Eessõna

Ametlikult öeldes, käputäis eesti alpiniste käisid 2001 aasta augustis Alpides, kirjutamaks uut, pisikest ja vähetähtsat, et mitte öelda tähtsusetut artiklikest Eesti alpinismi mahukatesse annaalidesse.

Ja mis edasi tuleb, on kõik täiesti mitteametlik. Kogu järgnev oopus on puhtalt minu subjektiivne nägemus ja fantaasia vili ning seetõttu palun armsal lugejal järelduste tegemisel igasugused võimalikud, arvatavad ning ka pealtnäha kindlad kokkulangevused tsitaatide, nägude, isikunimede, geograafiliste punktide nimetuste ja kuupäevade osas lugeda üsna juhuslikeks ja tegelikult toimunud sündmustega tõenäoliselt mitte mingit seost omavaiks.

Kasutatud fotod on pärit Mart Toomi, Kristjan- Erik Suurvälja ja Valdek Udrise erakogudest, interneti põhjatustest ning reisil tehtud videost.

November, 2001 aastal.

Valdek Udris

Reisipäevik

4 – 6. august 2001

Viimaste päevade rabelemine sai äkki otsa. Uskumatu, kuid kõik oli valmis- n ühikut igatsugu reisil vajalikku infot paberile trükitud, toidukraami ja varustusekotid, kastid, suusad ja lumelauad ning sada muud asja nii bussi kui ka katusele, suusaboksi laotud. Buss isegi puhtaks pestud ja tolmuimejaga üle käidud. Ja vuramegi ärkavast linnast välja, vastu uuele seiklusele.
Kell 4 öösel, pärast 3- 4 tunnist ärevat und, keerasin koduukse vaikselt lukku, jättes naise- lapsed magama ja alustasin oma uniste padjanäoliste reisikaaslaste kokkukorjamist inim- ja autotühjast, magavast linnast. Veidi pärast kella 5 keerasime rattad Ikla poole, et kahe päeva pärast välja jõuda Itaalia Alpide südamesse- MontBlanci jalamile, Cormayeuri.
Kokku sai meid kuus: kaks silmarõõmu – Kairi (vahest reageeris ka hüüdnimele Ilus Poiss, enamasti kõnetajale valusalt) ja Kristel (aegade hämarusest tuntud ka Pipi’na, meie doktor) ning siis Kristjan, Mart, Sven ja mina. Esimesed neli on ka lootustandvad võrsed Eesti mägironimise uuesti haljendama löönud peenralt. Mina Sveniga esindasime aga eesti alpinistide nooremat keskiga.
Reisi kavandamise põhjuseks oli, et viimaste aastate mägedereiside tulemina sai siiber:
a) kolhoosisuuruste seltskondadega mägedes kolamisest, ronida sinna ning siis, kuhu ja kunas pead, mitte kuhu ja kunas tahad.
b) ronida mägesid ja marsruute, kus alpinism, kui tegevus, muutus teostamise käigus rutiinseks tagajalgade tööks, millest ei saanud adrenaliiniuima ja eneseteostusrõõmu.
Eesmärk oli ühine- eemale sebimisest, hääässti puhata, nautida odavat veini, ronida läbi mõned, vastavalt kogemustele, kas kergemad või keerulisemad, tavalisest rohkem tehnilisi alpinismioskusi ja -varustust nõudvad mäed ning marsruudid, mis peale ilusate vaadete ja muidu õndsa tunde pakkumise ka adrenaliinipumba tööle paneksid. Sõnaga Mont Blanci kant ja Monte Rosa massiiv Alpide pärli, Matterhorniga.
Eesti, Läti, Leedu ja Poola läbisime nagu roheliste- kiviste kardinate vahel – aastate jooksul on neid sõprusmaid nii palju mõlemat pidi läbitud, neist klaviatuuril kribitud ja heietatud, et ei mäletagi, kas tee ääres midagi ka vaadata on. Sven leidis piigades tänulikud memuaarikuulajad ja püüdis pea kogu tee neil päid segi ajada verdtarretavate, reaalselt toimunud ja mittetoimunud lugudega valgetest ning mustadest alpinistidest. Kuskil pärast keskööd sõitsime Varssavis kämpingu väravast sisse ja vajusime lausvihma alt mõneks tunniks telkidesse.
Kõigekōrgema tahtel või mittetahmisel ei lõppennud meie reis Varssavis- varahommikul kämpingust lahkudes unustasin oma kaelakoti koos kõigi enda ja bussi dokumentidega, oma ning grupi rahadega, pesuruumi nagisse. Tänu kämpingust kilomeetri kaugusel tehtud kannakale, sprindidistantsile kämpa väravast pesulani ja paarile varasele, kuid õnneks uneähmase nägemisega silmapesijale ning jumal teab millele veel, rippus meie saatus veel nagis.
Roolis istusime kordamööda – aumeeste mäng, kõik tahtsid õlut- veini juua ja enne uuesti rooli istumist pea välja magada. Tüdrukud olid suurepärased autojuhid, nende valvekorra ajal võisin rahumeeli õlut libistada ja lambi looja lasta. Saksamaa ja Shveitsi läbimisest ei mäleta ka midagi erilist- steriilne, nukulik ja igav väikekodanlik ornung, vahest ehk Shveitsi mägesid oleks tahtnud silmaga katsuda, kuid oli juba hämar ja aina pimedamaks läks. Shveitsi piirivalve suutis mulle pähe määrida hirmkalli aastase kehtivusega kiirtee kleepsu (mis oli tegelikult ka juba mitu kuud vana), kuna lühema kehtivusajaga neil lihtsalt polnud ja mina oma laostava seaduskuulelikkusega ei julgenud ka rusikaga rinnale tagudes kinnitada, et see buss ei jaksagi kiirteel sõita. Järgmised korrad ma nii enam ei tee. Tagatipuks Grand. St. Bernardi tunnelini jõudes (seda mööda pääseb Alpide peaaheliku alt läbi Itaaliasse- Aosta orgu), tuli selle kasutamiseks (ja eks proovi seda mitte teha), välja laduda eelarvesse sisse arvestamata unustatud paras nuts.
Lõpuks, kell pool kuus , 6. augusti hommikul keeras Sven pärast 2800 km pikkust rallit läbi Euroopa, Courmayeuris, Mont Blanci jalamil, karavanide parklas süüte välja. Vajusime 2- 3 tunniks bussi kõrvale põhku. Kui jumalik oli pärast 2 ööpäeva jälle öist vaikust nuusutada.
Hommik koitis kuskil üheksa paiku. Alustasime päeva ümbruse uurimisega. Kõige elevusttekitavam oli auk asfaldis keset parklat, kus “karavanid” end õige kohaga peale sättides kergendamas käisid ja kõik oma reisijate vedelad ja paksud reisu jooksul paaki kogutud “isted” allamäge lasksid.
Viskasime telgid kuivama ja hakkasime seljakotte, toidukaste lahti ja ümber pakkima (päevamenüüde kaupa), Kristjan ja Kairi (edaspidi kas. lühendit K&K) suundusid linna gaidoffisist infot otsima- sõnaga ettevalmistused mäkke minekuks. Mardist ja Pipist räägime edaspidi, kui M&P. Muuseas, toidujagamise käigus tuli puhastada ka niiskusest mõne päevaga pealt hallitama läinud suitsuvorstikange. Efektiivseimaks töövõtteks oli vorsti ühe käega pihku haarates, teise käe abil tualettpaberiga mööda seda üles alla nühkida. Nauditaivamalt ja professionaalseimalt õnnestus SEE TÖÖ naistel, meespubliku heakskiitvate ühemõtteliste kommentaaride saatel muidugi.
Pärast kõiki neid formaalsusi olime lõpuks valmis ja sõitsime Entreves’i tõstukijaama (1340 m). Parkisime bussi 10 päevaks otse jaama kõrvale tasulisse parklasse ja kolisime oma kotikuhilaga tõstukisse. See tõstukiliin on hetkelsirgeim elu tuiksoon kahe EU maa (Itaalia ja Prantsusmaa) vahel otse Mont Blanci kõrvalt mööda üle Alpide peaaheliku, muinasjutuliste vaadetega ümbritsevate mägede püstloodseile, jäiselt säravaile ja kaljustele seintele ja tippudele ning kuulsale Vallee Blanche’le. Maksab see muinasjutt muidugi vaadetele vääriliselt.
Samast õhtust alates sai meile 11 päevaks koduks 15 minkaugusele Torino mägihütist (3400 m), otse tõstukiliini alla Flambeaux kurule ca 3400 m kõrgusele, kõigile tsiviliseertud ja korralikele, suvist lund katsuma tulevaile turistidele suu ammuli arusaamatu ilmega vaatamiseks, kahest telgist püstitatud baaslaager (BC). Peale selle kaevasime lumme ka korraliku kööginishi ja peldiku. Viimasesse matsime osa oma hingest ja armastusest, ikkagi tähtsuselt teine ehitis pärast telke – parajalt sügav, küllalt kõrge lumeblokkidest seinaga kolmes küljes, 1* 1,5 m süvend ja ühte nurka kaevatud silindrilise auguga. Kahjuks ei fikseerinud, kellele langes au esimesele “istele”, usun , et austusest grupijuhi vastu siiski mulle, igal juhul nautisid kõik mugavat kükkimisvõimalust ühendamaks hädavajalikkku meeldivaga- peldikusuust avanes vaade , millest ei saa rääkida, seda peab nägema. Telkidesse jagunesime paarikaupa- nii, et ühte 2 paari(kest) ja teise meessõprade paar- mina ja Sven. Ja sel õhtul hoidsime ranget aklimatiseerumisreziimi ega joonud, kui ma õieti mäletan, vist midagi joovastavat. Esimene öö möödus rahulikult, kui mitte mainida minu vist kõrgusest tingitud maotühjendamist pelleri taha liustikule, hakkidele hommikuseks rõõmuks.

