Mida kogenum üks seikleja on, seda enam saab ta aru, et mõnikord võivad asjad ka üsna viltu vedada. Naiivsus muutub teadlikkuseks, tänu millele õpime halbu olukordi vältima, ennetama ning nendeks valmis olema. Lisaks esmaabikoolitustele ja reaalsetele kogemustele on meil võimalus pakkida kaasa nutikellad, satelliitsideseadmed, päikesepaneelid, korralik esmaabikomplekt, kompass, igaks juhuks kolm taskunuga ja kolm komplekti patareisid ja palju muud. See aga, kas me kõike seda ka päriselt vajame ning mis veel tähtsam – ka kasutada oskame – selgub alles siis, kui olukord seda nõuab.

Olen mägigiidiks õppimise jooksul läbinud erinevaid, just metsikus looduses esmaabi andmisele keskendunud koolitusi: Wilderness First Responder, RGS Off-Site Safety Management, Expedition and wilderness medicine, Expedition planning and incident management. Räägin esmalt neil kursustel õpetatavast veidi lähemalt ning keskendun seejärel sellele, mida ma konkreetselt neist õppisin ning ka praktikas kasutan. Lõpuks räägin veidi ka kasulikest elektroonikavidinatest ning sellest, mida ise alati endaga kaasas kannan.

Esmaabi ekspeditsioonidel ja metsikus looduses

4 kuud kestnud ekspeditsioonijuhi kursusel õppisime esmalt 2 nädala jooksul mägedes navigeerima – seda nii öösel kui päeval. Seejärel jätkus kursus Costa Rica džunglis, kus sai selgeks, et kaartide olemasolu puudumise ning olematu nähtavuse tõttu tavaline orienteerumine ei tööta. Õppisime lugema loodust – jälgima jõgede voolusuunda, lindude kogunemist, leidma loomaradu ning enda ümbruskonda kaardistama. Õppisime ehitama parvesid, varjualuseid, püüniseid, veefiltreid, maa alust ahju. Tegime märja puiduga tuld, püüdsime kala, korjasime kummipuudelt kummi. Viimase 3 kuu jooksul toimus ka intensiivne esmaabikoolitus: iga päev, olgu keset ööd või varahommikul, toimusid erinevad stsenaariumid:

Näide 1: kell on 2 öösel, järsku kuuled karjumist ja suurt raginat. Hüppad kiiresti oma ripptelgist välja, kontrollid, et saabastes poleks skorpioneid või muid tahtmatuid külalisi ning jooksed seejärel pealambivalguses sündmuskohta. Sind on määratud liidri rolli. Registreerid kohe, et ohvreid on kaks, lugedes üle kõik teised grupi liikmed. Üks ohver on nähtaval – ta lamab teadvusetult maas, suur puu tema peal (džunglis on kukkuvad puud suureks ohuks, neid nimetatakse naljatamisi ka lesetekitajateks). Vaatad esmalt üles – kas midagi võib veel kukkuda? Olles veendunud, et sündmuspaik on ohutu, delegeerid grupi meediku ja ühe abilise esimese ohvri juurde ning paar grupiliiget teist ohvrit otsima. Ootad tagasisidet – esimene ohver on küll teadvusetu, kuid elus ning hetkel stabiilne – me peame evakueerima. Delegeerid paar grupi liiget kanderaami ehitama – välja tulevad köied ja matšeeted. Teine ohver on leitud – tema rindkerest ulatub välja terav oks, elumärgid puuduvad. Teed otsuse antud vigastatule mitte rohkem tähelepanu pöörata, sest isegi ühe vigastatu kanderaamil evakueerimine läbi tiheda džungli on ülimalt raske töö. Meedik ja teised grupiliikmed tegelevad vigastatu ettevalmistamisega, delegeerid matšeetega tegelased juba rada puhastama. Vigastatu on nüüd kanderaamil, ent tema hingamine on peatumas. Hakkate nüüd kogu grupiga džunglirägastikus lähima tee, mis asub 7 kilomeetri kaugusel, poole liikuma, peatudes iga 5 sekundi järel, et vigastatule suust-suhu hingamist teha. Stsenaarium kestab kokku 2 tundi, mille jooksul läbite 1.5 kilomeetrit, ent vigastatu olukord on stabiilne.

