Seiklusretk Kariibi mere saartele Tobago ja Trinidad

Ootamatult avanes soodne võimalus (7450.-EEK) külastada erinevaid Kariibi mere saari. Kiire tutvustus ja valisime kõige looduslikumad – Tobago ja Trinidad. Väljalend Tallinnast 7.nov.2010. Ööbimine Frankfurdis ja hommiku edasi lennufirmaga Condor otse Tobago saarele. Lend kestis 10 tundi. 

Meie mobiilid töötasid seal edukalt, kõne hind 50.- EEK/min. Linnades ja suuremates külades on olemas ka netiühendus, seega arvuti kasutamine võimalik. Muidu interneti kasutamine 10 T/Tdollarit/30 min.
Vastu võttis meid kuumus ja Tarmo poolt aegsasti Buccoosse broneeritud Millers questhousi viiv autojuht oma musta vineertahvlikesega. Aega ei antud ei ümber vaadata, vaid suunati ruttu autosse ja sõit läks lahti Buccoo poole. 
Kuigi olin(-me) kokku leppinud, et lendame kohale ja otsustame siis kohapeal, kuhu minna, oli ettenägeliku Tarmo poolt siiski netist soodne ööbimiskoht ette broneeritud (vaid 3 päeva enne äralendu kodust). Kuna minimaalseks ööbimisajaks peeti seal 3 ööd, siis just niipalju me seal ka veetsime. Pean nentima, et kohalike oludega tutvumiseks ja sisseelamiseks oli see just paras aeg. Kuna Millers guesthousis oli olemas ka tasuta netiühendus ja meil oli just selleks kaasa võetud ka läpakas, siis saime edaspidi operatiivselt oma käike (pigem ööbimiskohti) ette otsida.

1.saabumisõhtu ja 2.päev, teisipäev, sisseelamispäevad – vedeleme voodil ja tutvume lennujaamast kaasahaaratud Tobago kaardiga ja Discovery Tobago and Trinidad tutvustusraamatukesega. Kohaliku küla ainukesse beach-restorani, mis asub just meie eluaseme hoovis, Tarmot Eestipärast ujumispükstega ei lasta ning hiljem selgub, et ta ei tohi sinna ka ilma särgita siseneda. Üleüldse on ujumispüksid meesterahva jalas ilmselgelt midagi väga lubamatut, siis otsustame ka Tarmole osta jalga uued nn. bermuudapüksid. Eks ikka eesmärgiga sulanduda kohalikku keskkonda. Tarmo teeb tutvust kohalike ööbimiskoha elanikega – ka üks tütar oma emaga Eestist on samasse questhouse'i jõudnud. Kuid eriti jutukad on üks poolakas ja sakslane, kellelt saamegi esmast infot saareelu kohta. Nad on juba veidi pikemat aega saarel olnud. Igati kasulik infovahetus ja hoiatused/nõuanded. Kuna selgub, et kohapeal külas/kauplustes saame tasuda vaid kohalikes T/T dollarites, siis tuleb sõita raha vahetama. Seda saab teha vaid pealinnas Scarboroughis või lennujaamas Crown Pointis. Täna sõidame kohaliku taksoga (5 T/T$ -1 inimene) pealinna. Huvitav oli see, et olime vist ainukesed valged inimesed sellel linna peatänaval kui ka mõlemas pangas. Meile arusaamatul kombel sujus tänaval toimuv tohuvabohu kohalike jaoks käeviibete/signaalide ja kehakeele abil. Liikusid kõik korraga nii jalakäijad kui liiklusvahendid. NB! Liiklus on kogu saarel vasakpoolne. Näha oli vaid busse ja erinevaid autosid. Puuduvad täiesti rollerid ja jalgrattad. 
Käisime pangas – vahetasime raha. NB! Vahetuskurss on tunduvalt soodsam kui vahetad pangakaardil olevat raha. Meil olid kaasas Eurod. Sularahas vahetuskurss 8,22, kaardiga oleks olnud 8,55. Kahes linna pangas oli vahetuskursid erinevad. Tasub eelnevalt käia kontrollimas. Püüdsime uurida üldiselt saarel liikumise võimalusi, kuid info oli väga segane. Otsustasime usaldada kaasaolevat Lonely Planet´i infot ja selle abiga leidsime üles kohaliku siseliinide bussijaama. Kui busside väljumisajad olid küll ooteruumi seinal kirjas, siis tegelikult läks buss siis, kui ta oli kohale saabunud. Bussiga sõitmine on väga mõnus – konditsioneeritud ja korrektsed-puhtad, mugavate istmetega sõiduvahendid. Kui maanteel bussi nägid ja lehvitasid, siis ta sind ka peale võttis. NB! Kui otsustad liikuda bussiga, siis osta kindlasti varuks bussitalongid. Sest bussides neid ei müüda. Ja ilma nendeta sind lihtsalt ei sõidutata. Bussisõit on peaaegu tasuta 2 või 3 T/T$ või pikem ots 5 T/T$(st. 9 EEK) . Ja busside liinid suunduvad üle saare laiali üle mägede. 
Õhtul otsustasime võtta ette sakslase soovitusel jalgsiretke Mt. Irvine Bayle – so.ca 0,5h tunnine jalutuskäik mööda kiirtee serva. Ja leidsime eest valgeliivalise ranna ja surfarite paradiisi, igatahes OK!

