7. juuni 2002. 21:34 Mõnus õhtu, päike ei tüüta ja vedelikukaotus jääb mõistuse piiridesse. Tund ja poolteist on möödunud Matkaspordi 36 tunni kestvusvõistluse stardist. Tasapisi kisub hämaramaks, jooksusamm püsib ikka veel reibas. Aga ikkagi, kaua sellise tempoga jäksab? Esimene väsimushoog tuleb raskelt peale. Pole viga, kannatab välja, siis on kaks tundi edasi mureta. Tümp-tümp, jalg-jala ette, igat teede ristumiskohta ja metsasihti kahtlustava pilguga vaadates. Kas siit saab lõigata? Kui saab, kas tasub ära? Milline on maastik – soo, liiv, mõnus metsaalune? Usaldame Hardit, tema käes kaardid, kontrollpunktide asukohad ja selgus kuhu suundume. Toomase ning minu poolt ainult täpsustavad küsimused kuhu, milleks ja kas oled kindel. 

Kestvusvõistlusel langeb kaardilugejale ehk meie keeli navigaatori õlule topelt koormus. Ta peab teadma kus on kontrollpunkt ja milline on kiireim tee sinna. Kui teistel jalad tuld sülgavad ja mõistus enam tahte kontrollile alluda ei taha peab navigaator selge pea säilitama. 

24:06 50 kilomeetrit jala. Viies võistlustund käib, järelikult peaks suurem osa jalgsi distantsist läbi olema. Seda muidugi tingimusel et kusagil ära ei eksi. Hirm eksimise ja ootamatu väsimuse ees ongi kõige suuremad emotsioonid kogu trassi jooksul. Hetkel oleme liidrid, kuid teised ei saa kaugel olla. Tempo langeb. Iga pikema sirge lõpus vaatame närviliselt seljataha. Veel ei paista keedagi. Räägiti, et soomlased on tugevad tegijad ja üllatav et orienteerumissportlasi ka veel näha pole.

00:47 Hakkab vihma tibama. Lootus süttib, äkki ometi tuleb kõvem sadu, läheb konkurentidel raskemaks. Kindlasti ka meil, aga salamahti loodame, et teistel rohkem. Ei, võta näpust tibutamine annab järgi. Korras kuhu nüüd? Seisame kolmekesi teeristis ja arutame, kas kohe paremale pöörata või alles järgmisest kohast. Tulid. Lõpuks oleme soomlaste poolt kinni püütud ja kohe lisaks sellele teeme igipõlise vea, võtame neile sappa. Ehk on nemad targemad. Tõusvas tempos jooksu kilomeeter, kaks – kust ometi võtavad nad sellise jõu?

01:28 Tasapisi hakkab miskisugune suurem tee paistma ja Hardi muutub murelikuks. Eksinud? Just seda oli nüüd vaja, niigi jalad nagu pakud all, ümberpöörd ja tagasi õigele marshruudile. Tuleb välja, et oleks pidanud ikkagi paremale ära pöörama. Korras, moraal on murtud. Äkitselt lööb üle keha igale poole mõni suurem või väiksem valu. Selg kotis lebava priimuse poolt katki hõõrutud, puusaliigesed talumatult kanged, villid lõhki. Võtab vanduma. Õnneks on kena suveöö. Tagasi ehk siis edasi.

02:39 Kontrollpunkt Valgejõe kaldal tõenäoliselt Tankisilla või siis hoopis mõne muu silla juures. Ometigi, siit on Tapale ainult kiviga visata. Mitmendad oleme? Unised kontrollpunkti-neiud arvavad, kusagil neljandad-viiendad. Uh, polegi kõige hullem. Edasi. Jooksta enam ei suuda. Ega teised ka mingisugused ime-elukad pole, ehk nemad ka ei jäksa. Tapa linnas edasi kõndides otsime õiet suunda, vahepeal enesepetteks kakskümmend meetrit sörki. Kõik. 

03:45 Jutt muutub segaseks. Lõpuks paistab viinavabrik ja kanuud, saab jalad sirgulasta ning õigustatult istuda.

