Tagantjärele targana saame öelda, et kui oleksime hommikul-ennelõunal Anjeskutanile tõusnud, oleks Sandfjället meil ronimata jäänudki!
Öösel tuul üha tugevnes, kordus sama rapsimine ja plagin mis eelmisel ööl. See kestis tunde, puhangud olid jälle 15…20 m/sek. Kuid nüüd ei puhunud tuul enam telgi tagant (läänest), vaid pöördus itta. Kartsin, et tuul võib kelgu koos kottidega ära viia, ei kinnitanud neid õhtul korralikult. Hommikul tuul vaibus, sadas lund, tamburiauk ja sisetelgi ning väliskatte vahe olid poolenisti lund täis. Lumepõllede puudumise rõõmud! Kelk ja kotid olid alles, olid õnneks tuisuvaalu alla mattunud.
Alarilt kuulsime, et temal ja Mairel oli pea unetu öö. Idakaarde pöördunud ja tugevnenud tuul ähvardas nende telgi poolpidust peakaart katki murda, kätega kaari toetades püüdsid nad seda vältida. Lumega kindlustamata ukseava allservast sissepuhuv tuul paisutas nende 4-hooaja Ferrinot pallina ja kergitas lumepõlled lume alt välja. Seepeale hakkas telk eriti rapsima, Alaril kulus väljas pool tundi, et põlled korralikult lumega katta ja ukse ette lumemüür ehitada. Ta aitas ka Ennikese ja Lea telgi tamburit lumega kindlustada. Nallos lebades olime toimuvast õndsas teadmatuses.
Hommikusöögi valmistasime väljas, pidime köögiaugu enne lumest tühjendama. Aega kulus palju, eriti termoste kuuma teega täitmisele, aga ega me väga ei kiirustanud ka. Puhus mõõdukas tuul, taevas oli pilvine, päike kumas veidi läbi. Lootsime, et ilm paraneb ja meil õnnestub ka teisele radiaalmatkale minna.
Tagasi tähistatud raja poole liikuma hakkasime alles 11.40. -2,5° C. Liikusin algul ees, kuni valges pimeduses külili käntsasin. Tanel läks ette, ta suutis enamasti laskumistel püsti jääda, meil oli tema jälgi nähes lihtsam kontuure eristada. Me ei läinud otse raja poole, vaid laskusime alla Mansjöni järve poole. Kaldsel pinnal tegi kelk selja taga kümneid pöördeid ümber oma telje. Leidsime nõlval 4m sügavuse lumeaugu, see oli ilmselt väikese oja kohale tekkinud. Augu ühel küljel rippus raske voldiline lumekarniis, teadmata püsivusega, kuid see ei seganud meid selle all piltide tegemisest!
Järve idaotsa juures sõitsime järvejääle, märkasime nelja lumekana ja kaldal leidsime kidura kasevõseriku vahel onni (kaardil nimeks Renvaktarstuga), mida eile üleval traaversil liikudes märkasime. Olime 560m kõrgusel. Tegelikult oli onne kaks, uus oli veel pooleli, siseviimistlus tegemata. Selle varjus puhkasime, sõime-jõime veidi. Idatuul oli tugevaks muutunud, taevas ja tipud kõik lauspilves. Tundus, et järgmise radiaali jaoks soodsat ilma ei tule!
Sockertoppeni päästeonni poole ei liikunud me mitte otse oru põhja mööda, vaid Taneli eestvedamisel tõusime põhja suunas järsule nõlvale umbes 700m kõrgusele, siis pöörasime itta ja üritasime sama kõrgust hoida. Tõusul võtsin (ainsana) suusad alt, jalgsi oli pooleldi jäisel nõlval lihtsam liikuda. Ilmselt oli põhjus osalt ka minu suuskades, määrisin neid kodus ja nad libisesid teiste omadest paremini, kahjuks ka tagasisuunas.
