Lumelauaga Elbruselt alla

/, Suusamatk, Suusapüksid, Suusatamine/Lumelauaga Elbruselt alla

Lumelauaga Elbruselt alla

Mingil X päeval paar aastat tagasi sündis IDEE, mille 9 meest 15 aprillil 1999 teoks tegid. Noorte Matkaklubi eestvedamisel laskusime lumelaudadel ja suuskadel alla Euroopa kõrgeima mäe, Elbruse Idatipust (5621 m). Me olime esimesed Eesti lumelaudurid, kes sellega hakkama said.

Lükkasime asja käima umbes jaanuaris 1999. Sai üksjagu palju meediakära tehtud ja tagajärjeks oli, et 31.03.1999 astusid Piiteri rongi peale 7 meest koos laudade- suuskade, seljakottide ja teatud matkajate ja alpinistide ringis kuulsate 3 suure (150 liitrit) sinise tünniga, mis olid täis tuubitud toiduaineid ja varustust ning kaetud väheste sponsorite logodega. Peterburis ühinesid meiega 2 soomlast, Ilka ja Mika.

Siin tooks ära asjaosaliste nimed: 
1.  Valdo Kangur – ekspedits. juht, suusataja  
2.  Valdek Udris – ka asjamees, lumelaudur 
3.  Peeter Luik – suusataja 
4.  Kristjan- Erik Suurväli – lumelaudur 
5.  Renee Tuul – suusataja 
6.  Marek Hajetski – lumelaudur 
7.  Erik Hajetski – lumelaudur 
8.  Ilka Uusitalo – suustaja 
9.  Mika Seppänen – suusataja

Niisiis läksime. Piiril püüdsime tõestada Vene piirvalvele, et me ei ole kaamlid ega salakaubavedajad (TÜNNID!), kuid nad ei uskunud enne, kui said mõningase koguse   roheliste rahatähtede ehtsuses veenduda. Peterburis tutvusime Moskva vaksali ümbruste lähemate vaatamisväärsustega “pelmennajate” näol ja uuesti rongi. Kislovodski omasse, meie sihtjaamaga Mineralnõje Vodõ. Sinisilmselt kuuletudes viisime oma tünnid pagasivagunisse. Etterutates ei saa ütlemata jätta, et nagu hiljem selgus on ka pagasitöölistel lapsed, kes söövad heameelega lääne toiduaineid.

Rongis oli lõbus elada, vist 3 päeva sai rahvaga suheldud, sõlmi ja alpinismi teooriat poistele õpetatud, restoranvagunit usinalt külastatud, kohalikud õlled ära proovitud. Muuseas Mika seedeelundite mikroflora (või fauna) ei suutnud vene õlut omaks võtta, nii et kupees oli üsna tõmbekõhutuuline. Dzigitist vagunisaatja hullus, võttes isikliku solvanguna, kui Mika, süüdimatu põdrana, tema avatud kupeeukse ees lasi lae alla tõeliselt võimsa peeru.  

Teravate elamuste jada jätkus KGB õppetunniga. Ühes pisikeses jaamas pärast Voronezi, piirati vagun automaaturitest ümber, klassikalised ülikonnastatud ja nahktagistatud gorillad tulid teadjalt otse minu juurde. Nimelt olevat ma rongi Voronezist lahkudes tegelenud keelatud tegevusega – filminud strateegilisi objekte – lennukitehast ja raudteesilda. Käsi südamel vannun, ei ole ühegi riigi teabetalituse teenistuses, alles neilt sain teada, et seal lennukitehas on. Igal juhul pääsesime kergelt, tuli vaid videokassetist loobuda.

Min. – Vodõsse jõudes hoomasime kohe, et Tsetseenia on lähedal. Seekord pidime   miilitsale,kes muuseas ootas täpselt meie vaguni ukse juures, tõestama,et me pole terroristid ja tünnides pole relvad. “Kompetentsetes organites” leiti nimelt filmi läbi vaadates, et mingid kahtlased tünnid, mis Voronezis olid neil kahe silma vahele jäänud, laeti vagunisse. Ära tõestasime. Edasi, kohalik turismifirma toimetas meid koos kogu kamaga kenasti bussiga Elbruse jalamile. Elama jäime Tzegeti hotelli. Talv on ainuke aeg, mil sealsed hotellid täis on – Vene suusameka ju. 

Esimesed 2-3 päeva möödusid aklimatiseerumisplaani järgi Tzegeti mäge nühkides. Tihti trampisime teiste suusatajate imestavate pilkude all töötavate tõstukite trassi pidi jalgsi üles. Ilm oli vahelduv, hommikul ilus, lõunast läks tavaliselt lumesajuks.