04:01 Milline rõõm, kaaskannatajad on sooja teed teinud ja söövad putru. Ise neelame kähku kaasa võetud shokolaadi ja võileibu. Eesmärk on võimalikult suures koguses kergesti imenduvaid aineid endale sisse toppida, küll hiljem kanuuga jõepeal järgneva 50 kilomeetri jooksul on aega seedida ja energiat toota. Saame ühest enne meid vahetuspunkti jõudnud võistkonnast varem minema. Väga hea, üks seljataga neli jäänud. Soomlastega enam ei arvesta, põhja naabrid jätsid ühe kontrollpunkti vahele ja on nüüd mängust väljas. Kaks võistkonda noori Tartu alpiniste ja vanakooli orienteerujad, eesotsas endise rahandusministri Mart Opmaniga lükkasid kanuud meie söögipausi ajal sisse. Praeguseks hetkeks võime ainult oletada kaugele nad jõudnud on.

04:48 Teame see on meie võimalus. Ühtlaste tõmmetega edasi, allavoolu. 

Valgejõel on raske eksida, puuduvad suured roostikud ja kõrvalharude rägastikud, ikka allavoolu. Vahetevahel katsume kaardilt arusaada, kui kaugele oleme jõudnud. Lootusetu. Iga käänak samanäoline, lisaks tundub jõel neid hoopis rohkem olevat, kui kaardile märgitud. Tund tunni järel. Kõva plastmassiste ei tundu enam sugugu nii mõnus. Tahaks kõndida või vähemalt korralikult sirutada. Kanuu mõnest langenud puust möödavedamine või akrobaatilisi trikke kasutades madala rippsilla alt läbisurumine näib õnne hetkena. 

06:52 Kaua veel võib? Võib küll, hulk tunde veel. Kanuu etapi on kindlasti vaimselt kõige koormavam. Vaheldust pole just palju ja olulist edasiminekut ka ei märka. Tüürimees, kelleks on Toomas saab pidevalt pikki päid ja jalgu, sest kord oleme liialt ühes, kord liialt teises kaldas, ei kasuta kiirema voolua kohti nii ära nagu peaks. Teisepoolt on eesistuja ülesandeks veealuseid ja veepealsid takistusi jälgida ja neist õige aegselt tüürimeest teavitada. Nii need keskustelud edasi tagasi veerevad. Minul, kui keskmisel on ettenähtud vait olla ja tõmmata. Mõla sisse, tõmme, mõla välja ja uuesti niikaua kuni külg kange, siis hops teiselt poolt. 

08:05 Esimesed koidu kiired on muutunud kenaks päevaks. Oleme möödunud veel kolmest võistkonnast ja ees on ainult soomlased. Vahetevahel kuulatad pingsalt, ega pole kosta jutukõminat, kust see tuleb eest või tagant. Jällegi vaid meelepett. Aitab, kes pagan palus mul siia ronida. Istu nagu tola kanuus ja sõida läbi öö ja veel päev ka otsa. Tahan ära, aga teised tahavad edasi, seega edasi. Luban endamisi rohkem ei tule. Milleks? Parem pakin seljakoti ja veedan mõnusa nädalavahetuse matkates mõnes looduskaunis Eestimaa nurgas. Igal kestvusvõistluse kestel tekib kord hetk kus tahaks kõik sinnapaika jätta ning mõnusalt magama visata. Siis annan pühaliku lubaduse, see on viimane kord. Aga samas, kui on tarvis uuesti minna kripeldab hinges miski ja jälle tuleb ennast proovile panna.

09:01 Järgmise jalgrattaetapi vahetuspunktini ei tohiks enam palju maad olla, nii tund või väheke rohkem. Tund möödub, seejärel teine, ei midagi. Sõnakasutus kanuus muutub teravaks. Unistame jalgratastest. Saaks natukenegi pedaale tallata, et veri jalgades jälle korralikult ringi käima hakkaks. Sellepeale, et läbida tuleb vähemalt 100 kilomeetrit ei mõtle keegi. 