7-9. august 2001

Esimene päev lumepiirist kõrgemal läks peaaegu asja ette. Plaanisime alustuseks tõusta mööda klassikalist (= lihtsat) marsruuti kõrval asuva Tour Ronde (3798 m) tippu ja paralleeelselt viia läbi ka lume- ja kaljuõppused. Olin kõiki plaanitud mägesid ja marsruute kirjelduste, kaartide ja fotode järgi kodus nii põhjalikult tundma õppinud, et panime minu juhtimisel kohe esimese mäega puusse. Olin endas nii kindel, et ei viitsinud pikemalt kaarti looduses reljeefi järgi paika panna. Keerasime liiga vara harjale ja sattusime valele kurule. Eneseõigustuseks, ütlen, et oli udune. Algul normaalne harjamarsruut, kuid mida edasi, seda enam hakkas kahtluseuss vaevama- 2B rada muutus kohati 3-seks ja lõpuks 4- seks, pea vertikaalsete jää- ja kaljuelementidega. Keerasime otsa ringi, kuid ei kahetsenud- korralikud õppused saime tehtud. Sel õhtul andsime stardipaugu ka vaat, et kogu üritust punase joonena läbinud pühale ja regulaarsele (= igaõhtusele) Torino mägihüti baari külastamisele. Baarmen olevat pärast kellelegi lahkumispäeval südant puistates avaldanud, et nii häid ja armsaid (naised andsid endast parima) kundesid Idabloki maadest tal polegi veel olnud.
Kahe järgmise päeva jooksul sai selgeks ka neile, kes veel ei teadnud, et mägedes on enamasti halb ilm ja kui ta seda veel ei ole, siis küll varsti tuleb. Õnneks asus meie BC suht sügaval liustikulohus tuulevarjus. Ehitasime siiski tuulemüürid ümber telkide kõrgemaks ja pikemaks. Kuid lund kühveldas nii, et isegi peldik sai täis … lund, kuigi Sveni sõnul tuli taevast “sulapaska” ja raske lumekoormaga telgikatus kippus öösel meie sihverplaate siledaks litsuma. Sõnaga, teha polnud mitte halligi- venelastel on sellise tegevuse kohta ühemõtteline lühiväljend, mida ma harjumata kõrvaga lugeja säästmiseks siin siiski ei kasuta.
Kõigest hoolimata murdsime õhtul kompassi, kirkade, matkakeppide abil ja toel läbi tormi baari õlut, veini ja grappa’t (kohalik samakas, sama iseloomulik itaalia sümbol, kui Pisa torn) jooma. Tagasiteele asudes kaalusime isegi köiega seongusse võtmist, et veidi pehmete karkudega siiski BC- ni jõuda. Kuid õnneks läks ja kümne päeva pärast oleksime võinud kodutee ka juba kinnisilmi ja käpuli läbida.

10. august

Hommik tõotas ilma paranemist ja alustasime ettevalmistustega teiseks katseks Tour Ronde’le mööda SE harja, nn. treeningtipule. Startisime alles enne keskpäeva, kuna mägi oli ju siinsamas. Tee kulges üle kinnise liustiku, kuid oli juba värskelt ja tugevalt sisse aetud virgemate gruppide poolt. Teel leidsin rajast väikese mustava augu, mis veidi uuristades avas vaate liustikulõhe mõjusalt avarasse ja sini- musta põhjatusse.
Harjale jõudnult, ei lubanud enesetunne Pipil ja Kairil jätkata- jäid meid ootama kaljude vahele. Rada oli lihtne, kuid siiski alustuseks huvitav ronimine kassides mööda lumevaiba alla peitunud kaljusid. Aeg läks, tippu ei kuskil. Vastutulijad ennustasid tipuni veel kuni 1- 2 h. Kuna kell oli juba 15 paiku, pöörasid Sven ja Kristjan tagasi, mina ei raatsind mäge jätta ja ka Mart otsustas edasi tulla. Tunni pärast, tipupüramiidi all said kaljud otsa ja viimased 100- kond meetrit tagusin lumega kaetud firninõlva astmeid, kuna Mart oli jätnud kassid harja algusse. Ja oligi hooaja esimene tipp tehtud, sidrun, kommid, jõujook söödud- joodud, tipukirigi kirjutatud ja Neitsi Maarja kujuga kroonitud risti küljes asuvasse postkasti pandud. 1½ tundi kulus veel tagasiteeks Entreves’i kurule ja veel tunni pärast, enne hämardumist jõudsid väsinud, higised, kuid õnnelikud tipuskoori avajad BC-sse.
Õhtu sisukamaks veetmiseks võtsin veel jalad selga ja kiirustasin Svenile ja K&K- le järele … Torino baari … (Mart leidis tegevust Pipi kaisus), valmistuma homseks tõusuks juba mitu kraadi vingemale Tour Ronde põhjaseinale.

