Kodu ratastel. Lugu sellest, miks võimalusel autot lennukile eelistada

/, Autoturism, Jutud/Kodu ratastel. Lugu sellest, miks võimalusel autot lennukile eelistada

Kodu ratastel. Lugu sellest, miks võimalusel autot lennukile eelistada

“Miks te lennukiga Lõuna-Saksamaale ei lähe?” oli tüüpiline küsimus sarjast kuidas oma elu igavalt elada. Lennukit asendas nüüdseks juba teise kodu tiitli omandanud tubli ameerika buss, mille taha osasse tegime mõnusa lebola, kuhu täiesti suvalisel hetkel pikali sai visata ja mille väljumisaeg oli just meie oma tujude ja soovide järgi sätitud. Nädalaga läbisime 5000 kilomeetrit, külastasime seitset riiki ja istusime umbes 7 tundi ummikus. Kokku töötas meie ratastel kodu mootor 63 tundi ja 38 minutit.

 

 

Tripi nr 1 eesmärk oli Euroopa suurimat matkamessi külastada ja seal videoreportaaže teha. Edasine tagasitulek jms läks juba puhtalt lõbu alla. Kahekesi sõites läheb aeg kiirelt. Kui pühapäeva õhtul sai Tartust starditud, siis järgmise päeva õhtuks olime juba Lõuna-Saksamaal Friedrichsha­­­fenis, jättes selja taha ~2125 km. Kuna kella 23 ajal oli väljas juba täielik kotikas ja sõidust oli korralik väss peal, siis parkisime bussi keskuse lähedal olevasse parklasse ega hakanud mingit erilise vaatega kohta otsima. Järgmised kaks päeva olid siiski varajase ärkamisega tööpäevad ja eesmärk öömaja näol oli võimalikult vähese vaevaga välja puhata.

Mina ausalt öeldes veidi pelgasin tee-ääres parklas ööbimist. Kartsin, et äkki tullakse hommikul häirima või uudistama, sest meil on bussil suured tähelepanu tõmbavad kleepsud ja tihti tullakse uurima, et miks me oleme seal kus oleme, aga seekord oli kõik väga chill. Friedrichshafen on matkajatele teada-tuntud linnake ja seal ei tehtud teist nägugi, kui järsku keegi loppis näoga kuskilt bussist välja astub ja imestunult ringi vaatab, et kuhu ta siis omadega jõudnud on.

Filmimised tehtud, suundusime otsejoones Tšehhi poole. Lõuna-Saksamaa 35-kraadine kuumus oli veidi liiast ja mulle ausalt need kiirtee-ummikud kohe üldse ei sobinud. Kagu-Saksamaa kandis Deggendorfi lähistel ületasime piiri ja suundusime ühte normaalsena tunduvasse caravani-parklasse, mis asus Horni Plana kandis. Kuna mul mingit varasemat autoga cämpimise kogemust ei olnud, siis valisin selle koha puhtalt Googli Mapsi maastiku ja looduse järgi. Kas seal ka reaalselt autoga cämpida sai, seda ei teadnud ja seda põnevam oli! Vahetult enne pimedat, kuskil kella 22 paiku jõudsime kohale ja milline elamus! Tee sinna on siiamaani minu lemmik. Vahepeal oli korralikku padukat tulnud ja ümberringi oli meeletu udu. Kujuta ette seda udu kõigi nende tõusude ja languste ja puude-põldude vahel liikumas.. fantast! Ja need võimsad kuusemetsad, täpselt mõmmi mets, mida oleme filmidest harjunud nägema. Selline sünge ja võimas! Ma lihtsalt jõllitasin seda ega suutnud oma silmi uskuda.

 

 

Laagri väravas võttis meid vastu suure kõhuga meesterahvas, kellega saime käsi vehkides ja erinevaid keeli ristates oma asja kuidagi aetud. Kuna kell oli palju, siis pidime alles hommikul paberid korda ajama. Hästi. Autosid just palju ei olnud, mõned caravanid, telgid ja lihtsalt autodega majades ööbivad inimesed, kes järve äärde puhkama olid tulnud. Ümberringi oli nii vaikne, et me üks hetk avastasime, et me peaaegu sosistame omavahel. Naiste vetsus oli üks uks, mis tegi õudusfilmile omast valju kriginat ja ma olen kindel, et kui keegi seda sel õhtusel ajal oleks kasutanud, kostunuks see kaugele, kaugele.