Ekspeditsiooni teiseks etapiks kolisime Elbruse nõlvadele, 3800 m kõrgusel asuvaisse “bot?kadesse”- elamiseks kohaldatud tünnikujulistesse majakestesse. Igas 4 voodit, laud, elektriradikas, rippuvate juhtmete otsas elekripirn, pragudest lund sisselaskev aken ja uks. Eesti lipp sai üles tõmmatud. Naabriteks saime endile austerlaste ja hispaanlaste grupid, kellede eesmärgiks oli ka tippu jõuda. Et meeste seltskond rõhuma ei hakkaks, tegime õue peale ilmsete naissoo tunnustega lumememme. Valdo, parim kokk, keda isiklikult tunnen, sukeldus enne igat söögikorda “kööki”. Köök, ratastelt mahatõstetud vagunelamu, lae all rippuvate elektrijuhtmetega, mõjus soomlastele järjekordse šokiturismi elemendina. 

Päevad möödusid lauatades – suusatades Elbruse imelistel ja vägevatel nõlvadel. Siin on kõike – laugeid ja järske nõlvu, kanjoneid, suuri ja väikseid looduslikke hüpekaid, puutumatut lund, puudrit. Sageli trampisime kõrgusega paremini kohanemiseks jalgsi, seljakotistatult üles seal, kus oleks saanud sõita tõstukiga, kuna kohustuslikuks eesmärgiks oli jõuda tippu sellise jõu- ja tervisevaruga, et sealt ka ohutult alla sõita Tünnidest kõrgemale käisime pea iga päev 4200 m-ni ja kaks korda ka kuulsatel Pastuhhovi kaljudel 4800 m-ni. Laskumised on fantastiliselt pikad,väsitavad, kuid mäekohvikutes 3500 m-st allapoole saad vahepeal kerge kosutava õlle rindu tõmmata. Ühes baaris kukkus Mika pead  2 käega kinni hoides kiljuma “Jumalauta, jumalauta, valkea Coca- cola”, mis osutus külamemmede poolt cocapudelisse villitud hapupiimaks. Ka meie jaoks on kõik sama odav, kui näit. “põtradele” Eestis.

Talvel ei tööta kirjutamata seaduse alusel tõstukite ülemine etapp- “toolid” (3500- 3800) aga sest pole häda, sest sularaha (50 RBL) eest, mis jääb pumba juures olevate dzigittide kodumajapidamiste edendamiseks, saab lääne rajatraktori kukil 3500- lt 4200- ni. Samuti pole vaja ju tõstukipiletit (30 RBL üks jaamavahe) osta, kui pääsed gondlisse ka dzigitile möödaminnes justkui muuseas  10 RBL pihku pistes.

Õhtuti, maod täis kühveldatud, läks käima seltsielu. Loeti vanu eestikeelsed ajalehti viimse reani, käest kätte käisid ka rongist ostetud kergelt kahtlased kriminaalse ja erootilise sisuga üllitised, ravitseti Kristjani pead, mille ta oli jumal teab kus lõhki kukkunud. Ühe võimaliku ravimeetodina tuli ka arutlusele Renee soovitus- “pole pead, pole probleemi”.

Kamba puhtaim mees püsis konkurentsitult Peeter kuna käis end nii õhtul, kui hommikul õues lumega pesemas. Üks õhtu tuli mees jälle poolpaljalt õuest, näost ära ja silmnähtavalt erutunult. Väidetavalt oli lumememm talle vähemalt 5 sammu selja tagant lähenenud. Mika, kes sai hüüdnime Hullu Mäkikoira, etendas oma karvases, oranzis, vist pidzaamas, nauditavalt tõetruult jetit, Renee etles lumeballetti, Marek ja Mika harjutasid vastamisi retoorikat ja väitluskunsti, küll kumbki omas keeles. Ei saa jätta mainimata, et kui Hullu Mäkikoira lähedusse sattusid, hoomasid tihti kuskilt hea viski lõhna. Paganama vennal oligi salapudel. Kui peale sattusime ja oma saamata jäänud osa sisse nõudsime, vaatas sindrinahk pudelisse, hüüdis: ”Täma on niin vähän” ja kulistas enne, kui me midagi päästa jõudsime, veerand pudelit alla. Et botškas rohkem sooja ja vähem lund oleks, toppisin aknapiida ja seina vahelised praod kinni, oskamata ette näha,et tõmbetuule kadudes jäi hingamiseks vaid mürisevaist kõhutuultest rikastatud gaasisegu. Lämbumistunde saabudes lahendas kõige õrnemate kopsudega Peeter ventilatsiooniprobleemi lahtise uksega eluruumis käterätti keerutades ise aeg ajalt välisuksest karget mägiõhku haugates.