11. august

Hommikul läks sebimiseks kuue ajal. Ilm oli joodeldamist väärt- kirgas, selge ja külm. Mingi toitev kaeratörlönt moosiga sai sisse aetud. Köis ja jäävarustus kotti, kassid saapa külge, kuum kissell termosesse ja teele, tüdrukud pisaraga silmanurgas taskurätikuid pea kohal järele lehvitamas. Poole 9- ks jõudsime marsuudi alla. Siin juhtus Svenil jalaga mingi jama või nikastus ja ta ei riskinud järgmist poolt päeva kasside esihammastel ronima jääda. Üle bergšrundi seinale ronisime nüüd kolmekesi.
Tour Ronde N seina tavamarsruut on keskelt otse üles tipu suunas, üle algul 50° ja hiljem ligi 60°- se firni- ja jääseina. Raja seinaosa, 350 m läbitakse praktiliselt kasside esihammastel, enamasti vahelduvjulgestusega. Harjale jõudnult, veel nii 100- kond meetrit üles, piki teravat lumeharja nagu mööda poomi tipupüramiidini, veidi lihtsaid kaljusid ja ongi kõik- võib jälle Neitsi Maarjat emmata.
Jäähaamreid ja kirkasid jäässe raiudes ja julgestuspunktideks jääpuure sisse kruttides edenesime päris normaalselt. Esimese poole läks Mart ees, liikusime üheaegselt- sein polnud veel väga järsk. Pärast seina keskel asuvat väikest järsku kuluaarikest tegime vahetuse ja võtsin juhtoina rolli üle. Järsema poole nõlvast liikusime vahelduvjulgestuses. Ülevalt sadas pidevalt väiksemaid jäätükke ja lund krae vahele, kiiver kulus mitmeid kordi marjaks ära- meie kohal ronis varem rajale läinud paar. Ja meie järel tuli ka ronijaid- neile jätkus jääprahti topelt. Kuigi otse teiste all ronimine käib elementaarsete ohutusreeglite vastu, pole parata, populaarsetel mägedel ja marsuutidel Alpides on ilusate ilmadega nii palju rahvast, et teisiti lihtsalt jääks ronimata.
Tippu jõudnult, lasime vist ligi tunnikese tuulevarjus ja päikest nautides leiba luusse, sõime- jõime, lobisesime. “Turisti eine” konservi pidime avama jääkirka kihva abil ja lusika rolli ajas ära sama kirka labidas. Paar hakki olid nii nahhaalid, et ei mallanud oodata meie lahkumist, vaid tulid lausa paari meetri kaugusele pruukosti norima.
Allatee oli juba eilsest tuttav ja läks ruttu. Et veidigi laskumist põnevamaks teha, eraldusin pundist harja algul ja otsustasin lõigata mööda lumekuluaari otse liustikule. Nõlv oli suht labane, kuid jõudes peaaegu liustikuni, võttis kukalt kratsima. Tee lõikas läbi üüüüsna lai ja kurjakuulutav bergšrund -kes ei tea, jäälõhe mäenõlva ja liustiku piiril, mille mäepoolne serv on palju kõrgemal orupoolsest. No kohe mitte kuidagi ei kiskunud üle hüppama, tuli pikk ja ebameeldiv traavers teha, kuni leidsin praol kitsama koha uhkelt üle hüppamiseks. Kahju, et keegi ei näinud. Poole tunni pärast olid ka Mart ja Kristjan all. Koorisime pooled riided seljast. Päikesekiirgus küpsetas lausa füüsiliselt nii ülalt, kui ka alt, prae või mune. Ja seda lumel ja jääl.
… õhtu möödus veini kvaliteeti kontrollides ja õllejuttu ajades.
Rahvas tahtis homme minna Mont Blanc’ile Three Mont Blanc marsruuti mööda kahe ööbimisega. Sven oma haige jalaga arvas ka, et see on parim, mis ta teha saab, kuid mina loobusin- 2 x juba seal Lääne Euroopa kõrgeimas tipus oldud ja viimane kord ka sama teed mööda. Intensiivse päikesekiirguse tulemusena päeva jooksul rosina mõõdud omandanud ajus hakkas käärima hoopis uus avantüür- panin valmis varustuse homseks soolotõusuks Aiquille du Rochefordile ja Dent du Geantile (= Hiiglase Hammas). Mägesid on tehtud aastate jooksul oma viis- kuuskümmend, see oleks esimest korda üksinda suhteliselt ohtlikule marsruudile.