3.päev , kolmapäev – hommikud on naljakad. Kohaliku questhouse toakestes väljub erksaid Euroopa turiste kohaliku aja järgi juba kell 4 või 5 hommikul (!). Ikkagi 6 tundi ajavahet: Kuid – oh häda – kohvi saab osta alates 8.30 või „siis kui lady on baari kohale saabunud“. Mul oli õnneks kaasa võetud elektriga keeduspiraal ning ka piirituse kuivtabletid koos tibatillukese pliidikesega ning plekist joogitops. Tublidel matkasellidel on ju ka moonakott ikka ühes, ehk siis lahustuvad Nestle 3in1 aitasid kohvivajaduse kustutada ja kasutusele tuli ka kodumaalt kaasavõetud matkatoit Adventure hommikusöök – müsli jogurtiga. Tore oli kasutada keeduspiraali, kui elektril võimsust just poole võrra vähem kui 220V. Muuseas elektrisaamiseks tuli kasutada abivahendit- siinsed pistikud on 2 paralleelse metall liistaka kujulised. No igatahes, pidasime rõõmsalt vastu kuni kohaliku hommikusöögini. 
Meie questhousi vastas on väga ilus beach ja palmid. Kuid nii kirjatahvel „Dangerous“ kui ka kohalike hoiatused – ärge sinna minge või kui lähete, ärge midagi liigset kaasa võtke – panid tõsiselt muretsema. Miks ei tohi minna? Kas ahvid või muud loomad, kes kõike näppavad, või vargad? (ühtki inimest polnud näha) või miks ei tohi minna ainukesse ujumiskohta? Väga selgeks seda ei saanudki 3 päeva jooksul. Kuid tahvelplaadike ranna alguses tähistas seda, et rannal kasvab puu ….. , mille nii mahakukkunud viljad kui lehed kui ka puu ise on väga mürgine ja selles rannas oli seda puuliiki üsna palju kasvamas. 
Täna otsustasime võtta snorgeldamisretke klaaspõhjast paadiga. Ja seda raha (90.- T/T$ inimeselt) ei pidanud ka kahetsema. Kuna Buccoo lahes asub saare ilusaimBuccoo Reef ja ka Nylon Pool, siis selles asukohast sõites oli see kindlasti mugavaim variant. Kuna olime tol korral paadis vaid kahekesi, siis saime oma kapteni kogu tähelepanu vaid endile. Kuni selleni, et snorgeldamiskohas kinnitas oma paadi sabasse päästerõnga, palus meil kahel sellest kinni hoida ja ta sõidutas/vedas meid snorklite ja torudega üle kogu reefi – see oli fantastiline variant. Reef ise on suhteliselt suur ja ilma lestadeta ujudes oleksime näinud vaid mikroosa sellest veealusest maailmast mida nüüd nägime. 
Nylon Pool – üks väike osake Buccoo lahest, mille põhi on kaetud surnud korallide valge puruga. Kapteni väidetel pidi sel veel olema noorendav võime ja seetõttu lasti kõiki soovijaid sinna korallipurule ulpima, vee sügavus oli umbes nabani. Ülisoe ja lumivalge. Varvaste alla jäi ka suuremaid koralle. Kodu poole sõites viis meie kapten meid ka mõnedele erinevatele beachidele lihtsalt tutvumiseks. 
Õhtupoolikul käisime veel sellel ohtlikul rannal ujumas ja leidsime eest väga valge liivaga ning pika mõnusa liivapõhjaga beachi. Veepõhi oli nii lauge, et samas rannas korraldati tasulist hobusega vees sõitu. Kohati ujusid lainetes nii ratsanikuga hobune kui ka hobusemees. 
4.päev,neljapäev – täna siis asume teele. Otsustasime liikuda piki saare põhjarannikut saare idaossa ja sealt siis ringiga piki lõunarannikut tagasi pealinna.Scarborough-Parlatuvier (ööbimised), sealt kohalikud waterfallyd ja loodusretked, siis Charlotteville (retk kõrgeimass mäetippu 575 m Pigeon Peaki ning Flagstaff Hillile – siis edasi Speyside (sukeldujate meka ning võimalus minna Little Tobago saarele lindude paradiisi) – siis edasi Roxborough, selles kandis mitmeid loodusretki, ja ka kõrgeim kosk Argyle 53 m.- liikuda edasi piki teed Mount St.George (taas erinevad võimalused vihmametsas kolada ning koski avastada ning siis taas pealinna. Külastada laevareisiga Trinidadi ning seal mingi aeg veeta (mind huvitas kuninga aeg ning Carnival muuseum) ning pühapäevaks jõuda tagasi Buccoosse , kuna seal toimub igal pühapäeva õhtul steelpannide rahvusõhtu ja suur rahvuspidu. Esmaspäeval algabki tagasilend. 
Olime otsustanud kohaliku bussiga edasiliikumise kasuks. Selleks tuli jõuda taksoga pealinna, ning oodata Bloody Bay bussi. Ja siis ta saabuski …just täpselt 90 minuti pärast. Tagasisõit venis alates bussijaamast väljumist (bussijuht otsustas nimet poodi külastada) veel ca 15 minutit. Kuid siis veidi pealinna linnavaateid ning jõudsimegi kaunitele mägiteedele. Tunnike sõitu ja nägime maalilisi Castara Bay vaateid, möödusime ka Little Englishmen´i beachi servast ning Englishmen Bay teeotsast. Varsti andiski juht meile mõista, et oleme kohal. Saabusime pärastlõunal mägedevahelisse kalurikülla –Parlatuvier´i. Teadsime vaid, et meie ööbimiskohaks on valge 4 toaga külalistemaja, mis asub otse beach´i kohal. Ja varsti ta oligi täies ilus meie vaateväljas. Rippudes mäenõlval rõdult vaatega otse rannale ning vastasasuvale mäenõlvale ning paadisillale. Rahulik palmidega rand, pruunikas liiv, 1 kohalik restoran, 1 toidukauplus, mingi kuurikeses isegi mänguautomaadid ja (litsentseeritud) alkoholikauplus, väike spordiplats (kriket), kiirabiauto ning haigla. Tutvusime külaga ning külaelanikega, korduvalt ujumas ning õhtusöögi tegemine. Öörahu – või mis rahu , öö lainete müras, mis une öö jooksul korduvalt peletas. 

