Eestimaa talv on jooksumeeste jaoks aastaaeg, mis neid treeningute mõttes kõvasti proovile paneb. Ilmaolud on väga erinevad, alates sulast, libedusest, suurtest lumehulkadest kuni krõbedate külmakraadideni välja. Kuigi öeldakse, et talvel tuleb suusatada ( mida ka usun enamik jooksjaid suuremal või vähemalt määral ka teeb ), siis teine ja suur tõde on see, et jooksumees peab treeningul ikka jooksma, kuigi vahel ei tee paha ka muid spordialasid ette võtta. Olen jooksmisega tegelenud väga pikka aega, alates noorukieast juba ka teadlikumalt treenides ja jooksen kuni tänaseni, jagades siiski oma spordiarmastust erinevate spordialade vahel. Aga jooks on midagi sellist, mida miski ei asenda, kui oled sellesse alasse tõsiselt kiindunud.
Talvel jooksma minnes tuleb loomulikult enne selgeks teha, millised on teeolud, palju on külma ja kus üldse joosta saab. Tavaliselt on linnatingimustes selleks kõige sobivamad kõnniteed, nende jooksmiseks sobilikkus aga võib olla väga erinev. Ideaaliks loen olukorrad, kus külma on ca 4-5 kraadi, lund pole palju sadanud ning rada on mõnusalt puhas, kõva ja hästi jooksujalatsiga haakuv. Sel juhul saab edukalt joosta ka täiesti nn. normaalse jooksujalatsiga. Küll on aga olukord teine siis, kui hakkab kimbutama jää ja libedus. Tihti on sulailmade saabudes ja siis taas külmetades ( kui ka lund juurde ei saja ) teede peal täielik liustik. Sellist olukorda on sel talvel mitu korda esinenud, mistõttu viimati sai ka mul mõõt täis ja otsustasin Matkaspordist endale “naeljooksukingad” hankida. Valikuks osutus mudel Icebug Newrun M Bugrip GTX.
Esimesel korral proovides oli tunne alguses veidi harjumatu, jalats on jäik ja mis esmasena silma ( õigemini küll kõrva ) hakkas, oli naelte häälekus, nii nagu kevaditi autol, millel naelrehvid liiga pikalt alla jäänud. Samas sellega harjus ning kohtadel, kus ka lumekiht jääd kattis, oli müra ka väiksem. Mis aga kõige olulisem, jalatsi pidamisele jää peal polnud midagi ette heita. Tuli vaid harjuda sellega, et jooksukingad tõesti jääl stabiilsed on, olid ju varem sellise raja peal joostes oma kehale teise mustri sisse harjutanud. Eriti torkas see silma käänakutel ja kurvides, samuti üles ja alamäge joostes, kus olid harjunud selliste rajaoludega väga ettevaatlik olema. Nüüd võis seal vabalt sama tempoga edasi joosta. Tegin esmase treeninguna 6 km ja jäin rahule. Ka teine, veidi pikem treening kinnitas sama arvamust, eriti naelte häälekuse osas harjumisega.
Kokkuvõtteks. Iga päev selliste jalanõudega jooksma ei läheks, samuti väldiks pikemaid jooksutrenne, nii mugav jalats see minu jaoks ei ole. Küll on Icebugid aga olulisel kohal talviste jooksujalatsite valiku hulgas, et mõningatel päevadel, kus just see jalats osutub pea ainuvõimalikuks variandiks, et treening ohutult ära teha, oleksid nad võtta nagu esmaabivahend inimesele, kes lihtsalt tahab joosta ja seda naudib.
Autor: Donatas Narmont /Ajakiri Jooksja väljaandja/
Originaal artikkel ajakirjas Jooksja