12. august

Minule oli äratus kell 4 ja 5 paiku aovalgel startisin juba mäe poole, eelnevalt kontrollinud, kas kõik vajalik raud ja muu kola on ikka kaasas. Rada oli juba rahvast täis. Mõne aja pärast rakendus Murphy seadus- keerasin otsa ringi prillide järele. Kõik magasid veel norinal, aga minu ja Sveni telk oli kellegi poolt täis peeretatud- õhtul sai ka kõvasti vitsutatud. Sõbrad peavad täna oma kered Mont Blanci poolele nõlvale vedama. Ööbima Mauditi kurul (4035 m), homme tippu, tagasiteel veel üks öö Mauditi kurul ja siis läbi Geanti liustiku jäälõhede labürindi koju. Seda rada mööda Geanti liustikku ilusa ja tuulevaikse ilmaga ületades satud põrgukatlasse. Küpsed lumel- jääl, kui kõrbepäikese all. Ei kadesta- neil ei saa täis kotiga kerge olema.
Päikesetõus oli nagu tavaliselt võrratu. Paari tunniga jõudsin teisele poole liustikku ja üle lihtsate kaljude Dent du Geanti (edaspidi DG) lõunaseina alla, kust algab Rocheforti hari. See harjamarsruut on väärt talle kirjeldustes omistatud ülivõrdeid.Tehniliselt suht lihtne- vaid mõne raskema jää- ja kaljulõiguga, kuid psühholoogiliselt … krt, kui ikka lahti pudened, mis on tegelikult ülimalt lihtne, sest hari on terav, siis prii küüt peaaegu vabalangemiskiirendusega on kindlustatud umbes 1,5 kilomeetri pikkuselt ja sõltumata sellest, kummale poole otsustasid viskuda. Mitmekorruseliste majade kõrgused, sadade tonnide raskused jäätunud lumekarniisid rippusid mäeharja küljes tont teab, mis jõudude abil … jajäljerada läheb neist üle. Kohati tuleb kitsal harjal käia nagu poomil. Ja magustoiduks veel mõnus vabaronimine Aiquille du Rochefort’i (4001 m) musta tipupüramiidi otsa. Tippu jõudnult sain üleöö filmistaariks. Kuskilt mäeharja tagant, nagu korralikus Hollywoodi äktsõnis, ilmus ootamatult välja helikopter, filmioperaatoriga (loodetavasti Fashion TV’st või vähemalt Animal Planet’ist) uksel kõõlumas ning tegi paar ringi ümber minu ja mäetipu. Loomulikult lehvitati mulle tänulikult, kui olin nagu rezishööri soove lugedes efektselt kirkaga viibutanud ja rõõmsalt ampelmanni moodi karelnud, nagu mäetippudes alati ja ikka kareldakse … nende arvates. Emotsionaaleim mäkketõus üle mitmete aastate!
Jõudnud tagasi DG alla vedelesin seal vist paar tunnikest, vaatasin kaugelt siledana näivat 70°, kohati kuni 90° kaljuseina, inimesi, kes seinale läksid, arutlesin ja vaidlesin iseendaga ning iga minutiga sulas soov üksi sinna minna olematumaks. Alt polnud näha, mis mind seal ees ootaks, millised nukid, millised praod. Alludes sügavas sisemuses irisevale mõistuse häälele, pöörasin otsa BC poole. Muuseas, lõõskavale liustikule jõudnult, sai Vanakuri must ikkagi võitu ja sundis mind uue asimuudi võtma. Keerasin veidi vasakule ja tunnikese pärast … avasin Torino hüti baari ukse. Ei läinudki seal kõrikastmisele rohkem, kui 2- 3 tundi ja saigi sammud uuesti BC- sse seatud.
Meie laagris kolasid mingid inimesed. Üllatus, üllatus, K&K olid tagasi- Kairi ei tundnud Taculi tõusul end hästi ja Kristjan, dzentelmenina, loobus samuti mäest, et Kairit tagasi üle liustiku saata.
Ei mäleta, mida sellel õhtul sisse söödeti, fakt on, et hingata polnud telgis muud, kui erakordselt hästi kääritatud kõhutuule ja nädalavanuste sokkide kordumatut buketti. Kahju Kairist, sest tema polnud kummagi loodusnähtuse algallikaks, hingama pidime aga kõik sama õhku. Aga misteha, misteha …

13. august

Äratus mulle kell 01.00 öösel, et viia ellu eile alustatud avantüüri teine pool- soolotõus Mont Blanc’ile ja ka sõpradele külla juba 1999 aastast tuttavat Three Mont Blanc rada mööda. Ilm suurepärane ja prognoos lubas suve veel kolmeks päevaks. Kell 2 startisin lambivalgel läbi Geanti liustiku praguderägastiku Midi kuru poole, MB du Tacul’i jäämurru alla. Varsti tõusis Tour Ronde tagant hõbekollane täiskuu ja valas liustiku ja ümbritsevad mäed üle müstilise, kirjeldamatu hõbedase valgusega. Jää ja lumekristallid sätendasid öös, liustik meenutas hõbe- mustakirjut rastrit- valgest lumest, läikivast jääst ja mustast pragudevõrgust. Ei tuulepoegagi, külm vaikus ja pea täielik üksindus. Maise elu olemasolu reetis vaid kaugel vasakul liustiku ülemisel osal, aeglaselt Brenva seina poole liikuv, pisike, kollaste tulukeste ussike.
Tunni ajaga jõudsin Midi kurule (3532 m). See on suur ja lai lumeväli, kus pimeduse varjus käis elav sebimine. Kollaseid tulukesi üksikuina ja rongikestena liikus igal pool ja igasse suunda. Tõeline alpinistlik sipelgapesa, stardipaik ümbritsevaile, eri ilmakaartes asuvatele mägedele. Kuid peateeks oli konkurentsitult MB suund, suuremate ja vähemate pikivahedega liikuvate säravate ketikestega. Ühinesin peavooluga. Külmas ööõhus, tuulevaikses kuuvalguses edenes Taculi kaootiliselt lõhkikäristatud jäämurrus jääpankade vahel tiirutav rada lennates- enesetunne suurepärane, nii makaroni- kui konnakoivasööjatekeelseid gruppe jäi riburadamisi selja taha. Mida kõrgemale, seda majesteetlikum vaade avanes põhja, Prantsusmaa suunas- must avarus säras miljoneis tuledes, 3 kilomeetrit madalamal oli Chamonix org oma valgustatud linna ja nukukülakestega nagu peo peal, nii 80 km kauguselt võis aimata Genfi ja Lausanne tuledemerd valgustamas taevalaotust ja Prantsusmaa väidetavalt nõretavalt tiirast ööelu.
Kella 5 paiku murdsin Taculi ja Mauditi vahelisel sadulal sisse tuttavasse telki, kust kostis juba eestikeelset mõminat. Tuli veidi kandu plaasterdada. Ähkides, puhkides, lõdisedes ajas Sven magamiskotisoojale kerele juba külmi riideid ümber, Pipigi lõi, veel Mardi kaisus, juba iseloomulikku nurru. Idataevas tõmbas juba punakaks, kui startisin Mauditi jääseina poole sõpru ootamata, tahtsin päikesetõusuks olla võimalikult kõrgel. Unustamatu vaade avneb siit muutuvais koiduvärvides põlevale idataevale läbi krokodilli hambareale sarnaneva Taculi sakilise lõunaharja. Tuttav pudelikael, Mauditi kurule (4354 m) viiv, 40- 50°- ne, kohati lumes, kohati sinisest jääst sein, oli jälle troppis rahvast täis. 2 a. tagasi sai siinsamas, terve grupiga ummikus oodates, üdini läbi külmetatud. Seekord polnud õlgadel vastutust teiste eest- külma kõhuga ronisin seinal ukerdavaist, ammuli suil järele jõllitavaist,sellist nahhaalsust mitte oodata osanud giididest ja nende klientidest mööda. Adrenaliinikohin kõrvus, kolmes taktis jääkirkaga raiudes, vaid enesele loota saades, oli lausa erootiliselt erutav vaadata oranzides koiduvärvides nõlvalt alla jäisesse, musta, veel magavasse tühjusesse.
Mõnus värin kriipis hinge ka traverseerides Mauditi järsku loodeseina, mööda tuttavat labajalalaiust, kassidega jäässe raiutud rada.
Need viimased, tehniliselt siiski suhteliselt kerged lõigud on siiski kogu marsruudi raskeimad, aga uustulnukatele mägedes, ka seongus liikudes, psühholoogiliselt meeldejäävaimad ja just see teebki selle lihtsa tõusuraja MB- le nii tüütult populaarseks.
Edasi on veel Brenva kurul (4309 m) MB lõuna- ehk Brenva seina, kohal rippuvad ilusad ja võimsad majasuurused jäätunud lumekarniisid ja siis juba igav tagajalgade töö mööda laia ja enamasti lauget harja tipuni (4810 m). Kurul kohtasin omavahel köiega ühendatud vanapaari (arvata üle 60 aastased), kes just lõpetasid väikest puhke- ja einepausi. Tõusid ja … kallistasid üksteist, kerge musi ja rühkisid edasi tipu poole! Vägisi hakka uskuma ilusat muinaslugu, et siin ongi alpinismi ajalooline häll- kõik, lastest vanuriteni, ronivad mööda mägesid.
Lõpuks ometi (umbes 9.00) avanes horisont ka läände ja rada võttis suuna allapoole. Nagu ikka ilusa ilmaga, oli tipus totaalne ülerahvastatus, nagu Kadaka turul. Kiiret polnud kuskile, rahulolu täitis hinge. Pähe tuli mõte, et oleks möödunud, 2000- nda suvel ka Lenini üle seitsmetunandelises tipus nii hea enesetunne ja vaimuseisus olnud, küll siis oleks … vist rohkem emotsioone mällu talletanud, suutnud ümbritsevat ilu nautida.
Allatee oli esimesel mõnesajal meetril mõnus suusatamine saapataldadel poolemeetrises puuderlumes, matkakeppidega tasakaalu hoides. Ühe kaljusaarekese juures trehvasime Sveni, Pipi ja Mardiga. Neil oli ka kõik OK, kiirustada polnudkuhugi. Mardil vaid oli üks kass ää lagunenud, allaminek nüüd veidi ohtlikum. Jõudsidki nad ilusti enne keskpäeva üles, jõid tipuõlle, vennastusid 60 aastase, naturaalses muuseumivarustuses lätlasega, tegid gaasipõletil teed ja väikse eine. Tagasiteel oli pudelikael Mauditi kurul jälle umbes, Sven riputas oma köie üles. Allpool näitasid kamraadid ammuli suil vahtivaile muukeelseile, kuidas kiirelt, mõttetu ja segava ülejulgestuseta ronitakse ning pärastlõunaks olidki oma telgi juures tagasi.
Järgmisel päeval (14. 08) kolis tiim Sven&M&P oma kamad tagasi suurtesse seljakottidesse, teel põikasid M&P käed taskus veel ka Taculi tippu, saatjaks köites ja mõttetus varustuses tegelaste poolt M&P rumalust ja tühisust väljendavad üleolevad pilgud. Laskumine venis, sest agarate julgestajate tõttu tekkis loomarajale järjekord. Väsinud, kuid õnnelik ja lärmakas kamp vallutas BC lõpuks kuskil pärastlõunal ja edasi suundusime koos juba … Torino baari ründama …

