Matterhorn oli juba ammu-ammu mõtteis mõlkunud , nüüd kui jumal annab, saab siis ehk tehtud. Niisiis vedas Valdo buss mind Valdoga 15 augusti 1999 õhtuks, tahtes ise 12% tõusul ää kooleda, Cervinio külje alla. Edasisõitjad laulsid mahajääjaile pisaraist nõretavail häälil kitarri saatel hüvastijätuitku, mida kroonis “HÕISSA”.
Pilkases pimeduses korjasime oma kamad maanteeäärest üles. Sättisime end lähedaltleitud mändide alla magamiskottidesse.
16 august 1999
Hommikul silmi avades – KARJU APPI, KUI ILUS! Magasime pargis väikese, ilusa ja helesinise järvekese, Lago di Blue, kaldal. Ja metsa kohal kõrgus oma majesteetlikus ilus MATTERHORN sini-sini taevas.
Tegime kiiresti prügikaste lauaks kasutades priimusel korralikud soojad hommikunuudlid ja teele.
Tõmbasime jalad kõhu alt välja ja poole tunniga olime Cervinio keskuses. Täiendasime supermarketis oma toiduvarusid, proovisime erinevaid Itaalia õllesid ja võtsime suuna tõstukile. Sellega sai 530 m jalavaeva kergendatud Plan Maisonini. Eesmärgiks oli täna jõuda Duca degli Abruzzi hütti (2802m) ööbima ja siis Matterhornilt läände laskuvat Leone harja mööda üle Carreli hüti rünnata tippu. Sellel marsuudil olime esimesed eestlased. Erialakirjandus hindas raja päris tõsiseks.
Vahepeal oli ilm näruseks tõmmanud ja teel olles tõusis tuul ja hakkas sadama. Väga kergelt riietatult, olime onnini jõudes märjad kui kassipojad ja oi kui külmund. Tormas kogu õhtu ja öö äiksevihma.
17 august 1999
Hommikuks oli mägi valge, vaid vertikaalsed seinad jäid pruuniks. Lumepiir algas üsna onni lähistelt. Tegime veel pimeduses priimusel hommikusöögi ja mingil x tunnil lasime varvast. Ülesandeks oli ronida Carreli hütini (3835m). Kotid olid mingi 15- 20 kg. Varsti jõudsid järgi 2 hispaanlast kergete kottidega, plaaniga täna tippu ja tagasi jõuda. Lihtsad kaljud olid rängalt kiilasjääs, mida kattis lumi. Hispaanid uhasid mööda, kuid varsti olime neil järel. Mõnda aega tegime koostööd, kuid vennad tundsid end jäistel kaljudel üsna halvasti ja varsti loobusid. Jätkasime ettevaatlikult teed. See oli ikka kuradi ebameeldiv – toetad jala- libe, toetad teise kohta- ka libe. Kuskil lõunaks jõudsime Leone kuruni (3581m). Vägev kuru, üks sein 200 m vertikaalset kaljut. Pea kogu meie tõusu aja jälgisime, kuis mingid tüübid laskusid onnist kuru poole. Pagana kaua tulid, kohtusime alles kurul. Pärast jagasin ära – jää. Edasi üles ronides tekkis meilgi ohtlikke olukordi. Rajal on mitmes kohas statsionaarseid kaljunaelu ja kette, kuid enamusi ei leia lume alt üles. Panime kogu tee mööda kaljusid kassides. Vast pärastlõunaks jõudsime Carreli hütini. Ilusa kuiva kaljuga vahest 4 tunni teele läks meil 8- 9 tundi.
Hütt on peremeheta, iseteenindamisega. Iva on aususes. Sinu hoolde usaldatakse küllaltki suured väärtused ja võõras töö ning vaev. Külalisraamatus paluti lahkudes enda järelt koristada ja raha hoiukarpi panna. Inimesi on igasuguseid, kuid sellise raskusastmega marsuudile õnneks igasugused ei jõua, kuna alpinismis, mägedes, toimib looduslik valik. Kelle jumalaks on raha, jõud ja võim, neil pole tavaliselt siia asja. Miks võib Mont Blancil Vallot hütti sisenedes oksele hakata, prügi sisse ära uppuda. Sest ta paikneb tehniliselt äärmiselt lihtsal tõusuteel.
Ilm keeras pärastlõunaks tormiks, lund tuli hangedena. Olime onnis ainumased üürilised. Sättisime end hubaselt sisse, sõime – jõime ja viskasime varsti külili – raske päev seljataga.
18 august 1999
Tõusime koos päikesega. Ilm oli selge, tugeva tuulega. Kuid taamal, ümberringi laiusid sünged pilved. See tipupäevaks nii raskel mäel ei sobi. Kuid otsustasime minna teed luurama, et parema ilmaga aega kokku hoida. Võtsime kõrgust veel umbes 200 m, nägime binokli abil kuidas ja kuhu minna. Ilm tuletas end meelde, viimane aeg laskuda. Ronida alla polnud võimalik, kõik oli jääs. Sõitsime vist oma 8 kuni 10 25 meetrist dülfrit (spetspiduriga mööda köit allasõit). Kui onni jõudsime oli taevas põrgu lahti, tõeline purgaa. Õhtuni sõime – jõime ja tegelesime heakorra ning majandustöödega. Lund jätkus ohtralt läbi ukseprgude ka tuppa ja vahetevahel ütles kõhutunne, et nüüd lükkab tuul putka kuristikku või äärmisel juhul viib katuse ära. Riideid võtsin vähe kaasa – kuradi külm on…
19 august 1999
Magasime nigu kuninga kassid ses ühismagalas rahus ligi lõunani, väljast oli kuulda , et ilmauudiseid pole. Päev möödus sisukalt – sõime, onn sai seest igatpidi jalapikkustega üle mõõdetud, koristatud, lund roogitud seestpoolt, ust – akent tihendatud, sõime, magamisruum sõjaväelisse ornungisse viidud, söögituba renoveeritud, täiustatud käepäerste vahenditega, lauanõud ja lusikad – noad erinevate kriteeriumite alusel loetud, selekteeritud, sõime, SMS -e saadetud, igasugust möla suust välja aetud, ühesõnaga kummalisel kombel igav ei hakanud. Taevas ja maa olid ikka üks ja peldikusse minnes tuli kõvasti käsipuust kinni hoida, et mitte saada tuulest viiduks. Muuseas peldikuauk töötas aerodünaamilise toruna, tuule suunaga alt üles. Mitme päeva jooksul, kui tuli auk pilvitusse, jälgisime kuis 2800-lt onnist hakkasid inimesed üles tulema. Kuid kõik keerasid tagasi. Istu nagu vangis, ise ei saa ei üles ega alla ja keegi ei saa ka sulle külla. Kuid ometigi jõudsid 3 hullu belglast ja 1 ungarlane õhtuks üles. Kõvad mehed.