Kui rajale saime, muutus vastutuul üha tugevamaks ja nähtavus viletsamaks, sadas või tuiskas lund, ei saanudki aru, kummaga oli tegemist. 770m kõrgusele kurule trossidega kinnitatud ja kividest laotud sammastele tugineva päästeonni juurde saime 15.20 
. Ilmselt olime piirkonna kõige tuulisemas kohas, ida-läänesuunaline kuru oli idatuulele täiesti avatud ja tippude nõlvad surusid tuule kitsasse kanalisse. 1202m Sockertoppen kõrgus lõunas otse meie kohal, kuid nägime sellest ainult alumist 50 meetrit.
4-kohalises onnis oli mõnus, oli küll kitsas ja temperatuur vaid -11° C, kuid tuul ei lõõtsunud ja lumi ei peksnud vastu silmi. Keetsime oma põletil lõunasuppi, näksisime jäätunud singiviile. Ka siin oli onni kütmine lubatud ainult hädaolukorras (või enda kaasatoodud puudega), võrreldes Strydaleni onniga oli siin lisaks hädaabitelefon ja selle kasutamise juhend. Appi peaksid kutsumise peale tulema saanimehed, mobiililevi siin polnud. Onnis oli ka toiduaineid, kuid need on hädaolukorraks, hoitakse plommitud metallkastis. Kladest nägime, et viimati külastati seda onni 16 päeva eest, 6. märtsil.
Peale sööki muutus olemine üha mõnusamaks, temperatuur onnis oli meie kehade mõjul tõstetud juba -4° C-ni. Oli selge, et sellise ilmaga mingit tipputõusu me ette ei võta! Väljas oli aga vaja ikka käia, algul vee jaoks lund tuues, hiljem looduse kutsel. Välisust avades tahtis tuul selle eest rebida, pea kõik käntsasime kord või rohkemgi trepiesisel jäänõlvakesel, onni ümbritsev lumi oli maapinnani sulanud või ära tuisanud ja siis oli kogu pind jääkihiga kattunud. Meie õnneks oli onni kõrval ka trossidega kinnitatud peldikuputka, üks selle uks oli tuisklumest vaba, sees oli tuulevabalt mõnus toimetada. Ettevaatlik tuli olla ainult putkat ümbritseva jäise lohu läbimisel.
Korrektsete matkajatena läksime kella viie paiku välja ja püstitasime tugeva tuule käes telgid 
. Tamburiauk jäi madal, 40cm sügavusel tuli jää vastu. Õhtusöögi valmistasime onnis, muljetasime pikalt, Tanel ja naised mängisid kaarte, Taneli nutikast vaatasime möödunudsuvise Islandi matka videot ja muid videosid. Poole kümne paiku kobisime telkidesse, idatuisu (ja vist ka lumesaju) käes laperdav ja plagisev telk tekitas juba harjumuspärase unemeeleolu. Olime rahulikumad kui eelmistel öödel, kotid olid onnis, kelgud korralikult kinni seotud ja telgikinnitusi toetasid suusad.
Öö läbi tuiskas ja telk laperdas, aga magada oli hea soe. Tekkis isegi kartus, et äkki on väljas sulaks läinud, see oleks meile kõige hullem variant! Kui hommikul välja ronisime, olid allatuult paigutatud tamburite taga tavapärased kõrged tuisuvaalud. Sulakartus osutus asjatuks, meie neljas matkapäev (neljapäev, 23. märts) algas -11° kraadiga. Vahepeal veidi vaibunud tuul muutus hommikul üha tugevamaks, puhudes püsivalt umbes 10 m/sek.
Onnis nelja seina vahel toidu valmistamine, söömine, termoste täitmiseks tee keetmine, riiete vahetamine ja kõrval putkas toimetamine oli väga ok. Magamisasjad saime telkides lumevabalt kokku pakitud, telkide mahavõtmine jäi viimaseks. Või tegelikult jäi viimaseks põletite ja pottide kokku pakkimine, üks neist komplektidest oli minu käes.
