, kurbust, viha. Naerda nii, et püksid on märjad ja siis naerda veel kõvemini, sest püksid on märjad. Me kipume ise end sellistest emotsioonidest välja kasvatama ning kuna olen viimased 10 aastat töötanud otseülekannete produktsioonis, mis lisaks tehnikale ja inimestele koosneb põhimõtteliselt konstantsest, aga väga unikaalsest stressist. Vahel ma tunnen seetõttu, et ma tihti olen tasakaalukam või tegelikult isegi apaatsem, kui ma olla sooviks. Ma täiesti teadlikult püüan temalt üle võtta neid siiraid emotsioone, sest ma tean, et nad on olemas olnud, aga neile tuleb lihtsalt koht luua.

Teisalt on ta õpetanud mulle selle esimese küsimuse filosoofia. Kui sa ei tea, siis proovi. Ja kõige kehvemal juhul tead siis vähemalt ühte meetodit, kuidas kindlasti ei saa!

Ja no loomulikult see, et ühised seiklused, ka need halvad mis lõppevad märgade jalgade, külma, pisarate või nutuga on tegelikult tagantjärele üliägedad. Ma ise ei olnud sellele varem palju mõelnud, aga ma arvan et paljud inimesed ei jookse maratone mitte selle pärast, et see tegevus äge oleks. Vaid seetõttu, et nad tahavad olla selle ära teinud ning alles tagantjärele sünteesitakse see endale meeldivaks. Enne poisi sündi kippusin ikka pigem olema see, kes ette ei võta, sest “lähme parem homme, siis on ilusam ilm” ja kuna homme tuleb teine asi ette, siis lõpuks homme ei tulegi mitte kunagi.

Kai: Ja lõpetuseks: mis on need kolm asja, mida sina oma lapsele kindlasti tahaksid elus edasi anda?

Rando: Tead, ma arvan et liiga palju polegi vaja selleks, et elus läbi lüüa ja ma loodan, et nendes asjades kasvab käbi kännust paremaks. Kella tundmine – mu otseülekannete töö, kus tihti kümnete või sadade inimeste töö ning tuhandete vaatajate heaolu sõltub otseselt sinu oskusest kella vaadata – on mulle õpetanud, et kolmapäeval kell 16:00 tähendab kolmapäeval kell 16:00, mitte kolmkümmend sekundit hiljem. Kui saadakse aru, et iga inimese aeg kulub võrdselt, siis ma arvan, et igasuguste arusaamatuste hulk väheneb hüppeliselt.

Usalda, aga kontrolli, sest igaühe tõde on reeglina kusagil vahepeal. Ma näen hullu ohtu nö. ühetaolistes lugudes ja selles tsüklis, millesse mingi algoritm meid tõmmata suudab. Aa, sulle ei meeldi EKRE, palun, võta siis siit Reformierakonna reklaame. Võta kohe kamaluga. Ja siis pikapeale tekibki igaühel meist täiesti erinev maailmapilt ka lihtsatest asjadest. Aga ega paraku ei olegi muud teha kui lihtsalt end tsüklist välja murda ja teadlikult intrigeerivatest teemades otsida vastas vaadet, et mõlemat mõista. Ma arvan, et ühiskonna informatiivne killustatus ongi tema generatsiooni suurim takistus, mida ületada.

Elu pole nii nagu see näib. Täna on ülilihtne sotsiaalmeediast vaadata, kuidas iga teine inimene elab ägedamat elu, reisib kaugemale, hüppab kõrgemale, on ilusam, rõõmsam ja mida iganes. Ma ei näe kahjuks maailma, kus see idealism kadumas oleks, sest eks ajaloo kirjutavad ikkagi võitjad. Aga ma väga-väga loodan, et kõik lapsed saavad mitte ainult sõnades vaid ka hinges aru, et meie sotsiaalmeedia persoonad ei ole needsamad, kes me oleme päriselt.

Neljas on ka, aga selle jätan enda teada, sest kõike ei saa ju ka välja lobiseda!

———

Rando: Aitäh sulle Kai, mul tegelikult oli suur rõõm, et mulle selle võimaluse andsid ning ma väga loodan, et ükskord tuleb päev, kui keegi tuleb ütleb mulle poe järjekorras või matkarajal “aitäh”, sest äkki sai ta siit vähemalt ühe mõttetera kaasa, olgu see kasvõi “mina küll nii ei tee!”

Kai: Tänud sulle selle muheda intervjuu eest ja Head Isadepäeva!

Autor | 2022-11-09T15:37:42+00:00 november 8th, 2022|Jutud, Matkamine|0 Kommentaari