Näide 2: jõudsite uude laagripaika ning istute mõnusalt lõkke ümber ja sööte lõunat, kui teile teatatakse, et ühte grupi liiget pole juba mitu tundi näha olnud. Ümbruskond on teie jaoks tundmatu. Sina kui liider pead delegeerima oma 10-liikmelise grupi ümbruskonda läbi kammima ilma, et keegi teine veel ära eksiks (džunglis on väga lihtne ära eksida). Jaotad grupi paaridesse, et mitte keegi poleks üksi, ning jääd ise koos meedikuga “staapi”. Annad igale paarile kätte suuna, kuhu poole nad peaksid minema, ning aja, mille jooksul nad peavad naasma. Et anda märku, et puuduolev tiimiliige on leitud, tuleb neil kolm korda vilistada. Otse leitu juurde jooksmine on keelatud, kõik ülejäänud paarid peavad staabist läbi tulema, et saaksid veenduda, et kogu tiim on informeeritud ning teab kuhu minna. Kui esimese ajaperioodi jooksul kedagi ei leitud, pikendad ajaperioodi ning saadad paarid uuele ringile, lubades neil seekord ka paar sammu rajalt maha astuda. Järsku kõlab kolm vilet, saadad meediku kohe vile suunas; kõik paarid peale ühe naasevad staapi – sa paned nad kirja – ning nad liiguvad edasi sündmuspaika. Selgub, et puudunud isik on saanud kuumarabanduse. Üheskoos kannate vigastatu jõeni, et teda külma veega jahutada. Juba paari minuti järel vigastatu toibub.

Sellistel stsenaariumitel kasutati võltsverd, “näitlejad” karjusid ja oigasid – see tekitas tõelist stressi ning meediku rollis olnud grupiliikmel tihti käed värisesid, sest elasime tõesti olukorda sisse. Pärast iga stsenaariumit saime kasulikku tagasisidet, et edaspidi veelgi paremaid otsuseid teha. Õppisime rahulikumaks jääma, olukorda distantsilt jälgima ning ette mõtlema.

Wilderness First Responder kursusel kasutati sarnaseid stsenaariume, kuid minu jaoks polnud olukorrad enam nii intensiivsed. Sel kursusel pandi palju enam rõhku teooriale, esmaabivahenditele ning hingamise ja pulsi jälgimisele. Kui esimestel stsenaariumitel saime kasutada ülimalt suurt esmaabikomplekti, siis edaspidi pidime olukorra realistlikumaks muutmise eesmärgil oma komplektist välja praakima vaid kõige kasulikuma. Õppisime uusi meetodeid, kuidas valmistada lahast ja šgutti, kuidas vaagnaluusid stabiliseerida ning külmumise vältimiseks inimburritot konstrueerida.

Mida neilt kursustelt õppisin

Kõigist koolitustest jäi kõlama kõige elementaarsem: iseenda päästmine ehk “self rescue”. Elementaarsed iseenda päästmiseks vajalikud oskused peaksid olema olemas igaühel, kes mägedesse, kõrbesse või ka meie enda Eesti metsadesse seiklema suunduvad. Erinevates olukordades tähendab iseenda päästmine erinevaid asju, seehulgas vee leidmist ja puhastamist, tule tegemise oskust, teadmisi korilusest ja jahtimisest, elementaarseid navigeerimisoskusi, improviseerimist ning loomulikult oskust esmaabi osutada.

Oskus halvast olukorrast minimaalse kahjuga välja tulla tähendab ka oskust valida oma abivahendeid ja varustust; see ei tähenda, et võtan igale matkale kaasa 3-kilose esmaabikomplekti, tormivarjendi, 30-meetrise köie ja 4 karabiini. Minu jaoks tähendab see, et suudan minimaalsete vahendite ning looduses leiduva abil lahendusi improviseerida ning olukorra stabiliseerida. Pean oskama oma esmaabikomplekti panna vaid kõige olulisema ning andma endast parima, et mul seda mitte kunagi vaja ei läheks.

Õppisin nägema inimkeha kui süsteemi, mida läbi erinevate sümptomite “troubleshootida” saab. Õppisin õnnetuspaigale ohutult lähenema ning alati mõtlema esmajärjekorras iseenda ohutusele. Õppisin, kuidas vigastatuga rääkida ning keerulises olukorras gruppi juhtida. Õppisin liidri rollis jääma rahulikuks ja distantseerituks, et olukorda objektiivselt hinnata. Õppisin tegema raskeid otsuseid, hinnates vigasaanute ellujäämistõenäosust ning pidades silmas olulisimat: vältida uusi vigastatuid.