Õhtul saime Künnapilt SMS – i, et kui tahame nende bussiga koju saada, peame 21.08 hommikul all Aosta orus kiirtee ääres passima. See tähendas, et homme hommikul alla. Kui ilm laseb…
20 august 1999.
Loomulikult alustasime laskumist tormis. Ka belglased läksid alla tagasi, tegime koostööd. Oli tõsine probleem leida kaljusid katva õhukese jää ja paksu lume alt kohti kuhu köit kinnitada. Korra palusin kõigevägevamat, et ausõna peal seisev kiil kaljupraost välja ei kargaks, kui ma end köiele riputan. Jälle oma 10- kond dülfrit ja kurul. Teine pool ohtlikku teed ees. Otsustasime laskuda teist, otse teed – piki 300- 400 meetrist kitsast lumekuluaari ,kaldega 40 -60 °. Jälle leidis kinnitust reegel, et otsetee ei ole alati kiireim, lihtsaim ja ohutuim tee. Kuluaar kogus endasse pea kõik kivid, mis mäe nõlvadelt alla lendasid, lumi oli püdel, ja kohati peitis end lume all jää. Vahelduvjulgestusega, jääpuuride, klemmide ja kirka abil laskusime sammhaaval 3- s taktis. Ühel hetkel üles vaadates nägin kuis Valdo lendab kasvava kiirusega ümber oma telje pööreldes mulle lähemale ja vuhinal mööda. Raban palavikulise kiirusega köit sisse, järgmisel hetkel kiiluvad 2 julgestusklemmi oma prao lõhki ja lendavad raksuga praost välja. Jõuan mõelda, et nüüd hoiab meid vaid enesejulgestuseks vedelasse lumme löödud kirka… ja siis suudan ta siiski kätega kinni pidurdada. Hea et köit jätkus. Mingi seitsmes meel käskis vahetult enne spetsjulgestussõlme lahti võtta ja köis lihtsalt otse karabiinist läbi panna. Tänu sellele jõudsin köit niipalju läbi tõmmata, et seda jätkus 110 kilose lendava pommi (mees+ riided+ varustus+ seljakott) sujuvaks pidurdamiseks. Show must go on ! Edasi bergšrundini (jäälõhe kaljude ja liustiku vahel), sellest üle mööda lumesilda roomates, üle lumise sileda liustiku, ja olemegi juba kuivadel lihtsatel kaljudel, alumine hütt kiviga visata. Hütis kähku paar kiiret kosutavat õlut ja kiiresti alla Cerviniosse, supermarketisse. Astusin läbi mägigiidide kontorist, kuhu olin enne ülesminekut staffi jätnud. Lohutati, et viimase kuu jooksul pole seda harja pidi keegi üles saanud, pole olnud nii palju päikest, et mägi jääst puhtaks sulaks. Hea seegi, kuid nukraks teeb ikka. Õhtul võtsime kenas hotellis kena keldritoa, ligunesin vannis veinipudeliga, FANTASTILINE! Viisime läbi järjekordse söögiorgia ohtra veiniga ja põhku.
21 – 24 august 1999
6 paiku maast lahti, läbu ja must pesu kokku ning liinibusiga alla Künnapile vastu. Enne sai veel kaamera ees “tipušampus” lahti nööbitud ja selle va “MATTTVOJUHORNIGA” hüvasti jäetud lubadusega -ükskord me tuleme tagasi niikuinii ja teeme sulle ära.
Varsti ühinesime Künnapi jüngritega ja sõit läks kodu poole. Kolistasime läbi Milano, jumal teab kus veel, vedelesime Slovakkias kuumavee basseinides, kaklesime ja sõdisime oma õiguste eest Tartust pärit OÜ “SEUS” bussiomanikust Urmase nimelise bussijuhiga. Ei tea kust küll sellised teenindajad tulevad. Vähe sellest, et ta oli ebaviisakas, vaid lausa mõnitav oma klientide vastu. Paljukäinud Valdogi ei olnud sellise fruktiga kohtunud. Künnapit oli ta sõna otseses mõttes ka petnud. Kui buss oli ette näidatud, kaup koos, siis ette veeretati hoopis teine, kehvem, nii pikale reisile sobimatu buss. Sõna “bussijuht“ oli omandanud äärmiselt solvava ja ropu väljendi oreooli. Kuid eks pane siingi looduslik, loomulik ja majanduslik valik varsti asjad paika.
Enivei, kõigest hoolimata oli meil kuradima lõbus seltskond ja kodutee läks jumalate jooke manustades lennates.