5.päev reede – Parlatuvier. Otsustasime minna bussiga Castara linnakesse ja sealset beachi vaatama. Kuna teadsime, et reedeti küpsetatakse Castara Bay´l suuri saiu erilistel ahjudel. Kuid kohapeal selgus, et see turistidele suunatud show toimub siiski laupäeviti kell 9-15. 
Ca pool tundi bussisõitu ja olimegi kohal. Kuna tegemist on päris tihedalt asustatud turismile orienteeritud külakesega, siis neid mäenõlvadel „rippuvaid“ turistide majutuskuubikuid oli näha üsna tihedalt. Rand ise kaljuga kaheks jaotatud. Suuremas käis rohkem kohalik elu, kuid väiksemas osas oli kohta snorgeldamiseks, põhjas oli näha kaljusid ja mõningaid kalu. Samas oli ka valge naisterahva (juba 10 aastat seal abikaasal abiks olnud) poolt peetav rannarestoran – väga kalakujulisi laeriputusi täis olev uhke ehitis, kus nädalalõppudel pidi õhtuti mängima elav bänd, trummarid. Väga meeldiv teenindus, hea hinnatase, korralik toitlustus. 
Käisime ka kohaliku reisikorraldaja AliBaba tööruumis, et veidi infot koguda. Kuna kohalik neiukene teadis vaid oma töökontori asukohta, kuid meie küsimusteleTobago Forest Reserve kohta vastata ei osanud, siis kutsus ta kohale ühe giididest – tohutu suure (no oli ikka nii pikk kui lai) meesterahvas. Tutvustasime endid kui matkainimesi, kes ei soovinud tema poolt pakutavaid ülikalleid turismiteenuseid kasutada, vaid soovime ise looduse võlusid nautida. Ta küll hoiatas eksimise (kuid meil on ju kompass), vihma (kuid meil on vihmakindlad rõivad) ja putukate (eriti sääsed) (kuid meil on sääsetõrjeks diffusil kaasas) eest. Siin saarel on kummaline komme kõiki teenuseid pakkuda 1 persoonile. Ka näites taksosõitu. Ehk siis näiteks jalutamine vihmametsas kose juurde maksis 2-2,5h (pool päeva) 65.-USD$ /inimene või täispäev (ehk siis 4 tundi) 95.- USD$/1 inimene. Kahekesi tuli seda hinda korrutada kahega. Hinnas kaubelda ei saanud, kuna – „no teate, tegemist on ju ikkagi firmaga „ you know!“. Ehk siis lahkusime sealt teatud hoiatustega ja otsustasime kõik vastutuse endile võtta …ning mitte kasutada AliBaba firma teenuseid. 
Päevitasime, snorgeldasime palmide all ja tiirutasime veidi küla majade vahel. Kuna peatänavale jõudes selgus, et bussiaja kohta keegi midagi ei tea ehk siis „tuleb siis kui tuleb“, otsustasime jalgsi kodubeachi poole tagasi liikuda. Meil pole küll kõndimise vastu midagi, kuid üle 30 kraadi kuumust, kuumav asfalt ja kiirtee ning sellel kurve sirgeks lõikavad autojuhid pole just kõige ohutum komplekt. Õnneks läks päike pilvede taha peitu, nii et kliima muutus juba ka põhjamaa inimese jaoks talutavamaks, ning kiirteelt „päästis“ meid ca 20 minutit hiljem saabuv buss. NB! Bussis oli vaid 2 vaba istekohta. Buss enne liikuma ei hakka, kui kõikreisijad on istekohtadele maha istunud. Kui soovid bussi peatada, siis tuleb hõigata „bus stop!“ ja buss jääb seisma, siis alles võid tõuste ja ukse poole liikuma hakata. 
Kodus tegime kohalikust toorainest ise õhtusöögi ja taas öömüra, millega hakkame juba ka harjuma.

