Suusamatk – meeldiv talvepuhkus lumes. Ilma linnulauluta, tüütavate sääskedeta ja värskendavalt kargetes tingimustes. Aukartustäratav valge vaikus ning lumesillerdus kõikjal. Taevas veiklevad eredavärvilised virmalised.

Lumel sahisevad suusad. See on imeline liikumisviis – mäest alla libiseb kiirelt, jääl kannab ka üle pragude. Liikumisest häiritud lumekaku lendutõus lumehangest. Kuum grokk ja ahjupaiste õhtul suures telgis või matkahütis. Või hoopiski külmööbimine lumme kaevatud koopas või telgis. Karge külm iseenesest sunnib sind pidevalt liigutama ja hoiab vaimu värske.
Olen suusamatkamist harrastanud aastakümneid. Nendelt matkadelt naased alati sisemiselt puhtana ja väljapuhanuna. Esimesed suusamatkad seljakotiga kodusel Eestimaal toimusid juba kooliplikana.

Tudengite igaaastased märtsikuised suusarongid Hibiinidesse Koola poolsaarele ja Kaukaasiasse tõid mulle kaasa esimesed matkajuhi kogemused. Sealseid traditsioonilisi Põhjapõdra mänge on jäänud siiani meenutama ehtsad põdranahksed jalavarjud. Neid vaadates tekib hinges kutse – minna suuskadega uuesti vaatama, mis on Hibiinides tänaseks muutunud. Värskeimad uudised, et sinna enam ei tasu minna ahjuga telgiga puude puudumise tõttu, eriti ei heidutagi. Kaasaegne matkavarustus (tuulekindlad telgid ja riietus, sulgmagamiskotid ja joped, energiarikkad kuivtoidud, kõikjale ulatuv tehnika) võimaldab ööbida peaaegu kõikjal ükskõik millises kliimatingimuses.

Pereelu algperioodil sündisid lapsed. Kuid ega siis nemad seganud rahutut rändurikihku. Tulemuseks said hingelt samalaadsete perekondadega korraldatud perematkad – küll kevadisel suurveel katamaraanide ja süstadega, talvel suuskade ning kelkudega ja suviti jalgratastega. Läbi sai käidud pea terve Eestimaa – suuskadel mitmepäevased matkad Haanjas, Aegviidus ja Ida-Virumaal. Ei peletanud karge ilm ei lapsi ega nende vanemaid. Isegi Eestimaa loodus on ju nii eripärane – Lõuna-Eesti võrratu kuppelmaastik on ju otsekui loodud suuskadel rändamiseks, Kesk-Eesti talvel kinnikülmuvad sood pakuvad omapärast suusaelamust ning Aegviidu Polügooni salapärane talvine maastik ning oosid ootavad tänagi suusamatkajaid. Jätkuks vaid pealehakkamist.

Tänapäeval saab suusamatka korraldada pea kõikjal. Ka Euroopas või Põhjalas. Hakkaja matkaja saab teha näiteks päevaseid suusaretki ka siis, kui ülejäänud sõbrad või pere näiteks mäesuusatamist/laudamist harrastavad. Just nii juhtus meie peres, kui sõitsime milleeniumi aastavahetusel Soome Yllasele peredega seda 2000 aastat vastu võtma. Mina matkasin polaaröö valguses mägede ümbruses ringi ja õhtuks naasesin sõprade ning pere juurde tagasi.

Viimased 5 aastat oleme käinud oma suusamatkagrupiga eriti just Põhjamaades. Seda rohkem just kiire kohalejõudmise tõttu. Näiteks kui istud täna lõunal Tallinnas laevale, öösel sõidad rongiga läbi Soome sealt edasi „junabussi“ ja järgmisel lõunal oledki juba suuskadel minekuvalmis. Mitmel korral olime Soomes kõrgeima mäe Halti piirkonnas. Rootsis – Kebnekaise ümbruses. Viimati Norras Jotunheimeni rahvuspargis ja kõrgeima mäetipu Galdhoppigeni otsas. Edasi toon erinevate matkade kirjeldusi.
Mõte minna 2005 kevadtalvel suusamatkale Norra oli tekkinud juba 2004 aasta suusamatkal Rootsis Kebnekaisel olles. Matkarajooniks sai valitud Kesk-Norras asuv Jotunheimen – seal on ka Norra kõrgeimad tipud!.