 

 

Mulle meeldib Tšehhi! Sealne rahvas on väga lahke ja avatud kuid mitte liialt temperamentsed nagu hispaanlased või itaallased. Ja kui ilm liiga palav on, siis külm õlu mekib ka suurepäraselt! Söömas käsime võimalikult väikestes kohtades, et ikka kohalikke toetada. Kuna meie tšehhi keelt ei osanud ja nemad üldjuhul ka inglise keelt ei valda, siis seletasime taas käte ja jalgadega. Keelebarjääri pärast söömata ei jäänud ja eranditult iga kord saime väga hea elamuse osaliseks! Tšehhi on küll väike, kuid me ei raatsinud sealt lihtsalt niisama läbi sõita. Nii otsustasime siis ööseks Tšehhi-Poola piiri äärde öömajale jääda. Leidsin taaskord kaardi järgi ühe järve-äärse cämpari, seekord siis ida-piiri ääres olev linnake nimega Ostarva, mis oma olemuselt väga Narvat meenutas. Selline kahtluseuss puges korraks põue juba, et uhh, kuhu nüüd siis sattusime… aga minu üllatuseks linnast vaid 10 kilomeetrit eemal asuv cämpingu ala oli palju ägedam kui see eelmine, kus ööbisime. Noormees registratuuris oli viisakas ja muudkui vabandas oma kesise inglise keele pärast. Kui eelmine kord saime hommikul enne lahkumist paberid korda aetud, siis siin oli kord rangem. Vajati igasuguseid isiku- ja autodokumente, väljastati parkimisluba ja kviitung ja maksmine pidi kindlasti sularahas olema. Itsitasime ja muigasime seal salaja 😀

Parkisime oma ratastel kodu täpselt järve äärde, kolme männi varju, et hommikune päike bussist sauna ei teeks. Kell oli 21 ja väljas hakkas hämaraks minema. Sooja oli umbes 23 kraadi ja meeletu tuul puhus, taevas oli sünge ja andis märku peagi saabuvast äikesest. Isusime seal järve ääres väga rahulolevalt ja seda suuresti tänu tuulele, kes kõik sääsed lennuvõimetuks oli teinud 😀 Vahepeal tegin oma sõpradele videokõne, kes parajasti Hiiumaal jaanilaupäeva tähistasid. Päris karm oli neid mütside ja talvejopedega vaadata. Seda enam hindasin seda, kus hetkel olin. Meist umbes 100 meetrit eemal olid lõbusad itaallased ja teisel kaldal vist nende sõbrad, aga hoolimata oma temperamendist ei häirinud nad teisi puhkajaid. Kuulati vaikselt oma muusikat ja lobiseti. Tänu tuulele me seekord omavahel rääkides ei sosistanud enam 😀

Öösel oli raju! Saime sellist äikest, et buss õõtsus ikka korralikult. Kujuta ette seda tuult, mis  suudab üle 3-tonnist bussi niimoodi kõikuma panna! Ja siis välgud! Seal samas meie järve ümbruses paugutas nagu sõda oleks lahti old. Väga võimas! Istusin päris pikalt üleval ja imetlesin, et kui võimas meie loodus on. Hommikuks oli vaikus, isegi inimesed, kes ümberringi liikusid, hiilisid nagu kikivarvul, et hiliseid ärkajaid mitte häirida. Arutasime seal omavahel, et miks me küll varem kaugetesse maadesse puhkama oleme läinud, kui siin samas lähedal on nii äge riik nagu Tšehhi, mida avastada.

 

 

Vaatasime seda loodust ja otsustasime ikkagi, et ei lähe kohe koju, vaid käime ikkagi mägedes ka ära. No nii tõmbab nende poole! Tatrad on ju kohe siinsamas, kuskil 250 km eemal vaid. Ja nii tegimegi. Parim otsus üldse! Mäed on võimsad ja mina oma unistustes kujutan end ikka ette kuskil pisikeses mägionnikeses maalimas või kirjutamas, lihtsalt olemas ja nautimas seda loodust. Kuna aga meie aeg oli piiratud, siis seekord me matkama ei läinud, küll aga saime elamuse mägedes autoga ringi sõitmise näol. No üldse ei tahtnud tagasi liikuma hakata… väikese lapse jonn tuli peale: tead küll seda hetke, kui sul kästakse liikuma hakata, mille peale sa siis maha istud ja ütled käed ristis ning mossis näoga et “mkm, mina ei tule.. ” 😀

Minu tutvusringkonnas teatakse Poolat kui üht tüütut kohustuslikku maanteed, mille lihtsalt hambad ristis läbima peab, et mujale Euroopasse pääseda. Mina nii ei arva, mulle Poole väga meeldib! Inimesed on avatud ja loodus on kaunis. Tajud seda siirust ja näed, et inimene on õnnelik. Elatakse pisikestes külades, majad tihedalt koos ja toimetatakse omi asju. Koolilapsed kilkavad pärast tunde tänavatel ja suu on naerul. Ja teed on ka üllatavalt head! Üldiselt oli nii, et arvestades ummikuid ja kõike, siis tõenäoliselt just Poolas saime suurima keskmise kiiruse ja seal nagu ongi hea sõita. Saksamaal oli küll äge kihutada ja ma täiega nautisin seda kiirtee voolu, kuid need ummikud, mis iga natukese aja tagant tekkisid, olid leebelt öeldes kohutavalt tüütud.