6.päev,laupäev – Parlatuvier. Matkapäev. Eesmärk käia omal käel läbi 2 matkarada. Vaatamas Parlatuvier East River´i ja Parlatuvier West River´i koski.Lähim oli ca 15 min kaugusel jalgsimatka piki jõeorgu. Kuna olime saanud juhised, et pärast esimest veekukkumiskohta tasub kaljusid mööda ülespoole ronida, siis seda muidugi ka tegime. Kaasas truult ööbimiskohast pärinev koerake. Ta oli meile peaaegu nagu giidi ja valvuri eest. Ükski kohalik peni ega muu loom ei tohtinud meie liikumist häirida. 
Liikusime piki vihmametsa jõeorge, mis olid suhteliselt hästi läbitavad. Bambustest üle ja alt läbironimine, kivilt kivile turnimine. Tundsime puudust matkakeppidest. Silme all toimus küll pidev loomade-lindude pidev liikumine ja sädistamine. Nagu morse, mis meie liikumist pidevalt märgistas. Ja kui Tarmo nägi äkki otse oma õhusoleva jala alt roomajat (ussi) minema vonklevat, siis oli meie edasine liikumine veidi ettevaatlikum.
Mõlemad veekosed üle vaadatud, tegime kodus väikese einevõileiva ja otsustasime minna veel jalgsi tagasipaljukiidetud Englishman Bay´le. Otse sinnaviiva tee otsast vastassuunda jääb veel loodusrada, mida oli soovitanud omal käel matkata ka AliBaba giid. Kõndisimegi siis kõigepealt vihmametsa matkarajale, kuid kuna hommikused jalgsimatkad ning kohalekõnd olid jätnud oma väsitava jälje, siis otsustasime ühel hetkel ja ühel meelel tänaseks matkamise lõpetada, ning minna tagasi ja Englishman Bay´d vaadata. NB! Tuleb arvestada, et kell 17 hakkab hämarduma ehk siis ei tasuks enam eriti kiirteedel ega vihmametsas liikuda. See on üks ilusaimaid randu, mida olime siiani külastanud. Jättis just sellise mulje, nagu oleme harjunud nägema turismireklaamidelt või buklettidelt. Vaikne, puhas, ülivalge liivaga ja üle kalda vee poole kaarduvate palmidega beach. Kusjuures oli seal vaatamata juba õhtupoolikule väga palju rahvast. Osa seltskondi olid saabunud katamaraaniga või suure paadiga, mis õõtsusid taamal lainetel. Kuid paljud oma autodega ning meie siis jalgsi. Kohapeal pole ühtki kohalikku elanikku välja arvatud restoran koos suveniiriputkaga, mille teenindajad ka vist kohale tuuakse. Tegime restoranis väikese salatieine ja pöörasime saapaninad tagasi koduteele. Ja umbes 45 minutiga olime üle tõusude-laskumiste jne. ka lõpuks oma koduseks saanud ööbimiskohas tagasi. Kiirteel pidas kinni üks kohalik auto, mille juht tutvustas end kohaliku giidina. Ta ütles, et oleme nähtavalt „outdoor“ inimesed ja tema on valmis oma teenuseid meile pakkuma. Kuna olime mõelnud esmaspäevast edasi liikuda Charlotteville'i ning vahepealsele teele jäi Gilpin Trail (ehk suurim matkamise võimalus kohalikus loodusmassiivis/vihmametsas, millele ilma kohaliku saatjata oli suisa keelatud minna), Siis võtsime visiitkaardi ning lubasime välja mõelda, kuidas saame olla meeldivalt kasulikud vastastiku. 
Niipea kui koju jõudsime algas vihmasadu, mis ei paistnud lõppevat. Taas kodune õhtusöök ja üritame jääda magama üleüldise laksumise, lainete müra ja vastu katust vihmapladina saatel. Peab nentima, et sai üks üsna häälekas öö olema. 

