Aprill mõjub matkalise hingele kui hapnik uppumissurmast pääsenud inimesele. Iga päevaga lisandub õhtustesse ja hommikustesse linnukooridesse uusi hääli, hanede parved kulgevad väsimatul lennul põhja suunas, puud valmistuvad selga heitma rohelist leherüüd.
Need muutused toimuvad lausa päevade jooksul, mistõttu talvise endassetõmbumise taandumine on kuidagi eriti selgelt tajutav. Isegi looduskaugema inimese näole tekib rahulolu peegeldav muie kui talvised hallid ja vaiksed metsamaastikud kevadise lindude juubeldamise ja veevulinaga asenduvad.
Kütt-korilased liikvele
Et kõrgemalt käiv päike paneb liikuma mitte ainult inimese, vaid terve toiduahela, siis on see ka periood, mil asutakse talvel tekkinud energiadefitsiiti kompenseerima. Metsaasukad teevad seda ellujäämise nimel, inimesega näib aga käivat kaasas ürgne jahiinstinkt, mis tänapäeval täidab rohkem hobilist eesmärki.
Aprillis-mais meelitab soojenev vesi merest teatud jõgedesse suurel hulgal särge ja vimba, kel vaid üks eesmärk – kudeda ja siis jälle taanduda. Ürgne kalahullus toob Saaremaal, Pärnumaal ja Kasari vesikonna jõgedel kokku suurel hulgal huvilisi. Kohati võib asjatundmatul tekkida küsimus, et kas tegemist pole äkki mõne muusikafestivaliga. Selline kevadine kalapüük on jõukohane lapselegi. Ja kui midagi jääbki arusaamatuks, siis vee ääres saab alati teadjamatelt nõu küsida! Seetõttu julgustan ka teemakaugemaid inimesi õnge järele haarama ja seda omal käel järgi proovima. Praegu on selleks saabumas parim aeg aastas!
Kevadised veed ja soojenenud ilm on looduse talvisest unest äratanud. Metsa-luhad elavad!
Peenemale kalakütile on maiuspalaks meriforell, kelle soojenev rannikuvesi madalasse toituma toob. Otsida tasub teda meie põhjaranniku kivistelt aladelt. Tõenäoliselt ei jäta nii jõulise kala püük kedagi külmaks. Minul endal on juba pikalt olnud mõtteis idülliline pilt sellest, kuidas olen Lahemaa vetest välja meelitanud ühe priske iheruse, keda valmistan hämaral ja jahedal kevadõhtul RMK telkimisala lõkkeplatsil. Pidulikku õhtusööki saadab punarinna ja laulurästaste duett…
Kel rohkem korilaste joont sees, leiab eneseteostust läbi kasemahla hankimise. Selles lihtsas protsessis on midagi piisavalt erilist, et selle sära ei tuhmu ajahamba all mitte kuidagi. Kunagine lapsepõlve rõõm on endiselt sama suur, ka kümneid aastaid hiljem. Vitamiinid, mineraalid, flavonoidid ja antioksüdandid teevad sellest superjoogi, mille saadavuse ainsaks tingimuseks on kasepuu olemasolu. Kahtlustan, et eestlaste puhul on pea igas suguvõsas olemas keegi, kelle koduhoovis või kodumetsas üks korralik kask kasvab. Muide, see on ka suurepärane jook matkalisele teepealseks turgutuseks!
Uued kosmilised perspektiivid
Kevade saabumisega muutuvad öise rändaja jaoks ka taevamaastikud. Linnutee keerab pelglikult, kuid järjepidevalt üha enam horisondi tagant välja. Talvine tähistaevas on kahtlemata kaunis, kuid ilma Linnuteeta on midagi justkui puudu. See on kui õieta taim – kaunis, kuid olles näinud tema ilu tõelist potentsiaali, on raske sellest mitte puudust tunda.
See galaktiline pintslitõmme joonistub otse üle öise kesktaeva suviseks pööripäevaks. Tõsi, tema tõeline olemus paljastub alles augustiks-septembriks kui madalalt käiv päike pimedusele suurema voli annab.
Üks kevadine kesköö kuivanud puu seltsis. Aastaaja reedab mitte niivõrd maastik, vaid hoopis see eriliselt värske õhk.
Võrreldes seljataha jäänud talvega on kevadised ööd midagi hoopis teistsugust. Sulanud lumikate kahandab nägemismeelega hoomatavat ruumi märkimisväärselt. Ilma taskulambita liikumine öises metsas võib kujuneda tõeliseks kadalipuks, kuid julgematele on see kogemuslikus mõttes kindlasti põnev väljakutse.
Märtsi- ja aprillikuu taeval on kombeks aeg-ajalt ehtida oma ühevärviline laotus kirkamate kardinatega. Just nagu metsloomigi kohtame rohkem läbi teadlikku otsimise-planeerimise, saame ka virmaliste mängudel läbi prognooside paremini silma peal hoida. Muutused valguse intensiivsuses on miski, mis juba tuttava koha lausa võõraks võib muuta.
Hiljuti taevalaotuselt tabatud “kosmilised kardinad.”
Alati ei pea valima uusi radasid
Mulle tundub, et matkalistel on justkui kaasa antud tahtmine pidevalt uusi kohti ja maastikke avastada. Samas kipume unustama, et igal paigal on ju tegelikult oma erinevad ilmed. Nagu öeldud, loovad algus ja ilm maastikule justkui tuju.
Eestit on mainitud kui maad, mis on seest suurem kui väljast paistab. Olen sellega väga päri just selle varieeruvuse tõttu. Meie heitlikud ilmastikutingimused annavad juba niigi väiksele pindalale kokku surutud looduslikule mitmekesisusele veel omakorda lõpmatuid kihte juurde.
Kui oled käinud rabas, klibusel rannikul või mõnes vanas kuusikus, siis mõtle, kas oled sama maastikku ka teistsuguses võtmes näinud. Udune varahommik rabas? Täiskuu embuses rannik? Hämarik põlismetsas?
Kesköötund sirgjoonelisel metsavaheteel.
Kui pole tahtmist või võimalust kaugemaid paiku avastama minna, siis soovitan kindlasti valida mõni kodusem paik, aga ilmestatuna hoopis isesuguse valguse või ilmaga. See on kui mõne uue külje nägemine vanal sõbral. Võibolla ehmatav, võibolla vaimustav, kuid kindlasti ei jäta külmaks.