Taolistel hetkedel koged lihtasate asjade imelist väärtust. Kes oleks osanud arvata, et tavaline eelpakendatud suitsukana võib pakkuda sellist maitseelamust. Tõenäoliselt on just see parim kana, kes eales elanud ja õnneks on ta just meie söögilauda, ehk siis kanuu põhja kaunistama tulnud. 

11:00 Lõpuks kostub autode müra, sild ja vahetuspunkt pole kaugel. Kuid veetase on langenud kahtlaselt madalaks. Sõudmine muutub mõttetuks, ainult kivikolin vastu põhja. Hardi kalpsb kanuust välja rakendab viimase endale taha ja paneb allavoolu kõndides minema, milline tempo!

11:19 Kaldal paistavad jalgrattad ja soomlased. Vägev püüdsime nad kinni. Korraga on väsimus kadunud, rattapüksid jalga, kohustuslik suutäis müslipulgast ja teele. Kõik sujub, jõuame koos põhjanaabritega esimesse ratta-kontrollpunkti. Väheke rajakirjeldust uurinud uurinud otsustavad viimased loobuda kaardi kaugemasse nurka sõitmisest ja lõikavad jättes veel ühe kontrollpunkti vahele. Head teed, mis ikka! Meie strateegia on lihtne, jalgratas liigub kõige mõnusamalt mööda teed, seega katsume valida marshruudi, mis välistaks rataste tassimise või käekõrval lükkamise ja sõidame. Lust ja lille pidu. 

13:17 Ühel hetkel otsustab Hardi, et parem oleks ikkagi otse minna. Hoolimata meie ülevaoolavast skepsisest ja sapistest märkustest jääb ta endale kindlaks. Tõepoolest kusagilt läbi metsa, üle heinamaa, kartulipõllu serva mööda talu aknaalt läbi viib rada meid otse järgmisesse kontrollpunkti. Pärast selgus, et sellega hoidsime kokku vähemalt pooltundi ajas, kui palju jõuvarudes seda on raske kirjeldada. 

15:42 Kilomeetrite arv tõuseb aukartust äratavaks, ent miskipärast on kaardil veel palju punaseid täppe kus me viibinud pole. Kui palju kontrollpunkte mahub saja kilomeetri sisse? Neli tundi väntamist, sadulas istumine hakkab vaevaliseks muutuma. Milleks me seda teeme? Lunastus peaks olema lähedal, aga kui lähedal? 

16:18 Juba mitu tundi ei huvita meid, kui kaugel on konkurendid või miks me siin metsas oleme. Lihtsalt sõidame sinna kuhu esimene ratas näitab, loodetavasti sauna ja supipoti juurde. Sellel ajal kui Hardi paremat teed otsides kaarti süveneb, arutame Toomasega ühe hea heleda õlle maitsenüansside üle ning asendame kujutlused reaalsusega rüübates vitamiinidest pakatavat spordijooki. 

16:43 Peterburi maantee, seal kusagil kurvi ja tõusu taga natuke vasemale teest alla on Valgejõe küla. Koht kus algavad unistused ja lõpeb reaalsus pinnuna tagumikku torkiva sadula näol. Kõik finishis. Esimesed.

17:05 21 tundi rajal. Vähem kui oskasime loota. Vähem kui eelmisel aastal 24 tunni võistluse ajal. Esimeses rõõmutuhinas ei malda istudagi. Käime noorte kukkedena ringi ja pinnime korraldajaid, millised on viimased uudised rajalt, kas saun ikka köeb, kust suppi saab? Paljud kaasvõistlejad on katkestanud ja lahkunud. Kas osutus kilomeeter pikemaks, kui oli arvatud, või jalanõud väikeseks või töönädal liiga raskeks, eks igaüks ise tea. Kindel on see, et ühe väärt kogemuse võrra on nad rikkamad. Rahulolu jõuab teadvusesse alles pärast kuuma leili ja sooja suppi.