7.päev ,pühapäev – Parlatuvier. Suur sajupäev. Siinne vihm ei ole lihtsalt vihm – vaid see on valge müür, mis läheneb-läheneb ja on kohal. Matab enda alla kogu veevalli, ajab üle kallaste mägijõed, treppidelt allavoolava nired paisuvad väikesteks trepikoskedeks. Kohati on rõdult vaadates tunne, et kogu Kariibi meri (see osa mida näeme) on otsusanud ajad üle kallaste. Isegi tavapärane poetee mööda liivaranda, mille käigus tuleb ületada veenirekesena voolav jõeke on muutunud tormiseks veevalliks, mille ületamine oleks tulnud jätta sel hetkel tegemata. Meie truu koerakese, kes meile igale poole saatjaks tuli, viis veevool otsekohe minema, paiskas merre, kust uus laine ta õnnekombel vastu kaldarinnatist paiskas ning õnnelik loom jalad alla sai ning imekiirelt kaldarinnatisele suutis hüpata enne kui sama laine vetevall ta merre tagasi jõudis viia. Sama hästi ei läinud jõeületus Tarmol, kes äkki avastas end kesk tugevat voolu, mis oli juba üle lühikeste pükste sääre hargivaheni tõusnud, kusjuures jõesäng polnud veel alanudki. Kaupluse juurest kostis hõikeid – kohalikud kutsusid meid korrale ning soovitasid veidi rohkem ranna poole hoida, seal säng madalam, kuid samal ajal merest tulev lainevall kõrgem, mis võis sind kergelt ümber paisata. Kuid „outdoor people“ (loe „ebatavalisemad turistid/tulnukad“) nagu meid siin kalurikülas vist juba tunti, ei jätnud rahule – koer oli jõe ja mere ristumiskoha ületanud, tuli ka meil see ületada. Ja eks ta lõppkokkuvõttes õnnestuski, kuid vähemalt mina küll jõudsin mõelda kesk vetemöllu, et kui jalad alla jäävad ja teisele kaldale saan, siis enam korrata seda etendust ei sooviks. 
Vastaskaldal hullab veemassis ja suurtes lainetes surfar. No vähemalt praeguse tõusuga ja lainetega on tal seal tegemist. Üle vastas mäeaheliku on tohutu täisvikerkaar, millele lisandub teine ehk topeltvikerkaar. Tundub, nagu oleksime vikerkaarte orus. 
Täna läheme kohalikku restorani siitsamast lahest püütud kalaroogi proovima, sest ka LonelyPlanet soovitab seda just kalurikülades (ka Palatuvieris) teha. Sealt saame info ka järgmise ööbimiskoha kohta, kuna siinse külarestorani omanik on Charlotteville´i asunik. 
Edasi liigume homme 8.00 koos meie saatjaga, alguses matkaradadele ja siis koos temaga lõpetame oma selle päeva seiklused Charlotteville´´is. 

