19.-21. mail sai võimalikuks mul osaleda nüüdseks juba üsna pika traditsiooniga iga-aastasel Roheliste rattaretkel. Selle ettevõtmise juured ulatuvad tagasi Eesti taasiseseisvumis-eelsesse ajalookihistusse, täpsemalt 1988. aastasse. Toona oli rattaretke näol tegu protestiaktsiooniga Virumaale Toolsesse ja Kabalasse planeeritava fosforiidikaevanduse vastu. Ka tänapäevased rattaretked on kantud rohelisest mõtteviisist. Mitmetes teele jäävates peatuspunktides räägivad asjatundjad põnevatest loodusnähtustest või keskkonnaprobleemidest.
Igal aastal toimub rattamatk erinevas Eesti otsas. Sel aastal jõudis rattaretk Ida-Virumaale. Kuna olen väga vähe sealkandis matkanud, siis tundus mulle matkast osavõtt iseäranis atraktiivne. Kuigi minu enda jalgratas ei olnud rattaparandusest õigeks ajaks tagasi jõudnud, siis hea kolleeg Uku ei jätnud mind hätta ning laenas mulle enda rattatallist üht oma suurepärastest raudhobudest. Samuti laenas MATKaSPORT meile oma autot, millega sain koos kolleegide Uku ja Kristeliga oma rattad retke stardipaika toimetada. Stardipaik asus Kukrusel, mille järgi on saanud nime ka kohalik põlevkivi kukersiit. Tasapisi hakkas jõudma kohale see, kuivõrd mastaapse üritusega on tegu. Autod paigutati laiali väga suurele maa-alale.
Ratas, mille Ukult olin laenanud, veeres hämmastavalt hästi mööda maanteed. See kompenseeris minu kehva füüsilist rattavormi, mis oli tekkinud pärast pikka pausi jalgrattaga sõitmisest. Küllalt ruttu keeras tee kruusateele. Kehamälust taaselustusid mälestused, mida tähendab kruusateel rattaga matkamine tagumiku jaoks… Tagumik sai veidi puhkust Ahtmes, kus teed olid väga ilusasti asfalteeritud. Üldse oli Ahtme minu jaoks suur üllataja – väga puhas, kenad eramajad ning väga korras Püha Joosepi koguduse kirik. Kiriku ees olid kõrged männid, mille alumised oksad olid ära nüsitud. Kristelile meenutasid need palmipuid 🙂
Ratta seljast tulime maha ka Kosel ühe kõrge tuhamäe juures, kus giid tuletas meelde, et mitmeid praeguseid linnu üldse poleks üldse tekkinudki, kui poleks olnud põlevkivikaevandust. Lõunaks jõudsime pärale Kose külla, kus oli võimalik teha lõunapaus. Nii suure hulga rahva toitlustamine nägi välja nagu festivalil – pikad sabad söögijärjekorras, maitsev toit pika laua taga, seejärel pikad sabad tualetijärjekorras. Kõht täis, meeleolu hea. Tuju tõstis veelgi meeleolukas programm muusika ja loodustarkuse jagamisega. Sain targemaks, et maailmas elutseb selline mutukas nagu saare-salehundlane, mis õgib saarepuid nii, et näiteks USA-s on ta hävitanud miljoneid puid. Peagi on teda oodata ka Eestisse. OK, see viimane nii palju meeleolu ei tõstnud.
Rada jätkus kruusasel teel, ilm oli väga soe. Nägu praadis päikese käes. Minu veevarud hakkasid otsa saama, võtsin vähem kui liitri esimeseks päevaks kaasa. Seda oli ilmselgelt liiga vähe. Õnneks polnud enam väga pikka teed minna, pealegi sai osta ühelt tee ääres seisvalt autolt kosutuseks jäätist. Kehale ja vaimule olid kosutuseks puhkepausid kohtades, kus üks või teine teadis rääkida Viivikonna asula või muu põneva paiga kohta. Või näiteks lendorava kohta. Zooloog Uudo Timm esitas viktoriiniküsimuse: „Mis materjalist teeb lendorav endale pesa?” Ta andis vihjeks, et see materjal ei märgu. Uku mu kõrval ütles, et Gore-Texist 😀 Õige vastus oli samblik. See imab vee enda sisse, aga pealt jääb kuivaks. Inspiratsiooniks kodumaistele tekstiilitoodete arendajatele? Võiks ära patentida – Flying-Squirrel-Tex® näiteks?