Tagasi 13- ndasse. Brenva kurule jõudnult otsustasin ühe valuga ka raja kõrvale jäävat Mount Maudit’it (4468m) külastada. Lihtne, kuid järsk jäänõlv. Tipus ajasin juttu prantslasega, kes oli seal koos oma noorukese pojaga nädalalõpupiknikul. Õgisin silmadega kõrval asuvat maiuspala, närvekõditavat Brenva Spur’i (4- nda kategooria marsuut), mida plaanisin koos Sveniga ronida, mis jääb aga kahjuks järgmist suve ootama. Allateel sai mööda kimatud konnakoivasööjatekeelsest vist 8 pealisest pühapäevaalpinistide seltskonnast, KÕIK köiega omavahel ühendatud PAARI- KOLMEMEETRISTE VAHEDEGA, ilma köievaruta käes ja kõik ÜHE!!! köie küljes, kes ukerdasid võib olla 40° tehniliselt lihtsal lumisel firni-, jäänõlval. Loomulikult toimus kogu see äkšõn mingile üksinda ohtlikus kohas ringikolavale hullule suunatud torisemise ja vihaste järelehüüete saatel. Nad ise olid sõna otseses mõttes tõsise potentsiaalse ohu allikaks neist allpool liikujaile, olles veendunud, et mitte nemad ei eksi praegu elementaarsete ohutusreeglite vastu. Oleks neilt küsitud, poleks nad kindlasti pidanud vajalikuks ürituse eelarvesse giidi palkamise kulusid lisada. Aga ühegi kukkudes oleks alumistel jalad alt löödud ja ülemisi endale peale tõmmates, poleks seda veerevat külakuhja enam miski peatada suutnud, nad oleksid kõigepealt üksteist, pead- jalad segamini veeredes, üsna kohe kirkadega ära fileerinud.
Kinnitanud Sveni ja & telgis veidi keha, koorinud kõik liigsed vatid seljast, jalutasin ära Taculi (4248 m) tipuni. Alla asutades loobusin ootamast ja trügimast järjekordses traficjammis ja laskusin tipust kolmes taktis täiesti vabale, kuid vägagi järsule sinise jääga nõlvale ning traverseerides allpool tagasi loomarajale, võis ka siin linnukese kirja panna. Tagasiteel, keerutades Taculi jäämurru ahistavate mõõtudega jääseinte vahel, kohtusin ülelahenaabritega, lobisesime. Lõõskava päikese all üle Midi kuru ja Geanti liustiku lõõmava praepanni minnes tõmbasin pükste pikad küljelukud täiesti lahti, et midagi olulist ära ei hauduks ning püksisäärte lehvides ja valgete kintsude välkudes olin 15 paiku, 13 tundi pärast lahkumist, uuesti oma kallis koduses BC- s, punastasin Kairi kallistustes, Kristjanit valvsalt silmist laskmata. Pääsenud auavaldustest, saabus kauaoodatud õnnis hetk- õngitsesin telgi tuulepõlle alt sinna Kristjani eest öösel ära peidetud õllepurgi ja kellegagi jagamata kulistasin sisu vedelikupuudusest kähisevasse musta auku.
Organism sellega muidugi ei rahuldunud ja jalad viisid meid iseenesest … Torino baari poole …
Need 2 viimast mäge sai tehtud nii, nagu mind aegu tagasi aastaid oli õpetatud, et NII TEHA EI TOHI- vaid roiskuvas kapitalismis käiakse soolot. Sama issameiet olen ka ise edasi jutlustanud. Nüüd jääb vaid öelda, et ärge käige minu tegude, vaid minu sõnade järgi, kuid siiski, toppige pead ajude värskena hoidmiseks, nagu ämmagi, aeg ajalt külmaveetünni.

14. august

Koos päikesega lasime Kristjaniga kahekesi varvast Hiiglase Hamba (DG) ja Aiq. Du Rochefordi poole. Minule teine raund. Kuid saatuse vastu ei saa- hoolimata vahepeal kassihammastega avatud sprotikarbile, või äkki just tänu sellele, ei saanud me DG jalamist kaugemale. Kristjani tervis vedas alt, ronides hakkas vennal pea ringi käima ja pilt tasku kaduma ning kuna kutil on tõenäoliselt Kairiga mingid tõsised plaanid, ei pidanud ta edasist elu paremal juhul ratastoolis just ahvatlevaks. Keerasime otsa ringi. Laagris panid K&K oma voodid, pesud ja muud kodinad kokku ning sõitsid liftiga alla, 2 km madalamale, soojale maale kosuma. Kristjan tahtis ka ühe tuttava makaronisööjaga kohtuda ja valgete inimeste hulgas veini juua.
Varsti saabus S&M&P grupp just nii nagu üleval kirjeldasin ja kuigi ma, ausõna, ei plaaninud, ikka leidasime end varsti Torino armsast baarist õlut libistamas… Misteha, misteha …