Ilmad olid jätkuvalt murettekitavalt kehvad, mõningaste pausidega puistas pidevalt lund kaela. Kuid oleks see siis ka maha jäänud (puuder!), pidevad tugevad tuuled pühkisid lume kohe minema. Mägi oli ähvardavalt (kiilas)jääs. “Prijut 11” varemeist (põles maha augustis 1998) 4200-st kuni umbes 5100- ni kattis Idatipu alust nõlva helesinine klaaskõva jää. Meie marsuut kulges otse üle selle. Pastuhovi kaljude kohal , 4800 m-st ülespoole aga tõuseb kalle 45°- ni. Fakt oli, et sellisel jääl pole võimalik sõita. Kui tahame allajõudnult, kõhud päikese poole, mõnuga õlut timmida, tuleb see nõlv laskudes ületada jalgsi, kassidega. Suvel muuseas (olen varem 2x Elbrusel käinud) on mägi sellel järsemal osal puha lume all kuna jää on vesine ja märg lumi kleepub kinni. Tegime Valdoga meestele korralikud jääõppused, kutid õppisid hoolega enesepidurdamisvõtteid jääl kuna

Elbrus näitas järjekordselt, et temasse ei tohi lõdvalt suhtuda. Meie tünnielu esimesel päeval toimus samal marsuudil, Pastuhovi kaljude kohal kõrguval 45°- sel jääväljal tragöödia. Kogenud Austria alpinist, professionaal – mägipäästja, ei suutnud end kukkudes õnnetu juhuse tõttu pidurdada ja kihutas mööda klaaskõva libedat pinda kiirust kogudes allootavaisse kaljudesse. Pastuhovi kaljude ülemine serv kujutab endast mööda jääd kaootiliselt laialipuistatud kivikülvi. Õnnetu mees sõitis sellest üle nagu riivist. Sõna otseses mõttes korjati ta kokku väikeste tükkidena. Kui kunagi satute Elbrusele, tõusete Pastuhovi kaljude ülemise servani, leiate sealt väikese laotud kivipüramiidi ja võib olla on seal otsas alles veel rohelised plastiksaapa jäänused, katkine suusakepp ja murdunud kirka, siis seisatage hetkeks selle ees…

Mure eesmärgi saavutamise pärast aina kasvas – ilm ei paranenud, päevad läbi tuiskas, kuid loojangu ajal läks paariks tunniks selgeks ja vaikseks. Nautisime fantastilisi ehavärve, kogu läänetaevas ja mägede läänenõlvad põlesid. Ja öösel tõmbas jälle purgaa kaela. Kojusõiduks allakolimiseni oli jäänud 2 päeva – veel lootsime. Ja 15. aprillil kell 3, enne koitu taevasse vaadates langes kivi südamelt – taevas oli selge ja ilm vaikne. See on tipupäev… 
Ajasime kutid maast lahti, Valdo oli juba pudru valmis vaaritanud. Sõime, jõime, täitsime termosed kuuma jõujoogiga. Väljas oli krõbe külm, vähemalt -15° C. Toppisime end häbiväärselt paksult riidesse. Igaks juhuks sai jalavaeva vähendamiseks eelmine õhtu rajatraktor üles tellitud. Kella viie ajal litsusime omad paksud kered ja lauad- suusad kasti ning sõit läks öötaeva all kuni 4200-ni. Edasi ei saanud, meetrilaiuste roomikutega traktor hakkas jääl kaapima ja allapoole libisema. Moodustasime hanerea ja otsmikulampide valguses hakkasime piki jääst väljaturritavat kaljuribi ülespoole komberdama. Muuseas, kuna olime Valdoga grupi ainumad alpinistid, teistele meestele oli see elu esimene Suur Mägi, siis palkasime päästeteenistusest appi raadiosaatjaga päästja-giidi. Kahjuks ei mäleta nime, kõlas nagu Sahib või midagi taolist. Tüüp polnud sel talvel kõrgemale saanud, kui 1x  4800- le, nii et ta oli ilma aklimatita sadulale (kuru Elbruse kahe tipu vahel) jõudes üsna omadega läbi.   
Saimegi vaid veidi tõustud, kui idas hakkas  silmapiirilt juba heledamaks kiskuma. Seda mis nüüd hakkas toimuma, olen paljude aastate jooksul (alates 1981) palju-palju näinud ja iialgi ei saa sest küll. Idataevas ja koos temaga ümberringi  lumised tipud muutusid algul lillaks, siis purpurseiks, punaseiks, oranziks, kusjuures sügaval mägedevahelistes orgudes valitses pilvevaiba veel all must  öö. Läänes joonistus tühja lillasse taevasse Elbruse must vari. See oli nagu muusika…