Pärast ühte pudelikaela, mis tekkis kitsal mudasel rajalõigul, jõudsime Sinimägede memoriaalil juurde. Ajaloolane Küllo Arjakas aitas tuua psühholoogilise perspektiivi mõistmaks neid eestlasi, kes Teise maailmasõja keeristes olid sattunud kas siis sakslaste või venelaste poolele. Sellises eksistentsiaalses piirsituatsioonis mõtlevad inimesed mitte niivõrd kodumaale ega ka mitte sakslaste või venelaste võidule kaasaaitamisele. Pigem mõeldakse eeskätt iseendale ja oma kõige lähedasematele, et kuidas olukorrast eluga välja tulla. Ja et sellises situatsioonis saab loota ainult kaasvõitlejale, rühmakaaslastele. Äärmisel juhul suudetakse mõelda kompanii suuruse üksuse tasemel.
Lõpuks jõudsime pärast 49 km Sinimäel oma laagripaika. Rekkadelt laaditi mägedena maha kõikide kotid. Olles oma kotid leidnud, panime Uku ja Kristeliga telgid püsti. Laagriplats muutus minu jaoks peagi justkui telginäituseks, kus sai oma silmaga päris elus näha ja imestada, kui palju erivärvilisi, eriilmelisi telke maailmas leidub.
Kõht taas täis söödud, jätkus õhtu laagripaigas mitmete üritustega. Oli võimalus minna vaatama Terminaatori kontserti, aga olin üsna väsinud ja pigem tahtsin rahu, istuda kuskil vaikselt omaette elu ja olu üle mediteerida. Pigem vaatasin sõjateemalist filmi „1944”. Sellele eelnes Leo Kunnase etteaste Eesti-Venemaa suhetest läbi aegade. See teema haakus minuga kuidagi paremini, olin ju päev otsa olnud mõtetes Eesti lähiajaloo lainetel. Kunnas tõi välja Venemaa poliitilised eesmärgid kahes põhilises osas: taastada impeerium ning purustada maailmakord, kus Lääs domineerib. Ainult et eesmärgi täitmisega on raskusi, sest Venemaa ohvitserkond on üles ehitatud ühiskonna põhjakihist ning see on loonud omakorda sõjaväelise süsteemi, milleks on бардак (’korralagedus’).
Uus päev algas nagu sõjaväes – pika tualetijärjekorraga. Sellistel suurtel rahvaüritustel saab paremini aru, kui sarnaselt on homo sapiens isendid füsioloogiliselt üles ehitatud. Vetsu minek on üks esimesi asju, mida ta hommikul ärgates teha tahab. Siin laagris aga oli inimesi rohkem kui sõjaväes. Kristel sai rekordiks 21 minutit järjekorras passida. Mul oli kõige pikem aeg, täpselt 19 minutit. Stopperiga mõõtsin.
Seejärel istutasin oma valusa tagumiku taas sadulale. Õnneks oli teisel päeval suur osa teest asfaltkattega teel. Suundusime Narva lähedal oleva „helesinise laguuni” poole. Nende sulniste vaadete taga on mitte nii sulnis lugu: tegu on settebasseinidega, mis kuulub põlevkivi põletamisel tekkiva tuha ärastussüsteemi juurde. Katelde alt uhutakse veega pumplatesse ning sealt pumbatakse tuhane vesi torusid mööda tuhaväljale. Tuhaväljal tuhk kuivab, moodustub monoliitne tsemendilaadne kivim. Üle jääv vesi liigub settebasseinidesse, kust see vesi pumbatakse tagasi elektrijaamadesse. Et siis seda vett uuesti samal eesmärgil kasutada. Roheline mõtteviis nii-öelda. Helesinise värvuse annab aga settetiigi veele selles hõljuvad lubjakivi osakesed, mis peegelduvad päikese käes. Vesi ise on leeliseline ning seal ujumine pole tervislik.