15. august

Kümnes päev lumel, jääl, kaljudel. Prognoosi järgi peab täna ilma ära keerama. Kuid varahommik leidis mind jälle minemas meie laagri vaadet juba kümme päeva ehtinud Dent du Geant’i (4014 m) suunas, kolmandale katsele, seekord koos Mardi & Pipiga. Kui täna jääb DG tegemata, jääb ta tegemata kuni tuleva suveni. Ja K&K ootavad meid õhtul viimase lifti pealt soojas Courmayeuris veinidega.
Poole 11 paiku olimegi DG lääneseina all. Mägi kujutab endast sõna otseses mõttesteravat, püstloodsete, 70- 80° seintega, kohati vertikaalsete lõikudega, Itaalia ja Prantsusmaa vahelisel peaahelikul kõrguvat kahetipulist hammast. Marsruudid O, S ja W seintel, mis algavad harjatasandilt, on hiirekõrvalise kaksiktipuni vaid ca 200 m pikad. Kuigi algselt plaanisime koos Sveniga ronida 90° lõunaseina, mida lühidusest hoolimata hinnatakse 5 kat. vääriliseks, arvas saatus teisiti ja nüüd siis läksime kolmekesi SW seinale, üritades tippu mööda klassikalist, 4A kateg. (kui ei kasuta fikseeritud köisi) marsruuti. Ja nagu kõik Alpide ilusate mägede klassikalised rajad ilusate ilmadega, oli ka see täna ülerahvastatud.
Venitanud teadmata põhjustel oma seina all, jõudis 3 seltskonda meist rajale mineku järjekorras ette. Neist esimene, sakslaste 4 mehe seong oli tapvalt aeglane. Ootasime. Vasakul kuristik, paremal vertikaalne, sile sein- mujalt peale ei saa. Ootasime veel. Hispaanlaste paar loobus. Ikka ootame. Lõpuks, 12.30 saime seinale. Joovastusega leidsin juba esimestel kümnetel meetritel, et see on vist just see,milleks ma siia tulin. Ronisin ees kaljuronimissussides. Keskendumist nõudev, tõsine, kuid ilus ja elegantne, heade nukkide ja pragudega järsk kalju. Julgestusjaamad on küll olemas, kuid nende vahel on küllalt põhjust ja võimalusi klemmide ja friendide abil vahejulgestuspunkte teha. Kaljunaelu polnud vaja. Pipi tuli teisena, Mart viimasena, rauakola kokku korjates. Pipil läks küll asi aeglselt, aga siiski visalt ülespoole. Pensionieale lähenevas vanuses, kuid viimase peal vormis prantslastest segapaar jõudis järgi ja lendas mööda. Poolel marsruudil jõudsime esimeste fikseeritud köiteni. Otsustasin neid mitte kasutada, et maksimaalset kaiffi saada, pealegi on sein vaba ronimisega täiesti läbitav. Mart julgestas mind, jõudnud jaamani, kinnitasin Pipile köie, siis võtsin Mardi sisse. Kui seina kalle lähenes vertikaalsele, rauges Pipi jõud ja otsustasime jätta ta enesejulgestuses meid ootama, ehteks väikesele kaljuservakesele.
Esimene nii tõsine mägi mõjub tõenäoliselt ka psüühikale, kuid siin ei saa hirmu või loobumist ette heita. See on normaalne enesesäilitamise refleks, kui inimene pole veel selliseks marsruudiks psüühiliselt, füüsiliselt valmis või on vajalikke kogemusi vähevõitu. Pealegi näitas ilm vastavalt prognoosidele ärevakstegevaid halvenemise märke. Tipuni oli veel sadakond meetrit. Aega jäi väheks.
Ronisime edasi, tempo selline, et hing paelaga kaelas. Ei pannud just eriti sageli vahejulgestuspunkte pragudesse, kalju oli ronitav, kuigi kukkuda oleks kus kurat. Adrenaliin kippus kõrvust välja pressima. Sein läks aina järsemaks, tuul puhus alt otse üles nii, et hingeldamisest kõrbenud kõrist vaevaga sülitades, lendas ihumahl sulle kohe vastu vahtimist tagasi. Üleval oli mingi sebimine, kuid tippu veel ei paistnud. Vastutulijad ennustasid veel kahte köiepikkust. Ei tahtnud uskuda, et nii palju, kuid läksin siiski lõpuks kergema vastupanu teed ja kõige järsema lõigu ronisin fiks köit kasutades aja kokkuhoiuks. Selle lõppedes läks veidi laugemaks, kuid meie köis sai otsa. Tegin jaama, võtsin Mardi sisse ja läksin tema julgestuses edasi, keerasin nurga taha. Ilm oli juba noor maru, nähtavus kohati olematu. Siinsamas, 5 meetrit kõrgemal paistsid aeglaselt ees liikunud sakslaste peanupud. Küsimuselekaugel tipp on, mõmiseti midagi vastu. Jõudsin nendeni- TIPP pagan!!! Karjusin Mardile rõõmusõnumi ja julgestasin teda tipuni. Õnnitlused. Kõrvaltipp, nii köiepikkuse jagu kõrval ja suure Neitsi Maarja kujuga, oli küll mõni meeter kõrgem. Kaht tippu ühendas nugaterav, siledate seintega kaljuhari. Hoolimata hilisest kellaajast (ca 15.15), mõtlesin proovida, laskusin veidi harjani, astusin jalaga peale ja … krt, see kõik liikus. Tegelikult väljendusin palju mahlakamalt, sest sakslaste ees oleks pidanud punastama vaid siis, kui nad oleksid venekeelset vandumist (näh, pärand vene kroonust) mõistnud. Ja kui ka mõistsid, kelle asi, bo%%i! Leidsin, et mu tütardel võib mind veel vaja minna ja pöörasin otsa ringi.
Pärast tipuformaalsusi (jook, kõhupete, pildistamine, video jaoks polnud nähtavust) leidsime, et viimane aeg alla minna- Pipi külmab seal all liikumisvõimaluseta astmekesel kalju külge aheldatuna kringliks. Kuna sakslased kooserdasid kitsal tõusuteel ees, viskasime laskumisköie veidi kõrvale- loodeseinale, lootusega pärast pendliga õigele rajale tagasi saada. Kasutasime kahte köit, seega sõitsime 50 m korraga. Veerand laskumist oli erutavalt negatiivne- jalad ei ulatanud vastu seina, keerlesid nagu vurr. Palusin jumalat ja kuradit, et kaljunukk, mille ümber on laskumisaas ja ka viimane ise, vastu peaksid. All haigutas vertikaalne sügavik kuni liustikuni, mitte enam 200 m nagu S ja W seinal vaid nii 600 m. Laskumiskaheksa saadanas keeras köied minust allpool krussi, nende pusimisega läks aega. Ja siis oli köis otsas, aga ka jalad sai juba kaljule toetatud. Surusin end pendliga tugevaltparemale, leidsin kellegi poolt jäetud usaldusväärse julgestusjaama ning nägin Pipit 10 meetrit endast allpool külmasinise ja vesise ninaga lootusrikkalt üles meie poole piilumas. Tal jäi tipust puudu linnulennult 60 m! Kinnitasin enesejulgestuse, kisasin Mardile, et ta võib tulla, vabastasin end laskumisköiest ja kuulen äkki kummalist, kõrget, kuid vaibuvat heli- dzinnn- dziinnn- dziiiinnnn! Vaatan alla ja oh seda rõõmu- näen oma kallist sinist laskumiskaheksat igavikku lendamas … Siin ma targu ei korda väljendeid, mis veidi allpool kükitava Pipi kõrvu “hellitasid”. Kuid tema on sellise staaziga ja treenitud kõrvadega matkapiiga, et pööras vaid pilgu huvitatult üles. Õnneks oli mul väike laskumisseib tagavaraks. Ka Mardil oli laskumisel probleeme köiekeerdudega. Pealekauba kiilus köis alla tõmmates kinni. Ja koos Mardi minu kõrvale maandumisega läks lahti tõeline purgaa koos lörtsiga. Sven oleks jälle öelnud, et sulasitta tuleb kaela. Murelikuks tegi- kaljud märjad, annaks taevas, et külmaks ei läheks, kassid jäid alla ja kohe kuidagi ei tahaks jäätunud kaljusid ronida. Pipil juba nina sinine, lõdiseb. Kohe kiire edasisõit jälle 50 m korraga, nüüd juba piki tuldud teed. Köisi alla tõmmates jäi viimane neist üleval jälle kuhugi kaljude vahele kinni. Pehmelt öeldes tulist kurja vandudes ronisin paarkümmend meetrit tagasi üles köit vabastama. Korras. Veel üks lühem sõit, siis väike traavers läbi vväääga ebameeldivalt libedate kaljudega kuluaari ja viimane sõit jälle üle negatiivse seina vurrina keereldes lõppes täpselt marsuudi alguses, kust me 5 tundi tagasi lahkusime. Viimasel köite allatõmbamisel hakkas kõigevägevamal meist, kohmetunud käte, siniste ninade ja kohati läbiligunenud tegelastest vist kahju, igatahes köis kuhugi kinni ei jäänud. Ja koos selle osaga seiklusest sai otsa ka see taevane roppus. Päike tuli välja ja kogu taevas puhuti siniseks. Saapad, mis olin enne siia päikese kätte kuivama jätnud, olid lund täis. Kuid see oli nii tühine ebamugavus, sest hing oli rahul- me tegime väärilise mäe. Õnnitlesime üksteist, see oli suurepärane ettekääne Kristeli kallistamiseks! Nüüd jäi veel mööda lihtsaid, kuid märgi ja libedaid kaljusid ühes tükis liustikuni jõuda ja siis võib päeva juba kordaläinuks lugeda. Seda me ka tegime.
Veidi peale kaheksat jõudsime laagrisse, kus Sven ootas juba mingi kuuma joogiga. Sel päeval kahjuks enam alla, Courmayouri, ei jõudnud, viimane tõstuk oli ammu läinud. Öösel hakkas taevast veel korra mingit jama alla sadama. Kuid sel polnud enam meie jaoks tähtsust, oluline oli see, et Hiiglase Hammas oli tehtud. Pole palju selliseid mägesid, mis on meelde jäänud. Dent du Geant arvatavasti jääb, jääb nii, et tahaks siia kindlasti tagasigi tulla, S seina ronima.
Aga kas me sel õhtul baari ka läksime, mina küll ei mäleta …