Jõudsime Pastuhovi kaljudeni. See on nii 100- 200 m lai ja 300- 400 m pikk kaljusaar keset kolossalset  jäävälja. Üldse tuleb Elbrusel arvestada selliste mastaapidega, mida ühe mäe puhul on raske ette kujutada. Hoidku jumal mäge mitte tundvat seikluseotsijat ka lihtsal tavamarsuudil udu või tuisu kätte jäämast – eksimine on garanteeritud 90 %. Siis tuleb lihtsalt oodata ja loota, et ilm paraneb enne, kui sa ära külmud. Kui liigud edasi, on sinu saatuseks paremal juhul, et su maised jäänused ilma paranedes kuskilt üles leitakse. Muuseas esimene mees, kes Elbruse tipust lumelaual laskus, võttis mingil hetkel suuna eemal paistvatele kividele, et mugavalt istudes puhata. Kivid osutusid külmunud inimesteks… Halvemal juhul lõpetad praos, milliseid on ümberringi tuhandeid ja igas kaliibris. Siis võib sinu vahepeal sügavkülmutatud keha vähetõenäolise leidmisaja jõest välja arvutada jagades liustiku pikkuse (kadumiskohast otsani) liustiku liikumise kiirusega.

Pidanud väikese puhkepausi, kaua ei saagi, kuradi külm oli, põrutasime edasi. Enesetunne oli kõigil veel hea. Kõrgus 4800m. Ees ootas ohtlikeim ja järseim lõik, jää 45-50°. Liikusime ettevaatlikult, väikeste sammudega nn.”kolmes taktis”, kirkat appi võttes kasside esihammastel. Lõpuks, jõudnud peaaegu Idatipu kaljude alla umbes 5200 m-le, võisime kergendatult hingata. Edasi liikusime vasakule, risti nõlvaga, õrnalt tõustes Elbruse sadula (5300 m) suunas. Peade kohal sillerdas päikeses sini-sini taevas, all oli kõik kuni silmapiirini kaetud vatise pilvevaibaga, millest ulatusid läbi vaid kõrgemate mäged tipud, kuid nad olid ikkagi meist allpool. Kõrgus hakkas tunda andma, mitmeil tekkis peavalu ja ega endalgi enesetundega hõisata polnud. Kerge eine, kellel alla läks ja edasi. Nüüd tuli valida kas Ida- või Läänetippu. Valisime Idatipu kuna me Valdoga polnud seal veel käinud ja ka lund oli selle nõlval küllalt, Läänetipu seinal läikis sinine jää. Vahepalana olgu öeldud, et kohalikud asjamehed palusid meil sadulal silmad lahti hoida, ehk leiame 1942 a. oma maise teekonna Elbruse sadulal külmudes lõpetanud SS- diviisi “Edelweiss” liikmed. Saksamaa olevat nende eest kõva papi välja pannud. Maksuametile kinnitan käsi südamel – ei leidnud, kahjuks.