8.päev,esmaspäev – taas matkapäev, seekord siis koos kohaliku giidiga. Kell 8.04 ootab džiibimõõtu auto meid maja ees ja retk algab. Liigume Bloody Bay suunas ja sealt edasi pöörab auto nina Roxborough maanteele. Veidi edasi ja siis jääb masin tee äärde, ise sukeldume kolmekesi kohalikku vihmametsamassiivi Gilpin Trailile. See on kuulsaim matkarada, mis kohalikus Main Ridge Reserve´s läbitakse. Kui matka alguses olen skeptiline, et milleks meile (nii vinged matkainimesed ju) kohalik giid, siis pärast esimest koske olen üsna rahul, et ta meiega kaasas on. Auto juures pakkus giid meile jalga kummikuid (endale pani ka), kuid otsustasime siiski oma matkajalanõude kasuks. Tõmbasin vaid põlvsokid pikalt üles, et mõni limukas sääre külge ootamatult ei klammerduks. Loobusime ka pakutud kilevihmakeebist. Maha jätsime ka omad vihmajoped. Kuna rada on eelmise päeva vihmadest lige/porine ning ka rajal olles korraks sabistab ühe tugevama hoo, siis puudelt/lehtedelt sadas/tilkus vett niikuinii kogu aeg alla. Tegelikult polnud vahet, kas sajab taevast, puudelt või pritsib kosest või astud lompi – niikuinii oled kogu aeg läbimärg ka kuumuse tõttu. Seega jätkus rohkem aega looduse võlusid üles leida. Olen küll mitmes dzunglis, vihmametsas käinud, kuid siin Tobagol hämmastab erinevate palmide liigirohkus. Ka meie giid kinnitas, et see on vaid Kariibi saarte vihmametsade omapära. Vahvad olid erinevatest palmiliikidest moodustunud metsatukad, mida läbisime oma retkel. Mõnede lehed olid meist pikemad ja nii tihedad, et sügavama mudaga kohtades oli neid kasutatud lausa raja tugevdamiseks. Jalutasid nagu mööda krõpsuvat parketti. Osad lihtsalt õitsesid tagasihoidlikult valgete pesasarnaste õitepuhmastega, osad kandsid rohelisi banaane, osadel olid küljes hoopis vahvad punased marjakobarad, osadel oli pudelikujuline tüvi. Eriti meeldejäävad olid palmid, mis mulle meenutasid koduseid männipuid. Kuna meie giid oli Bloody Bay`s sündinud ja seetõttu tundis neid kodumägesid väga hästi, siis ta korraldas meile väga emotsionaalse ja veidi pikema matka kui tavaliselt. Kuna ta oskas järgi teha lindude laule, siis tihti ma ei saanudki aru, kes häälitseb, kas meie giid kutsub/matkib mõnd lindu või on originaalsuleline ise kuskil oksal olemas. Kahju, et seda häältepaabelit edasi ei saa anda, tuleb tulla ise kuulama. 
Vihmametsa omapäraks/võluks on nn parasiittaimed, mis tavaliselt õitsevad väga ilusasti ning oma iluga ja kasvujõuga lämmatavad tihti oma põhitaime, mida mööda nad edasi trügivad. Ikka omad õhkjuured kinnitada sinna, kuhu nad kinni jäävad ja üsna varsti omandab põhitaim hoopis uue näo. Samasugune üllatus ootas ees juba autost väljudes, kus avastasin, et mõned parasiittaimed on „oma sõbraks“ valinud maantee servas olevad elektritraadid. Elektripostid olid juba tavalised, et need rohetasid või hoopis õitsesid, kuid (metallist) traadile kinnitunud väikesed põõsaspalmid olid üsna sürrealistlik vaatepilt. 
Pärast 3 tunnist vihmametsamatka viis giid meid sukeldujate paradiisilinnaCharlotteville. Saime sealt väga hea hinnaga elamise ( magamistuba + köök + abiruumid) ning jäime sinna pidama 3 ööks. 
Õhtupoolik kulus kohalikele vaatamisväärsustele ja nende ülesleidmisele Pirates Bay asus näiteks 20 min mägimatkatee kaugusel. Kuid see esmaretk sinna tasus ennast ära. Tõeliselt Piraatlik koht. Sellel päeval olid seal tohutud lained, mis alguses panid mõtlema, kas siit rannalt üldse ujuma saab minna. Tuli valida lainete liikumist, teha paar kiiremat liigutust ja siis saigi soojas vees ringi ulpida.

