Kümmekond aastat tagasi juhtusin esmakordselt kuulama Fred Jüssi mõtisklusi vaikusest kui loodusvarast. Tol hetkel saatis tema mõttekäiku minu varjamatu muie. Eluaegse loodushuvilisena kõlas mulle väga humoorikalt tõsiasi, et välismaalased olla palunud härra Jüssil vaikust lindistada. Tundus justkui õhu kinni püüdmine anumasse ja siis selle hingamiseks andmine kellelegi. Täna see nii naljakas enam ei tundugi.
Metsavaikusest, värskest õhust ja looduslõhnadest on tõepoolest saamas midagi eriti hinnatut. Nende purki püüdmine või talletamine tehnoloogia abil tundub äärmiselt pragmaatilise ideena, mis võiks uudistajaile pakkuda kõrget väärtust. Tõenäoliselt ei ole me sellisest hetkest kaugel.
Metsavaikus – väärtuslik loodusvara 21. Sajandil.
Kuigi maailma on juba pikemat aega vaevanud linnastumine ja inimkonna kaugenemine loodusest, siis tundub, et ühiskonnal on justkui võime end ise ravida. Kõige eelneva taustal näeme, et üha rohkem huvitab inimesi looduses liikumine. Riigil tarvitseb vaid matkarajad luua ja õige pea on esimesed entusiastid kohal. Neile järgnevad sõbrad, tuttavad, sugulased. Mida inimesed loodusest ikkagi otsivad? Püüan sellele läbi isikliku kogemuse vastata.
Looduslik teraapia.
nimese aju on loodud liikuma. Piisav füüsiline koormus mõjub hästi meie aju tegevusele ja parandab seeläbi meie mõtlemist. Jättes sellise fakti kõrvale ja lähtudes senistest kogemustest ei saa ma näiteks väita, et oleksin kunagi pärast seiklusi metsades-rabades end halvemini tundnud. Otse vastupidi – kulgemised maastikel mõjuvad justkui suurpuhastusena minu mõtlemises. Kõik ebavajalik kaob ning alles jääb üksnes oluline. Teinekord olen matkajärgselt tundnud, et varasemalt muret tekitanud asjad ei olegi nii negatiivsed. Looduses kulgemises on kahtlemata midagi ürgset, mis loob meelekindlust ja paneb elu meie jaoks perspektiivi. Just viimase kipume oma argipäeva elus kaotama ja tulemuseks on olukorrad, kus mõtleme pisiasjad suuremaks kui need tegelikult on. Loodus pakub vastumürgiks hingetõmmet ja värsket pilku.
Taadike jalgrattal Lahemaa metsade vahel. Pole kahtlustki, et looduslähedane eluviis mõjub palsamina meie vaimsele tervisele.
Meeled erksaks.
Vahel mõtlen, et maastikel uidates saame tunda elu tõelist maitset. Need on hetked, mil meie aju tunneb justkui suurimat rõõmu erinevate meelte taaskasutamise üle. Tülpimuseni tuttav kohvi lõhn kontoris asendub matkahingelise jaoks kevadel uimastava ja üliintensiivse toomingaga, mille vahele loovad meelemärkust veel kevadiselt jahedad tuuleiilid. Kollased varsakapjade vaibad kraavipõhjades ja metsaalused sinilillemered mõjuvad ergutavalt nägemismeelele, mis peab muidu igapäevaselt nii üksluises keskkonnas opereerima. Siinsel laiuskraadil on meid õnnistatud nelja aastaajaga. See tähendab tohutut vaheldust nii nähtavas kui ka kuuldavas ja tuntavas. Augustiöistest tähistaevastest talviste kuuvalgete öödeni ja sealt edasi ninna lausa tungivast sookailu eeterlikust aroomist kuni sügiseste lehtmetsade kõdulõhnani.
Pohlad kevadises õhtu päikeses. Kahjuks ei mahtunud pildile männikutele iseloomulik lõhn.
Eestimaa loodus pakub meeletul hulgal detaile, mida märgata. See on võimalus võtta aega süvenemiseks pealiskaudsusele kalduvas maailmas. Kas tajud mõne taime lähedaloleku ära enne kui Su silmad seda märkavad? Või tunned üksnes häälest lindu-looma, kes läbi öise udu endast märku annab?
Eneseteadlikkus.
Omapead metsikusse loodusesse minekut võib julgelt käsitleda ka kui iseendaga kohtumist. Väidetavalt esindabki mets mitmete loodusrahvaste maailmakäsitluses alateadvust. See ei tundugi tegelikult nii pöörane idee.
Mulle tõesti näib, et matkaradadel kulgedes toimub meis teatav puhastusprotsess, kus lõpuks jäävad sõelale meie endi jaoks kõige olulisemad mõtted ja tundmused. Meil on aega süveneda, meie aju on tänu liikumisele soodsas seisundis ja lisaks saadab meie teekonda mõnus metsavaikus. Kas pole mitte parim võimalik keskkond, kus tõeliselt suuri otsuseid vastu võtta?
Loodus pakub meile pidevalt ka väljakutseid. Veetakistused, raskelt läbitav soine maastik, öine ja tundmatu mets. Sellised katsumused aitavad meil tuvastada ka võimalikke hirme ja nendest jagu saada. On täiesti loomulik, et öised rabad ja heinamaad võivad asjatundmatus hirmu tekitada. Kuid samm-haaval end harides ja kogenuma matkajaga kampa lüües saab peagi selgeks, et tegemist on täiesti omaette maagilise maailmaga. See väärib avastamist.
Lummavalt kaunis rabamaastik. Seiklejat ümbritseb siin pakaseline sädelus ja vaikus.
Lume taandumise ja päikese pealetungiga on looduses algamas tärkamise aeg. Rändlinnud on kohe-kohe pesitsuspaikadele saabumas ja rohetavad puupungad ei ole enam vaid talvest väsinud inimese kauge unistus. Seevastu rännulisi kimbutavad putukate hordid veel niipea võimust ei võta. Kogenud matkaliste kõrval on see ka parim aeg algajaile eneseotsijatele, et oma esimesed retked metsikusse loodusesse teha. Eelduseks on vaid tahe ja uudishimu. Kohtume looduses!
Romet Vaino