Jõudsime nüüd juba Narva külje alla ning külastasime taas üht eufemistliku nimetusega vaatamisväärset piirkonda – Narva Veneetsiat. See sai ilmselt laiemalt tuntuks just tänu Nublule, kelle muusikavideo „für Oksana” oli filmitud samuti just sealsamas. Arhitektuuriliselt on tegu Narva veehoidla kanalite ääres olevate paadikuuridega, mis on ümber ehitatud kahekorruselisteks suvilateks. Ja tundub, et ehitatud said need nii nagu igaühel fantaasiat oli ning millist materjali parasjagu käepärast leidus – ühel suvilaks ehitatud majakesel oli aknaks pandud pesumasina luuk 🙂 Aga just oma näilise arhitektuurilise eklektilisusega on Narva Veneetsias ometigi mingi tabamatu süsteem, see on lihtsalt nii võluvalt ja fantaasiarikkalt korrastatud kaos. Kui oleks võimalus viibida Narvas hirmkallis hotellis või siis rentida paariks päevaks üks nendest armsatest suvilatest, siis ilma kahtluseta valiksin viimase. Äriidee, kallid narvakad!
Ka oli rattamatka osalistele valla Kreenholmi manufaktuur. Kohe nii valla, et sai seal sees jalgratastega sõita. See mitte ainult ei tundunud kolossaalne, vaid oli seda ka numbrites. Seal olla olnud töölisi hiilgeaegadel 10 000 kanti. Hakkasin fantaseerima, et kui tuttavad said nad omavahel olla… Pole välistatud, et hoone ühes otsas jõudis välja kujuneda mingi oma sisekeel, mingid omad väljendid, millest manufaktuuri teises otsas polnud töölised kuuldudki, kuna ei puutunud üksteisega kokku… 
Lõunat sõime Vassili Gerassimovi nimelises pargis. Narva linnapea Katri Raik tervitas seal kõnega kõiki rattureid. Minu jaoks oli Narvas suurim üllatus aga sealsamas üsna hooletusse jäetud võimsate sammastega Vassili Gerassimovi nimeline kultuuripalee. Polnud sellisest majast üldse kuulnudki… Kui tähtis pidi olema kunagi Narvas kultuur… Millistes lademetes pidi olema Narvas kultuuri, et selle tarbeks selline majamürakas ehitati… Kuigi see näeb välja antiikne, ehitati see alles aastal 1957.
Kere kinnitatud, läks sõit edasi Narva-Jõesuu poole, kus ma pole veel kunagi käinud. Tee peale jäi veel päevapoliitilise tuntusega koht, kus tanki asemel olid südamekujulise alana kaetud nelgid. Samuti oli väga põnev vaatamisväärsus üks konnatiik, kus kontsert oli nõnda vali, et kõrvad pidid peaaegu lukku jääma. Narva-Jõesuus rääkis Madis Tuuder juugendstiilis kuursaali juures kuursaali ajaloost ja ebaselgest tulevikust. Raha on linnal vähe, et seda suurt hoonet elustada… Ehkki Narva-Jõesuu hiilgeajad jäävad kuurortlinnana aastakümnete taha, kui Peterburi intelligents armastas seal suvitada, siis endistviisi oli aimata selle linna püüdlusi-ambitsioone taastada oma kuulsus kuurortlinnana. No ja päris kindlasti kogub aga populaarsust Ida-Virumaa ainus nudistide rand, mis asub just Narva-Jõesuus…
Tagasi telklaagrisse jõudes katsetasin ära ka enda piirituspõleti võimekuse. Kasutasin seekord kütusena tahke piirituse tablette. Ütleme nii – aega see võtab, kannatust see nõuab, kui tahad sellisel viisil vett keema ajada. Samal ajal saab aga tegeleda muude asjadega. Ukul tuli hea idee kasutada autokummi põleti jaoks tuulevarjuna.