9.päev,teisipäev – Charlotteville – jalgsimatk mäkke, lootusega teha piki ümber Charlotteville´i ümbritsevat mäeahelikku tore matkakaar. Kuid me ei jõuagi kõige kõrgemasse kohta…, sest vihma tagajärjel on tekkinud maalihe, mida ilma julgestusvarustuseta ületada oleks ohtlik. Lisaks on pinnas punasest savist, mis muutub vihmasajus libedaks ning märjaks. Tuli pöörduda sama teed tagasi. Kuid igati vahva retk sai kokkuvõteks.

10.päev , kolmapäev – Charlotteville – Roxborough– retk Tobago suurima (53 m)Argyl kose juurde. See oli tore bussisõit piki Atlandi Ookeani rannikut. Hoopis teine pilt kui saare Kariibi mere poolses küljes. Lained olid tugevamad, rannad kaljused. Liivarandu vaid üksikud ja mida enam näha polnud – olid palmid. Tegemist oli saareosaga, kus tegeldakse põllumajandusega, palju on erinevaid koole – seega pole siin ka turistidele ööbimiskohti saada, sest … neid siin lihtsalt polegi. 
Enne kose juure minekut tahtsin näha coco kasvatust, mis oli läheduses. Leidsime lõpuks selle koha ka üles ja ka meesterahva, kes coco viljast kakaooa saamise tehnoloogia lahti seletas, kuid näha, et tegemist ei olnud giidiga, kes tahtis meile kasvatust tutvustada, vaid inimesega, kes tahtis võimalikult lihtsalt kätte saada 60+60 = 120 T/T$. Sinna minna kellelgi ei soovitaks või kui soovite tõeliselt asjast aimu saada, siis tuleks tutvustus telefonitsi ette tellida. Telefon on siin saarel üldse üks väga vajalik vidin – pea igasugust infot saad selle abil korda ajada, või ööbimiskohta tellida. 
Üks väga meeldejäävaks kohaks jääb Argyle kosk ja sellest üles ronimine. Seda ei oska kirjeldada. Pildid räägivad ehk enda eest ise. 
Pikk bussiga tagasisõit Charlotteville´i ja õhtul kohalikul beachil jalutuskäik ning ujumine. 

11.päev,neljapäev – Charlotteville- Scarbourogh. Tõusime vara ja läksime kohe veel kord Pirates Bayle ehk siis beachipäev. Ja see tasus ennast ka ära. Kogu rand oli veel inimtühi ja absoluutselt selge veega. Lained olid väga madalad ja seetõttu saime sel korral snorgeldada. Noh nii ilus kui Buccos oli, reef siin polnud, kuid erivärvilisi kalu ja koralle oli näha siingi. Ennelõunat hakkas ka rahvast (pealmiselt snorgeldamise varustusega) saabuma, kuid selleks ajaks oli vesi tõusnud, laine ka, mis tegi omakorda veepõhja sogaseks.
Siis koju, väike lõuna, asjad kokku ja 14.30 bussile Ööbime Scarbouroghis odavamas questhouses,