Poolas ma järve-äärset ööbimiskohta ei leidnud ja nii tegime ühiselt otsuse, et oleme välja teeninud öö hotellis. Kuidagi imelik oli järsku kuskil toas magada ja ilma riideid selga panemata vetsus käia. Aga vahelduseks oli päris sileda voodi peal täitsa mõnus magada. Kuna tubane õhk nii kiirelt ei soojene kui päikese käes seisev musta värvi buss, siis loomulikult magasime hommikusöögi maha (äratuskella kasutasime ärkamisel kokku vaid kahel hommikul kui filmima pidime minema). Kuna hotellis omletti ei pakutud, siis tegime hommikusöögi bussis. Ma ei tea, mida me ilma kaasa võetud külmikuta teinud oleks. Nii hea oli kuuma ilmaga külmikust kosutav mullijook võtta või tühjale kõhule paar võikut valmistada! Lisaks oli meil kaasas oma kohvimasin. Arvestasime, et ühe kohvi valmistamiseks kulus kiirteel täpselt 7 kilomeetrit. Taaskord hea viis kuidas aega sisustada ja samal ajal seda ka kokku hoida.

 

 

Vahepeal sain kohaliku temperamentse bussijuhi käest korraliku sõimu, sest reastasin end teemaksu punktis kogemata valesse ritta ja nagu kiuste oli kassas sel hetkel veel mingi arvuti tõrge ja nii saime päris jupp aega tõkkepuu taga seista. Tüüp tuututas ja vehkis kätega nagu segane, mille peale teemaksu-putkas olev naisterahvas ühe suure ja turske turvamehe kohale kutsus. Kohe oli vaikus majas. Vot see on tase! Varsti saime ka tee-maksu asjad korda ja jätkasime muie näol oma teekonda.

Edasi suundusime Vilniusse, et sealsete sõpradega kiire amps teha ja siis edasi Läti. Kohalikud leedukad soovitasid meile läbi salakvala muige söögiks nende rahvusrooga zeppeliine. Tegemist on rahvusliku kartulimassiga, mille sees oli liha ja kaste ja see kõik nägi välja nagu üks miniatuurne õhulaev, nii enamvähem kiievi kotleti mõõtu. Rando sõi selle otsast lõpuni ära, aga isiklikult meeldis mulle minu külm peedisupp palju rohkem..

Rohkem nagu väga palju ei juhtunudki. Ilm oli pilves ja pime ja vihma sadas ja me muudkui sõitsime. Riiast möödusime veidi peale südaööd ja olime fakti ees, kas kimame nüüd otse koju välja või otsime ikkagi viimase öö puhul ühe armsa koduse RMK telkimisala ja ööbime seal. Kuna vihmasadu jäi piiri ületades järgi, siis otsustasime ikkagi mere-äärse telkimisala kasuks.

Läti-Eesti piirist umbes 10 kilomeetrit eemal asuv RMK Lemme telkimisala tundus just see õige valik olevat. Kohalejõudes aga võtsid meid vastu lugematu arv telke ja autosid ja vali muusika ja seda kõike 2 ja 3 vahel öösel.. Mul tõmbas suu kriipsuks ära. Okei, liigume edasi, äkki eemal on rahulikum.. liikusime, aga ei olnud. Muutusin järsku hästi kurvaks: ma nii tahtsin, et viimane öö bussis oleks kuskil mõnusas vaikses kohas, kus saan mere- ja tuulekohina taustal magama jääda. Tegelikkus oli aga see, et kogu see tümpsu bass oli minu jaoks nii segav ja ma olin sellest kõigest nii häiritud, et mul võttis ikka tükk aega enne kui täielikult ära kustusin.

 

 

Hommikul kella 9 aeg ärkasin taas tümpsu peale üles ja see oli veel valjem kui öösel. Vot siis viskas küll üle! Lihtsalt see kontrast eelmiste kohtadega oli nii suur. Jalutasin seal veidi ringi ja üritasin aru saada, kust kohast see müra tuleb ja näha neid inimesi. Laudade peal oli meeletus koguses tühje pudeleid, prügi oli maas ja esimesed varajased ärkajad oma loppis nägudega üritasid hommikune õlu näpus pilti ette saada. Kuidagi kurb oli. Kuidas on nii, et need teised kohad, kus me käisime, seal arvestati teiste inimeste olemasoluga ja peeti lugu nii vaikusest kui puhtusest ja nüüd, mil ma olen tagasi oma kodumaal, võetakse mind vastu valju tümpsu ja lällamise ja nagu hommikul selgus, taarahunnikuga. Avalikus telkimiskohas pannaks pidu nii, nagu teisi poleks olemas. Autode uksed-aknad on pärani lahti ja kuulatakse tümmi, missest, et ümberringi on teised peredega telkimas ja üritavad magada. Lihtsalt kurb on..

Positiivne oli aga see, et ilm oli päikeseline ja meri oli võimas! Hoolimata sellest esimesest emotsioonist on hea korraks kodus olla. Küll me ka kunagi sinna maale jõuame, et oskame vaadata oma ninast veidi kaugemale ja mõtleme sellele, et ega ma ometi oma kaasmaalast enda tegevusega häiri. Ja eriti äge on see, et Tolkuse rabas olev matkaseikluse punkt on ikka veel seal alles. Juhhhuu!

 

Autor | 2018-06-18T13:45:26+00:00 juuni 27th, 2017|Automatk, Autoturism, Jutud|0 Kommentaari

Lisa kommentaar