Hei-hei! Mina olen Keili ja õpin teist aastat rekreatsioonikorralduse erialal. Paljud inimesed küsivad mu käest, et huvitav, mida see eriala üldse endast kujutab. Ausalt öeldes, väga keeruline on selgeks teha, mida rekreatsioonikorraldus tähendab, kuid tavaliselt vastan ma “see on vaba aja veetmise korraldus argikeskkonnast väljaspool.” Tänaseks, olen ma õppinud sellel erialal elu nautima. Ja seda absoluutselt igas elu aspektis. Ma olen saanud võimaluse õppida tundma Eestimaa loodust, selles kasvavaid taimi, elavaid loomi ja linde. Samuti olen saanud ka võimaluse kogeda ekstreemsetes tingimustes matkamist ja õppida reaalselt seda, kuidas üks matk üldse välja võiks näha ja millised on need riskijuhtimise põhitõed, mida järgida tuleks. Lühidalt kokkuvõttes olen ma “teoreetiline matkaja” ehk siis inimene, kes teab üht koma teist aga pole seda lihtsalt jõudnud veel ise praktikasse panna.
Täna olen seisukohal, et matkamine on suurepärane viis looduse avastamiseks ja seikluste kogemiseks. Olen ka teadlik, milliseid asju mul erinevate matkade jaoks vaja läheks. Näiteks kui sa lähed automatkale, siis võiks ju olemas olla auto või kui lähed hoopis jalgrattamatkale, siis võiks ju olemas olla jalgratas. Tundub lihtne eks? Tegelikult, oman ma üsna head ülevaadet sellest, milline on õige matkavarustus ühel harrastusmatkajal, kuid ma ise ei ole endale veel korralikku matkavarustust soetanud, kuid siiski käin aeg-ajalt MATKaSPORDIS proovimas. Esimest korda läksin ma matkale endast 10x suurema kotiga, tavaliste tossude ja suvaliste plastnõudega, kuid täna olen seisukohal, et selle jaoks, et tõesti matk nauditavaks teha on vaja kvaliteetset ja vastupidavat varustust, sest vastasel juhul sa lõpetad nagu mina – jalad villis ja puusad sinised. Ühesõnaga oma esimese “ellujäämismatka” läbisin ma edukalt ja jäin ellu, kuid õige varustuse puudumise tõttu, pidin vähemalt kuu aega aktiivsetest tegevustest kõrvale hoiduma.
Niisiis, peale pikka pikka aega otsustasin ma, et võiks nüüd seljakoti selga visata ja seiklusi otsima minna. Kõige keerulisemaks asjaoluks matka juures oli aeg. Kooli lõpu kõrvalt ja töö kõrvalt on päris raske leida seda aega, et minna + kui oled minemas oma kaaslasega, siis pead ju tema tegemiste ja graafikutega ka arvestama. Esialgu mõtlesin, et lähen kindlalt nädalaks aga see idee jääb ilmselt selle suve lõpupoole. Samuti oli keeruline see, et ma tõesti kardan metsloomi ja eriti karusid. Siinkohal oleks hea mõte korrata üle mõned nipid (eelkõige minu enda jaoks), mida teha, kui peaksid sattuma karuga silmitsi seisma. Kohtumine karuga võib olla väga põnev ja samal ajal ka väga hirmutav. Esiteks tuleks püüda rahulik olla – kui märkad karu, proovi säilitada rahulik meel, ära jookse ega karju, sest see võib karu hirmutada. Teiseks tuleks teha end nähtavaks – kui oled karu näinud, siis tõsta oma käed üles, et näidata end suuremana. Heli tekitamine ja rääkimine rahuliku häälega võib samuti aidata karul eemalduda. Kolmandaks – ära kunagi mine ise karule lähemale. Jää turvalisse kaugusesse ja anna karule ruumi taganemiseks. Neljandaks – ära jookse ja hoia silmsidet hindamaks karu emotsioone. Oluline on meeles pidada, et iga karukohtumine on erinev ja olukord võib varieeruda sõltuvalt karu liigist, käitumisest ja keskkonnast.
Minu selle kevade esimene seiklus algas lihtsalt otsusega – nüüd me lähme ja kõik. Mingit teadlikku ettevalmistust sellele väga ei olnud, kui oleks olnud, siis ilmselt oleks saanud endale hankida vähemalt matkasokid aga õnneks kuna trajektoor ei olnud nii pikk, siis tagajärgi sellel polnud. Otsustasin olemasolevad asjad kokku pakkida ja koos kaaslasega metsa minna. Teadsime, et meil on matkamiseks üks päev ehk siis mõtlesime ilusti läbi kuhu me lähme, millisele trajektoorile ja kas meil on olemas selleks sobiv varustus. Esialgu arvasin, et ma võtan kaasa telgi, magamiskoti, mõned toidupakid, kindlasti hammocki, priimuse, matkakoti ja matkasaapad. Reaalsuses nii hästi ei läinud.