Viimane tõus oli ikka raske küll. Peeter, kes polnud ennem meiega viitsinud 4800-ni tõusta, liikus nagu zombi, fokuseerimata, tühjade silmadega. Giid viskas end ka varsti külili, lubades meid ära oodata. Rühkisime edasi. Ja siis, Murphy seadustele vastavalt, sai mul videokassett täis, teist muidugi kaasas polnud. Õnneks oli Peetril kaameraga kõik korras. 
 Ja lõpuks ma nägin teda, tippu. See andis tõelise energiasüsti. Viimased 100 m mööda suhteliselt lauget emakest maad olid kummaliselt kerged. Ja siis… 
…TIPP, 5621 M, KÕRGEMALE ENAM EI SAA… 
Ja ausalt öeldes ega poleks tahtnudki. Kell oli kuskil lõuna paiku. Ilm oli põhjalikult ära pööranud. Paras purgaa tõusis. Tegime kiiruga mõne pildi tipuobeliski juures, videot ja kiiresti alla. Kartus et allasõit nähtavuse kadudes eluohtlikuks muutub, oli täiesti põhjendatud. Tipus terendas korraks päike läbi pilvevaiba, kuid allasõit toimus täielikus vatis. Kuid kuni sadula servani polnud ka põhjust eriti närveldada, järsu nõlva kalle näitas suuna kätte. Kivide ja kaljusaarte vahel ussitades, vahepeal filmides, jõudsin sadulani. Kogunesime, mitmed samastasid oma enesetunde hulleima pohmakaga, mida eales kogetud. Edasi alla. Nagu oleks kõigevägevamal meist kahju hakanud, läks ilm uuesti ilusaks, suisa palav hakkas. Sadulalt traaversiga Idatipu kaljude alla ja siit hakkas nii tõusu kui laskumise ebameeldivaim lõik – jälle see järsk jääsein all ootavate kaljudega. Nagu öeldakse, mäkketõus ei lõpe tipputõusmisega, vaid õnnelikult allajõudmisega. Väidetavalt toimub enamus traagilisi õnnetusi mägedes just laskumistel, tingituna pinge langusest, väsimusest, tähelepanu hajumisest. Maandusime õnnelikult Pastuhovidel. Võttis aega enne kui ka Renee ja Peeter viimastena  kohale jõudsid. Eks neil oli ka kassitatud slallisaabastes halb käia küll ja Renee ammendumatud jõuvarud näisid nüüd olevat siiski ammendunud. Peeter hakkas ka juba suutma silmi fokuseerida ja selgelt artikuleeritud kõnet esitada. Pastuhovide alumisest servast (4600 m) sai juba jälle lauale astutud ja sõit läks lahti botškade poole. Lund tuiskas mööda puuderlund allapoole kihutades. 

Väsimust nagu ei tundnudki enam. Raskelt kirjeldatav fiiling levis mööda keha nagu hea konjaki soojus. Läbi, tehtud, hakkama saime ja vähimate võimalike inimkaotustega. Homme alla. 
Hommikul laadisime oma träni traktorile, jätsime “memmega” jumalaga ja panime traktori ees ajama. Viimane laskumine sel aastal. Tünnid, seljakotid tõstukisse, ise mööda lund alla vastu. Alpide mõõdupuu järgi oli aprilli keskpaiga kohta lund üliohtralt. Azaus ootas meid buss ja kohalikud õnnitlejad, kama peale ja esimese putkani. Ohtralt õlut ja veel kord ohtralt õlut. Hotellis tegime õhtul mehise sauna , kusjuures Mika oskas ka saunamehel kopsu üle maksa ajada nagu see tal mängleva kergusega kõigi teenindajatega juhtus. Ja siis kadusid mitmed meist MUSTA AUKU… Algas see hotelli baarist, kus mede mehed teenisid kohalike dzigittide, kelle ukse ette pargitud autopark avaldas muljet, austuse ära käesurumisvõistlusega (Valdo ja Marek). Tagajärjeks polnud meil vaja enam joogipoolise eest maksta. Kui kokku lugeda kõik sõprustoostid, tegi meie väheldane seltskond Eesti ja Kabardiini – Balkaari Autonoomse Vabariigi vahelise sõpruse heaks rohkem kui meie Välisministeerium aastatega. Pidu kestis ennelõunani (VIIN MAKSIS 1 $ JA  NIMI OLI ”NE ŠAGU NAZAD”!) ja osadele ka järgnevad päevad Peterburini välja. Puhanum vahetus kõlistas järgmisel päeval  meie külalislahke võõrustaja, Naltšiki turismifirma korraldatud banketil vabaõhu šaslõkibaaris šampusepokaale ja võttis vastu õnnitlused koos ehtsate diplomitega. GLORY ! Vennastusime jälle ja võtsime suuna, kes lauldes, kes magades, tasandikule, Min. – Vodõ poole. 
Õhtul istutasime end juba rongi ja sõit läks lahti Peterburi poole. Mitutuhat kilomeetrit möödusid lennates. Panime maha järgmise analoogse ürituse kava – august 2000 laskume Pamiiris Lenini mäetipult ( 7134 m). Pea kõik mehed olid tulijad. Seniks tagasi normaalsesse ellu. Nii, Piiteris ümberistumine, jumalagajätt põtradega ja kui meeldiv oli Narvas vestelda maakeelsete võimuesindajatega. KODUS…

Autor | 2001-12-21T12:15:00+00:00 detsember 21st, 2001|Jutud, Suusamatk, Suusapüksid, Suusatamine|0 Kommentaari

Lisa kommentaar