Liikuma hakkasime soojalt riidesse panduna alles 11.30 paiku, otse vastutuult, -9° C. Jäin kohmitsedes kõige viimaseks, valges pimeduses suutsin vaevu teiste jälgi eristada. Kohati ei saanudki ma aru, kummalt poolt rajatokke teised olid läinud, tuisk kustutas kohe kõik jäljed. Kelk kiskus paremale kõrvale ja läks ühtelugu ümber, takistades liikumist. Vahepeal kadusid teised silmist, kuid esimesel puhkepausil jõudsin neile järele. Olime kurult alla saanud, tuul jäi vaiksemaks. Koorisin seljast kihte vähemaks, võtsin ka esmakordselt kätte pandud labakud ära, käed higistasid kõvasti.
Eespool märkasime umbes 15-pealist põhjapõtrade karja rada ületamas, hiljem tõusid loomad kõrgele vasakpoolsele nõlvale. Algasid laskumised, pundi peale pääsesime üksikute kukkumistega. 13.10 paiku jõudsime metsapiiri lähedal laguneva onnini. Sõime-jõime veidi onnis, seal on 8 lund täis tuisanud magamiskohta.
Alar ja mina pakkisime oma kelgud ümber, lootuses et nad siis paremini rada hoiavad. Järgnevatel laskumistel kaotas Ain sügavas lumes oma kepirõnga, suuskadel vajusime umbes 15 cm sisse. Hiljem sai Ain remondimees Alarilt teise rõnga asemele.
470m kõrgusel ületasime Rovtsenjohke jõe, edasi viis ilus rada selle vasakkaldal metsa vahel allamäge. Tegelikult pidime nõlvadel tihti ka ülesmäge turnima, vajusime umbes 15 cm lumme 
GPS-i viidatud ülemist joastikku me jõe peal ei leidnud! Tuulevaikses metsatukas sõime külmlõunat. Ühel järsul laskumisel demonstreerisime oma kukkumisoskuseid, Tanel sai hea õppevideo, kuidas kelguga (või ka ilma) ei tasu laskuda! Alumine joastik oli täiesti olemas, selle vaatamiseks pidime rajalt 200m kõrvale põikama. Jäätunud-lumise joastiku all nägime mitme päeva jooksul esmakordselt lahtist vett.
Künklikku maastikku jätkus veel mõneks ajaks, siis järgnesid tasased lagedad alad, tegime kordamööda rada, vajuvas lumes sai eesliikuja juba mõnesaja meetriga naha märjaks. 17.15 jäime Äclingeni järve põhjaotsa lähedal metsa vahel paigale, telgiplatsid trampisime kohe raja serva . Vaikne lumesadu muudkui jätkus, tegi riided märjaks, kuigi temperatuur oli -7° C. Süüa valmistasime väljas, õhtusöögile järgneva kange napsi ja groki toel jätkasime tantsu- ja lauluesitlustega. Juba kaheksa paiku hakkasime end telkidesse sättima. Maapinnani kaevatud tamburiaugu järgi teadsime, et lumekihi paksus siin 400m kõrgusel on 60 cm. Lumesadu jätkus, oli tuuletu.
Esimene tuulevaikne ja ka muidu enamvähem vaikne öö, isegi lund ei sadanud. Ainsad helid, mis kostusid, olid norskamised kahes telgis. Looduse kutse ajas Taneli 6.40 välja, ta pani kohe ka veed-lumed tulele. Mina sain pool tundi hiljem välja, olin 11 tundi jutti horisontaalis veetnud. Oli pilves, tuuletu, -6° C, nähtavus umbes 1 km. Söök sai kärmelt valmis ja söödud, seejärel ajasime Nallo tamburiaugu ja köögiaugu kinni, need olid otse saanirajal.