16. august

Tavaline hommik, selle vahega, et ilm on lõplikult untsus ja pakime laagrit allasõiduks. Kokku saime 4 peale 7 kotti. Sajab. Tarisime kamad Torino hütti ja tänu headele suhetele baarmeniga ning viimastele õlledele, saime kotid 100 m allpool asuvasse tõstukijaama saata väikese kaubaliftiga.
Entreves’is, kui jalad kuivale maale saame, ootavad juba ees selgelt närvilised K&K. Arusaadav ka- nad ootasid meid juba eile õhtul, teades, et läksime hommikul tõsist mäge tegema. Kuna meist mingit inffi polnud, oli igasugu hulle mõtteid pähe tikkunud ja Kairi teatas, et peab nüüd oma noori halle juukseid värvima hakkama. Aga varsti, pärast lühikest töötlemist, juba itsitas. Tegime karavanide parklas kiire pesu- ja riietevahetuse peatuse ning võtsime suuna Aosta poole, kämpingusse. Enne, andes järgi 2 nädalasest üksluisest toidust nüristatud mõistuse nõudmistele, sai veel supermarketist mõttetu kuhja meie jaoks üleöö vastpandamatu ja eksootilise oreooli omandanud toiduaineid osta.
Esimest päeva eelmistest reisidest tuttavas kämpas võib nimetada “Suureks pesu-,veini- ja õllepäevaks” ja sellega oleks ka kõik öeldud, sest teatavasti on all orus veinid, õlled mitmeid kordi odavamad, kui mägihüttides. Eriti soodne on osta 5 liitriseid, sangaga klaaspudelis veine. Eks sai siis sisikond lõbusalt likku pandud. Ja tuli ka sisukas õhtu, lustakast mölast uute plaanideni, filosoofilistest globaalprobleemidest kärbseseenekaifini, jne. Meie järgmist eesmärki, Matterhorni lähevad ründama nüüd Sven, Mart, Valdek. K&K tegelevad kaljuronimisega ja mäesuusatamisega, Kristel läheb vennaliku Jaan Künnapi Alpiklubi bussiga koju eksamiteks õppima.

17- 18 august

Siit on meelde jäänud suht vähe. Oli üks suur molutamine. Sõitsime Cerviniosse (2050 m), Matterhorni (edaspidi MH) alla. All sajab vihma, üleval lund- mägi on kuni jalamini valge. Ilm täiesti pees. Kahe aasta tagusest kogemusest on selge, et sellisena pole mõtet MH proovidagi- liiga ohtlik, kaljud ja praod lume all, libe. Kolame mööda Cerviniot, tüütame gaidoffissi rahvast, ilmaprognoosi keegi ei tea. Näib lootusetu, et mitte öelda sitt seis. Kui ilm ka korda saab, võtab siiski mitu päeva, enne kui mägi lumest puhtaks sulab. Hiljemalt 25. augusti hommikul peame aga rattad kodu poole keerama. Otsime odavat majutust, kuid kõigi võimalustele vastavat hotelli Cervinios lihtsalt pole.
Õhtuks läksime Valtornenche lähedale kämpasse. Vot see õhtu oli meeldejääv. Tegime lausvihma eest ülisuure varjualuse alla peitunult õhtusööki. Samas suur itaallaste seltskond ja hispaania paarike. Õhtu arenedes vennastusime naabritega, nautides itaallaste külaslislahkust võis paneeritud sirmikute, hõõgveini ja karaokekontserdi näol. See oli ka ainuke helge lõik selles päevas.
Hommikul ilm enam vähem, pärast üleüldist pesu- ja telgikuivatamist, vurasime uuesti MH piiluma. Orus oli vahelduv pilvisus, vihma, lund ei sadanud, kuid mäed olid kõik pilvehõlmas- lumi ei sula. Kuid meil oli veel aega oodata. Ootamist alustasimegi vabaõhupubis murul lamamistoolides, täiendades päikesevanni õllega. Vahepeal tehti ka olulisi otsuseid. Svenil sai siiber, lõppes usk asja õnnestumisse ja otsustas koos Pipiga uttu tõmmata. Õhtusöögi tegime teel alla maanteetaskus keset ümberringi roomavaid ahvatlevalt lihavaid viinamäetigusid (veini kõrvale). Pärast tuliseid vaidlusi otsustasime sõita Veneetsiasse ja lahkujad seal Künnapi bussile istutada.
Neil õhtuil jõime veini, jahedas ja vihmaga õlu ei istu.