12.päev, reede – Trinidadi pealinna Port of Spain külastus. Väljasõit pidi olema 5.30, kuid tehnilise rikke tõttu hilines see 1 tunni võrra. Ka merel olles jäid äkki laeval mootorid seisma, kustusid tuled ja teatati, et laeval on sama rike, mis hommikulgi. Õnneks mõningane aeg ootamist ja sõit jätkus. Lõpuks jõudsime 11.00 ka kohale. Kuid Trinidad ei olnud meie vastuvõtust vaimustunud, vaid…. lisaks hilinemisele saime kohe linnavaatlusel kaela ägeda vihmahoo. Kuid lõpuks läbimärgadena jõudsime muuseumi. Vaatasime üle ajaloo ning muusika ja karnevalide kostüümide toad. Mulle meeldisid tohutud maskid ja pähe/kaela pandavad sulgedest kaunistused. Ja muusikuid on kariibilaste seast ikka igasuguse soundi esitajatena maailmakuulsaks saanud. 
Äge vihm ei lasknud ennast segada ja muudkui sadas, nii et kui jõusime King Parki, siis oli see lihtsalt omandanud voolavate veeojade näol läbimatu maapinna. 
Algselt olime mõelnud viibida Trinidadil 2 päeva, et saaksime 1.päeval käia erilisel soopaadisõidul kuid vihma tõttu poleks ka see arvatavasti nauditav tegevus olnud. Seega otsustasime, et jätame selle kõrghoonetega vihmast ligase Port of Spaini maha ja läheme oma kodusaarele Tobagole viimase laevaga tagasi. 
Mõeldud -tehtud. Kuid kui jõudsime sadamasse kell 16.00 (lava väljumisaeg pidi olema 17.00), siis ootas meid ees kohalike ja mõningate heledanahaliste turistide virr-varr ja tohutu lärm. Selgus, et eelmine (kell 2-ne) laev oli Tobagole sõitmata jätnud ja seega üritasid nüüd viimasele pääseda nii mahajäänud kui ka õhtused reisijad. Ja ega siis asju ei aeta eurooplaste kombel. Puudub igasugune info, isegi luugikese Information tagant viidi inimene lihtsalt ära, et … poleks kelleltki midagi küsida. Kuna erinevate siltide ja kirjadega varustatud sadamaruum oli absoluutselt ümberpaigutunud mingi kummalise reeglituse järgi, siis sellest ka see üleüldine peataolek ja kisa. Näiteks kasade 7-9 juutes ilutses tohutud seinateade „Piletite müük“ – tore ja täpselt meile vajalik koht, kuid selgus, et 7-9 kassas pole..kassatöötajaid, sest nad asuvad eemalolevates 1-3 kassades, kus oleks pidanud olema ceck in nendele, kellel juba piletid olemas. Seega leidsime ootesaali keskelt paberteate, et siit algab „Piletite müük“, jäime sildikese juurde seisma ning üsna varsti saime teada, et peame olema kuskil … ah ei tea kus, no igal juhul mite siin kus oleme. Otsustasin vaatamata kohalike riidlemisele seista kindlalt sildikese juures ja mitte sellest eemalduda. Ei möödunud tundigi kui selgus, et visadus viibki sihile. Sadamapolitsei vaigistas ootajaid teatega, et …see reedeõhtune laev võtab kõik reisijad peale ja ootab ära ka kõige viimase turisti sisenemisprotseduurid. Lõpuks laev väljus 18.00.
Laevale pääsuks (NB! Tegemist on ju riigisisese sõiduga) tuli esmalt ühest luugist osta pilet, siis minna kõrvalluugikese juurde (et tõsta luugi kohale oma sõidupagas) ning saada pärast seda piletile tempel, mis tuvastas, et oled laevale „ceck innitud“, siis lähed oma kottide/kotikestega turvalindi juurde, kus valgustatakse läbi kõik kotid. Inimesed peavad läbima turvavärava. Huvitav oli turvavärava juures see, et suunal Tobago-Trinidad ei piuksunud tulukesed mitte ühegi inimese peale, kuid suunal Trinidad-Tobago tuli kõikidele teha käsitsi ülekontroll (ja tehti ka). Kui kõik see läbitud, siis ennäe, avanesid meiegi ees lõpuks katamaraanlaeva trapp. Olimegi peaaegu viimased sisenejad.
Saime isegi istekohad, laev loksus ja õõtsus mis sai, aga lõpuks ta ka Tobagole jõudis. 
Lõpp hea, kõik hea!

13.päev, laupäev – Starborough-rannapäev Store Bayl (Saare kõige läänepoolsem ots ja rand) ja retk Pigeon Pointi. Kuid selgus, et see on tasuline ala ja suletakse just meie kohalesaabumise ajal, seega tuli leida tagasitee ööbimiskohta. 

14.päev, pühapäev – Starborough – Buccoo Bay – Black Rock (sealne rannanina 2 kahurit ja must kalju) – Plymouth (Courlant Point Lätlastega/liivlastega seotud mälestusmärk, …. -5 kahurit ja kena park rannaninal)-jalgsi Arnos Adventure farmi(kohalik puuviljakasvatus, eco-farm / ööbimismajakesed ja looduslik lindude lähivaatlus nende toitmiskohas) – Mt. IrvineBay (surfarite beach, ujumas) – Buccoo(rahvuslik steelpannide pidu ja ööbima).

15, päev, esmaspäev – ettevalmistused kojusõiduks kell 17.00. Buccoo- Crown Point (lennujaama lähedusse suured kotid maha) ja uuesti Pigeon Pointikülastama, seekord siis avatud oleku ajal. Sinna euroopalikku ülipuhtasse randa ja kariibilikku puhkusekohta soovitaks minna neile, kes igatsevad just paradiislikku (pere)puhkust. Väga-väga ilus park-rand.