Iga kord, kui suundun mõnda enda jaoks uude piirkonda, mõtlen läbi kõik ohud ja riskid. Uurin, millised on sealsed loomad, linnud, roomajad, mürgised taimed. Tutvun kohaliku kliima ja geograafiaga ning loomulikult rajaga: kas tarvis on aklimatiseeruda, jõgesid ületada, millised on võimalikud telkimiskohad. Uurin ka kohalikke kombeid (riietumine, usk, meeste ja naiste rollid jne).

Elektroonilistest vidinatest

Telefonilevist välja jäävatel aladel seiklemine peab alati toimuma täielikult omal vastutusel. Mitte ükski kaasaegne elektroonikavidin ei tohiks vähekogenud ränduris tekitada sinisilmset turvatunnet “Ah, kui midagi juhtub, siis vajutan nuppu ja abi on kohe tulemas.” Reaalsus paraku lihtsalt pole selline: paljudes kaugemates piirkondades on ligipääs raskendatud ja võib võtta tunde või päevi; mitmetes riikides puudub mägipääste, helikopterid; halb ilm võib päästeoperatsioone mitmeid päevi edasi lükata jne.

Kuna me aga 21. sajandil elame, tasub erinevatest kasulikest seadmetest teadlik olla ning neid teatud matkadel ja reisidel ka kaasas kanda.

SOS-funktsiooniga satelliitsideseadmed: võimaldavad telefonilevita piirkonnas saata lähimale päästeorganisatsioonile oma täpse asukoha ning abikutse. Mõned seadmed võimaldavad ka sõnumeid saata ning kirjeldada, mis täpsemalt on juhtunud, tänu millele päästjad saavad efektiivsemalt aidata.
Spordikellad. Näiteks Garmi ni uuematel kelladel saab sisse lülitada Assistance & Incident Detection seadistuse. Juhuks, kui sinuga peaks matkal, rattasõidul või joostes midagi juhtuma, saab läbi kella ning nutitelefonis oleva Garmin Connect rakendusega oma kontaktidele teate ning täpse asukoha saata.
Kui sa tavalist kaarti lugeda ei oska või eelistad digitaalset navigeerimist, siis veendu, et sul oleks alati olemas ka tagavarakaardid. Telefonis tuleks kaardid alati offline’is kasutamiseks alla laadida ning tagavarana peab sul olema ka gpx fail spordikellas või GPS-seadmes.
Selleks, et sinu elektroonilised abivahendid alati kasutatavad oleksid, kanna kaasas piisavalt suurt (20000mAh) akupanka ning planeeri, kus neid rajal olles laadida saaks. Kui laadimise võimalus puudub ent asud päikselises piirkonnas, kasuta kaasaskantavat päikesepaneeli . Külmas kliimas hoia akupanka ja telefoni alati oma keha vastas asuvates taskutes ning võta need ööseks magamiskotti.
Testi oma seadmeid, kaarte ning enda navigeerimisoskusi enne, kui päris seiklusele asud. Pole just kõige toredam keset džunglit avastada, et sinu kaardirakendus on uuendamata, satelliitsideseadmel puudub sõnumipakett ning et õiged laadimiskaablid on koju jäänud.

Veel mõned õppetunnid

Mida kogenum on seikleja seda paremad on üldjuhul tema otsused kriitilistes olukordades, ent ka kõige kogenumad seiklejad teevad vigu teinekord just kõige kergematel radadel. Tuleb vältida olukorda, kus kipume suure kogemuste pagasi tõttu arvama, et teame kõike ning oleme kõigeks valmis, unustades mõne pisikese ent olulise detaili.
Kõik halb saab üldiselt alguse mõnest halvast otsusest. Kui täheldad, et oled teinud juba mitu halba otsust järjest, tasuks võtta hetk järele mõelda või anda otsuste tegemise õigus kellelegi teisele, sest sinu otsustusvõime võib kuumuse, janu, külma või nälja tõttu hetkel ebaadekvaatne olla.
Olukordades, kus abi on kaugel, on sinu viimaseks ja tihti ka kõige olulisemaks õlekõrreks sinu füüsiline vorm. Võib juhtuda, et sul tuleb reaalselt mingist kanjonist välja roomata või päevi üle lumeväljade suusatada, mistõttu on oluline, et sinu keha oleks suureks pingutuseks valmis.