Ega varustuse koha pealt meil kummalgi väga midagi ei olnud, sõbranna käest laenasin korraliku Fjällräven ABISKO matkakoti, mis sobis suurepäraselt selliseks päevaseks matkaks. Lisaks matkakotile laenasin ka hammocki (võrkkiik), sest see oli asi, mis minus väga huvi tekitas, kui kuulsin, et inimesed reaalselt matkadel magavad selles. Kokkuvõttes võtsime me kaasa Fjällräven ABISKO matkakoti, toidunõud, tikud, grillimise tarvikud, võrkkiige ja vahetusriided.
Kuna ööbima me jääda ei saanud, siis me otsustasime, et paneme üles hammocki, et siiski saada kätte looduses lihtsalt kulgemise ja olemise tunne. Kui olime toidu valmis teinud, siis püstitasime kahe puu vahele võrkkiige, võtsime midagi näksimiseks ja mõnulesime lihtsalt võrkkiiges. Võrkkiik on kordades kergem kui telk ja see mahtus ilusti ka matkakotti ära. Väga hea ja mugav valik, kui pole soovi telki püsti panna ja tunned, et soovid oma kaaslasele hästi hästi lähedal olla. Kuna õues oli üsna tuuline, siis võrkkiiges oli hea tuulevari ja soe olla.
Asukohaks valisime Paunküla matkaraja, sest see oli meie kodu ligidal ja see ala hõlmab nii metsa, raba kui ka mägiseid ja erineva pinnaga maastikke. Paunküla matkarada on umbes 8 km pikk ja kulgeb läbi kauni looduse. Rada on hästi hooldatud ja tähistatud ning sobib nii algajatele kui ka kogenud matkajatele. Raja alguspunkt asub Paunküla küla lähedal ning seal on ka parkimisvõimalused. Matkaraja jooksul nautisime me kahte järve – Paunküla ja Valgehobusemäe järve. Lisaks matkasime me ka läbi metsade ja rabade ning nägime imelisi vaateid Eestimaa loodusele.
Minu ootused sellele matkale olid üsna kõrged, sest olin juba nii pikka aega soovinud teha midagi teisiti ehk siis nautida matkakööki ja kaaslasega ajaveetmist teistsuguses keskkonnas. Soovisin teha pausi argiellu, astuda õue ja lihtsalt minna. Noore inimesena ja tudengina pole mul piisavalt ressurssi ja pidin oma matka korraldama targalt ehk siis olemasolevate vahenditega. Kindlasti oli ka eesmärgiks minimaalsete asjadega luua emotsioon ja sellised mälestused, mis erinevad tavapärasest restoranis käimisest ja pikniku tegemisest mere ääres.
Olen arvamusel, et matkamine koos kaaslasega võib olla suurepärane viis ühiste seikluste kogemiseks. Esiteks valmistab põnevust juba see, et sa saad matka koos planeerida – planeerimine aitab üksteisega suhelda ja ühise eesmärgi nimel koostööd teha. Teiseks looduse nautimine: matkamine pakub suurepärase võimaluse ümbritseva looduse nautimiseks. Kõndida saab käsikäes ja imetleda ilusaid vaateid, kuulata linnulaulu ja tunda looduse lähedust. Samuti ka kogetakse huvitavaid emotsioone. Kolmandaks oli meie jaoks eriti põnev see, kui me jõudsime Paunküla lõkkeplatsile, sest seal tegime me mõnusa lõunasöögi ja nautisime koos aega. Kindlasti mainin ma ka ära siinkohal, et kui meil oleks olnud priimus ja matkapliit, siis poleks me pidanud puid lõhkuma ja tassima – jällegi, kui soovid oma matka mugavamaks teha, siis soeta endale kvaliteetne matkavarustus. Ma kindlasti tundsin puudust korralikest matkasaabastest, matkasokkidest, võrkkiiges oleks võinud olla soe magamiskott, mis sest, et olid kaaslasele väga ligidal ja soe oli. Kaasas oleks võinud olla ka istumisalused.
Emotsioonid olid terve matka vältel väga positiivsed. Kindlasti oli ära tegemise rõõm ehk siis lõpuks me leidsime selle aja, et koos minna terveks päevaks metsa. Mul oli siiras rõõm selle üle, et sain näha ilusaid vaateid ja kaunist loodust ja seda kõike oma kodukoha lähedal. Kindlasti inspireeris see pisike matk meid mõlemaid tulevikuks, et ette võtta veel suuremaid ja põnevaid rännakuid. Matkates tekkisid seikluslikud emotsioonid ja tunded. Uus ja huvitav matkarada tekitas omamoodi adrenaliini ja väljakutsete ületamise tunnet. Samuti tundsin end vabana ja lõõgastunult ning minus valdas saavutuse rõõm. Me veetsime terve päeva looduses. Me olime uhked ja nüüd ma tunnen, et võin päriselt ka osta kogu matkavarustuse ja alustada oma teooria praktiseerimist. Eks iga kogemus on erinev. Meie jäime oma seiklusega väga rahule. Nüüd jääb vaid MATKaSPORTI külastada, mõnus varustus valida ja järgmistele seiklustele asuda!