19. august

Öö möödus kiirteedel Veneetsia poole vurades. Pool 6 paiku parkisime end laguuni kaldal Punta Sabbioni parklasse. Osutus tuttavaks kohaks 97- ndast aastast. Vajusime bussi kõrvale magamiskottidesse. Und jätkus 8.30-ni. Palavus ja sitikad ajasid meid nagu ussikesi kookoneist välja.
See päev saadeti mööda tüüpilist igavat city- ja beachiturismi viljeledes. Õllega. Jõudsin teab juba mitmendat korda veendumusele, et välismaal mööda turistidest tulvil linnu kolada pole minu jaoks. Kahju, et see mingi aja möödudes ununeb. Seetõttu sellest kahest päevast ei viitsi suurt rääkida, kasutan Mardi sõnu, kellele see oli esimene kord Veneetsias.
Mart: “Vaevalt sai hommikune lobi söödud, kui juba tuli ka parkla piletimüüja, et meie käest päevase parkimise taks sisse kasseerida. 13000 tugrikut. Toitusime ja siis plääsile. Vesi paistis ilge. Lõpuks leidsime motelli ranna, kus oli enam-vähem. Siis sadamasse. Veetrammiga jõudsime vähem kui tunniga otse püha Markuse platsi äärde, kaldaid palistamas tohutud turistide massid ja reisijaid varitsevad gondoljeerid- veneetsia paadimehed. PiPi ja Sveni seljakotid otsustasime viia läbi linna raudeejaama pakihoidu. Sinnapoole siis ajama panimegi. Pool linna läbisime ühtlases, ühesuunalises tuhandepealises rahvavoolus, mis meenutas õhtul karjamaalt koju aetavat lehmakarja. Õudne. Siin peaks küll lehmade ees vabandama. Täringumängijad, kisa- kära, kiiskav- sillerdav turistinänn ajaloohõngulises garneeringus! Peale Canale Grande ületamist läks veidi lahedamaks, aga ainult ajutiselt. Raudteejaama pool tungles samuti tohutu inimmass. Kogu linn on üks suur ja tüüpiline turistilõks.
Saabus aeg Pipi ja Sven ära saata. Bussi juures kulus veel üle tunni muljetamiseks ja sooja õlle vägisi sissesurumiseks. Tegime ka oma viimase grupipildi (mis ühtlasi oli ka esimene). Kui viimased uitajad linna pealt tagasi jõudsid, aeti rahvas bussi, tegime Pipile ja teistelegi Künnapi naistele pisarsilmil musi-kalli-pai ning nad võtsid suuna Tallinna poole. Meie neljaga liitus aga Andrus, kes mõne päeva pärast pidi olema tööasjus Milanos. Kesklinna tagasi sõitsime veetrammiga. Jälgisin pisut seda peent mängu vee peal ning mu arvamus veesõidukite manööverdamisvõimest muutus täielikult. Vee peal sebisid läbisegi suur Lemmenlaiva tüüpi ookeanilainer, veetrammid, gondlid ja igasugu kirju seltskond väikseid kaatreid, paate ja gondleid nagu igas kaliibris penisid jooksuajal külatänaval. Tuiasime veel ringi, täitsime oma kõhtu hiina restoranis (muuseas hiina õlu oli tasemel) ning juba pimedas linnas jalutasime tagasi Püha Marcuse platsile. Ainuke päevaga võrreldav muutus oli see, et tuvid olid magama läinud. Mõistlikud tegelased. Ilus oli ka pimedas veetrammiga tagasisõit Punta Sabbionisse. Parklasse, buss parkla nurka ning kõrvale magamiskottidesse lapiti.”

20. august

Mart: “8 paiku tuldi parklas järjekordselt raha küsima. Lasime jalga. Käigu pealt otsustasime kuhu sõita. Õnneks keerasime otsa valele poole. Jõudsime randa, kus keegi raha ei küsinud, vesi oli puhas ja soolane. Plääsinurka bussi taha improviseerisime köögi . Varsti saab süüa. Veneetsia mereväravas.
Ärasõit Cervinio poole algas väga pika ummikuga kuurorttsoonist lahkumisel, kuid kiirtee poole läks siiski lahedamaks. Tagasisõit Cerviniosse oli igav ja unine. Chatillonis täiendasime marketis veel õlle-, veini-, toiduvarusid ja siis üles Cervinio poole. Pärast pikki tasuta parkimis- ja telkimisvõimaluste otsinguid leidsime hea ja illegaalse paiga jõe ääres, kalakasvatuse vastas. Andrus tegi emalikult maitsva õhtusöögi. Juurde sai erinevaid veine mekitud.”

21.august

Hommik algas põhjaliku pakkimise ja ümberpakkimisega. Täna anname Mardiga stardipaugu Matterhornile (4478 m). Kotti jäid vaid oma arust eluks vajalikud asjad kuid ikka ta pagan oli vist üle 20 kg. Igasugust rauda (ronimisvarustust) oli ka muidugi üksjagu kaas võetud. Ei tea ju mida seal marsruudil just täpselt vaja läheb.
Eesmärk on jõuda MH tippu eestlaste jaoks uut, Leon’i harja mööda. 1999- ndal jõudsin sealsamas koos Valdo Kangur’iga Carelli hütini (3850 m). Tipule tõmbas vee peale ilm. 3 päeva olime hütis tormiarestis, siis sai aeg otsa, tuli tagasi koju sõita. Minule teine katse, Valdol olid sel suvel kahjuks teistsugused plaanid- ta jõudis siia alles siis, kui meie juba kodus olime.
Ärasaatmistseremoonia Cervinio peatõstukijaama juures K&K- ga. Embame. Tarime end lifti. Jäime lahkumisega veidi hilja peale ja teeme korrektiivid päevaplaani. Carrelli hüti asemel saab täna finišiks 1 km madalamal Ducca Degli Abbruzzi hütt (2800 m). Kartsin lihtsalt, et äkki ei jõua nii raskete kottidega enne pimedat Carrellini. Ilmaprognoosi järgi on meil mäkketõusuks aega nädala lõpuni. Muuseas, prognoos pidas jälle paika. Meie lahkusime Itaaliast just veidi enne ilusa ilma lõppu ja Valdo jõudis Matterhorni alla kahjuks just uueks sajuperioodiks. Tipp jäi jälle tegemata, kuna polnud aega oodata.
Abruzzi hütt on viimane, kuhu kogu vikerkaarevärviline issanda loomaaed