Kolmanda päeva hommikul pakkisime kokku kõik asjad, mida rattasõidu ajal vaja ei lähe ning andsime need ära, et saada asjad kätte uuesti Kukruse mõisa juures. Ilm oli endiselt väga mõnusasti soe. Kuna osa retkest kulges mööda rannikuäärt, siis leidus ka rajalõike, kus õhk oli jahedam. Ilusaid vaateid jagus kõikjal. Mitte ainult looduslikumas keskkonnas. Ka Sillamäel oli väga uhke rannapromenaad oma rannakohvikutega ning kauni vaatega merele, kus oli parasjagu kümneid luikesid. Ennelõuna paiku jõudsin külastada Pühajõe kirikut, mille õpetaja võttis lahkesti jutustada kiriku ajaloost ja tegemistest. Ega pääsenud seegi kirik nõukogude võimuga kaasnevast raskustest. Üks kummaline seik– nõukogude ajal võõbati kiriku armulaua karikas roheliseks ning seda kasutati tuhatoosina. Praegu on aga on see taas kasutusel armulaua karikana. 
Toilasse jõudes tuli mulle üllatuseks Oru park Pühajõe ürgorus. See on tõesti väga kaunis, hoolitsetud, rohkete puuliikidega ning oma hollandi pärna alleega. Org ise on põhjatult sügav. Toila laululaval sai puhata, süüa, esines Lenna Kuurmaa… Ja sai taas pikalt tualeti sabas olla. Ma arvan, et ligi tund aega võis küll kokku minna kogu rattaretke jooksul tualetisabades seismise peale. Lisaks veel toidusabad. Koti kättesaamise sabad. Nõukaaeg tuleb meelde… Kui nostalgiline… Aga üks oluline nüansierinevus võrreldes nõukaajaga – sabas seismise ajal saan tänapäeval nutitelefonis kogu maailmale ligi. Saan suhelda oma sõpradega, kus iganes maailma otsas ka ei paikneks sõbra enda vältimatu saba.
Viimane rajalõik Toilast Kukruse mõisani oli üsna lihtne maanteesõit. Välja arvatud üks väga killustikune lõik, kus tuli ka rattalt kukkumisi ette. Ja välja arvatud üks lõik kohe Toila laululavalt üles mäkke, mis võttis mu nii võhmale, et pidin rattalt maha tulema. Näost üleni higine ja punane või päikesepruun… Ma ei teagi, mis… Ja just selle lõigu juures püüdis telemees mu purki, et kogu Eesti seda näeks. Ja just seda lõiku nägigi mu ülemus oma kodus täiesti juhtumisi telekast. Olin tõepoolest päikese poolt läbi küpsetatud. Sain sellest ise aru alles siis, kui peatusin autoga koduteel ühe bensiinitankla juures, et nägu puhtaks pesta. Oh õudust! Päevitus päevituseks, kuid päikeseprillid eest võttes valendasid mulle peeglist vastu heledad silmaümbrised… Sattusin paanikasse, et kuidas ma homme tööl olles sellise „omapärase” päevitusega klientide ees suhtlen… Olin väsinud ja siiski väga rahul, et sain selle rattaretke jooksul Ida-Virumaaga tuttavamaks. Oli mitmekesine matk – sai tutvust teha nii sealse loodusmaastikuga kui ka asulatega. Aitäh rattaretke korraldajatele ning suured tänud muidugi ka Matkaspordile, tänu kellele sain üldse retkel osaleda! Ja Uku! Aitäh, et laenasid mulle nii vinge ratta!