9.00 liikuma, olin kõige ees. Põikasin korra Äclingeni järvele, kuid vajusin 20cm sisse, 5cm rohkem kui rada tähistavate tokkide kõrval, keerasin kohe rajale tagasi. Möödusime mõnesaja meetri pikkusest lennurajast. Eemal sõitis üks saan, selle juht oli esimene inimene, keda peale bussist lahkumist peale meie endi nägime. Järvedevahelisele seljandikule oli rajatud huvitav matkarada, märkasime tetre lendamas, lume sees avastasime tedre pesaaugu. Eemal mäenõlval hakkasid paistma Kolaseni majad, väikse Nordfjärdeni järve jääl tegutses hulk kalamehi. Ületasime silla, hooldatud autoteel võtsid enamus suusad alt. Keerasime lõunasse, möödusime veepuhastusjaamast ja ületasime Äcklingeni järve, lumme torgatud oksad näitasid suunda otse lõunasse. Maire sai ees rada sumades naha korralikult märjaks, vajusime 20 cm lumme. Viimasel matkapäeval vahetasime tihti eesliikujat, nii et kõik said ees rassida.
Temperatuur oli tasapisi tõusnud -2,5° C, kohati kumas päike läbi pilvede 
, mõnel hakkas lumi suuskade alla klompi võtma. Lea ja Alar määrisid puhkepausi ajal oma suuski. Suurel Juvuln’i paisjärvel enam suunavaid oksi polnud, kuid rannajoone järgi oli lihtne orienteeruda. Kallsedeti juures voolab järve vesi läbi lüüsi suurde Kallsjön’i paisjärve, kuid osa vett oli tunginud ka Juvulni jääle, läbi lumekihi vajudes saime kõik suusad märjaks. Aga olime juba peaaegu finišis, kämpinguni jäi vähem kui kilomeeter. See kilomeeter osutus katsumuseks ees liikunud Ainile, aga ta pidas visalt lõpuni vastu. 12.50 oma majakese juures tagasi, temperatuur oli tõusnud nulli kanti.
Järgnes tsivilisatsiooni hüvede nautimine, alates sooja veega dušist ja puhta särgi selgapanekust ning lõpetades mugavalt laua ääres söömisega. Mõned uppusid nutimaailma. Maire loobus õhtusest suusasõidust, kuigi ennelõunal oli ta soov ilusat lumist metsa uuesti näha veel tugev. Kõhu täispugimise järel tutvusime kohalike vaatamisväärsustega, nendeks olid lüüsijaam ja elektrijaam. Kämpingus avastasime õdusa grillimaja ja mõned kohevasse villa uppuvad lambad.
Laupäeval tagasisõidul „maandusime” Fränstas Valeria juures ja saimegi tema rootsipärast lõunasööki ja endavalmistatud kooki nautida. Õhtuks sõitsime Kapellskäri lähedale, Ain oli ühte hobustefarmi meile öömaja tellinud. Pühapäeva hommikul sõitsime õigeaegselt Kappelskäri, päev kulus Läänemere ületamisele. Loodetud sooja ilma asemel võttis Eesti meid vastu lörtsi- ja lumesajuga!
Matkast lootsime enda argipäevast väljaraputamist, see õnnestus suurepäraselt. Ilmad olid alla harju keskmise, panid meid tõsiselt proovile, kuid seda rahulolevamad olime pärast, katsumused jäävad hästi meelde. Lihtsa onni mugavused tundusid peale matka luksushotelli omadena. Tervis oli kõigil korras.
Viie päevaga läbisime 63 km, tubli Tartu maratoni distantsi. Lootsime paarkümmend km rohkem läbida, kuid kehva ilmaga iga hinna eest tonn-kilomeetreid koguda polnud mõtet. Tõusumeetreid kogunes 2150. Üllatas, et võrdlemisi asulate lähedane piirkond oli praktiliselt inimtühi, rajad sisse sõitmata ja mobiililevi polnud.
Reisikulud osaleja kohta olid 322 eurot, sellest poole moodustasid laevasõidud koos söökidega rootsi lauas.
Raivo Plumer
11. aprill 2023