Toon siin Norra suusamatka päevikust mõningad väljavõtted:
MARSRUUT: Tallinn – laevaga Helsingi – mikrobussiga Turu – laevaga Kapellskär – mikrobussiga Arlanda lennujaam – Sigtuna – Siljani järv – Femundeni järv – Koppang – Otta – Lom – Bovertoni järv – suuskadel Krossbu onn – Smorstabi liustik – Gravdaleni org – Leirvassbu onn – Visdaleni org – Spiterstuleni onn – radiaal Glittertindeni tipule 2472m – Spiterstuleni onn – Glitterheimi onn – Russvatneti järv – Bessvatneti järv – Gjendesheimi onn – radiaal Gjende järvele – bussiga Gudbrandsdaleni org – Mjosa järv – Gardemoeni lennujaam – Oslo – Örebro – Norrtälje – Kapellskär – laevaga Paldiski – bussiga Tallinn

„Esimene öö telgis rõõmustas meid -21^oC külmatemperatuuriga, Maiu ööjooksuga ümber telkide, et vähegi sooja saada ja mittesüttiva priimusega. Rein kurtis külmasaanud sõrme üle, arst Kattri määras ravi: sõrmikute asemel villased labakindad.“

Kuid liikumine annab sooja ja jõudu ja:
„Äkki hakkas selginema, pilvelaamade vahelt ilmusid päikeselised mäed nähtavale. Vaated olid võrratud, eriti efektse mulje jättis udulaamade kohal kõrguv järsk kaljune Kyrkja tipp (2032m), kaljunukid moodustasid sellel tõelise trollinäo. Olime selle mäe jalamilt päris lähedalt mööda sõitnud, alles nüüd ilmus ta selja taga nähtavale. Seisime, vaatasime, pildistasime. Laskusime loogeldes laugest kuruvisangust ja nautisime paigal seistes jälle vaateid. Nõlvade all pea puutumatul lumel oli üksikuid telke näha, enamusele lumemüürid ümber ehitatud. Päike sai võimust, udulaam jäi selja taha … (Raivo)”. Vt. kõrvalolevat pilti.

“.. Umbes 2 km enne Spiterstulenit ilmus Tverräe orusuudme kohal üle Eventyriseni rippliustiku (Svellnosbreani liustiku idaots) nähtavale Galdhoppigeni tipp. Kirjeldamatu vaatepilt … (Raivo)”.
„ … Alustasime kolmekesi (Liivi, Maiu, Raivo) tõusu 8.20, ilm oli kena, osalise pilvisusega. Neli tundi sõitsime ja tõusime suuskadel, siis muutus nõlv meie rastriga matkasuuskade jaoks liiga järsuks. Võtsime need alt ja sumpasime jalgsi edasi. Tõusunõlval oli näha mitmeid suusajälgi. Glittertindi edelanõlva kalle on kohati kuni 35 kraadi, jalg vajus astudes paarikümne cm sügavusele. Püstloodse põhjaseinaga tipuharjalt oli veel veerand tundi käiku tippu (2472m). Seal avanes kõikjale vapustav vaade: väheste paljastunud kaljudega valged mäed särasid päikesevalguses. All kagus suurenesid inimtäpid: need olid Glitterheimi poolt tõusjad. Jõudsime neile teha komplimendi nende hea inglise keele oskuse kohta, enne kui selgus, et tegu on inglastega … (Liivi)”.
Saime ainulaadse elamuse seigeldes köisseongus ringi Eventyriseni rippliustiku „kõhus“.
„ … olime liustikuretkelt naasnud ja tulvil eredaid muljeid ning vaimustunud jäämaailma võludest. Nad tõusid hommikupoolikul 2 tunniga 700m ülespoole Eventyriseni jäämurru juurde, kinnitasid kaasavõetud nööriga end 7-kesi seongusse (sidusid lihtsalt aasad ümber oma vöökohtade) ja kolasid 1,5 tundi jäälõhede vahel ning isegi liustiku “sees”. Seongu viimasel ja kahel esimesel olid jalas kassid. … ”.

Kuid aastal 2003 oli meeldiv võimalus osaleda suusamatkal läbi Vahe-Eesti. Põnevust äratas just huvitav marsruut – läbisime soid, kuhu inimjalg tavaliselt kunagi ei satu.
17. veebruaril-1. märtsini 2003 võtsid kolm suusamatkajat Anneli, Mart ja Karel ette matka läbi Vahe-Eesti. Eesmärgiks oli läbida ca 300 km soode ja rabade ala Pärnu lahest Häädemeeste rannaniidult Soome laheni Loksale:
18.02 Häädemeeste rannaniit – Tolkuse raba 10km

- 19.02 Tolkuse raba – Kilingi metskond 32km

20.02 Kilingi metskond – Tõramaa(Pärna talu) 37km
21.02 Tõramaa – Toonoja 15km
22.02 Toonoja – Saeveski RMK onn(Saarjõe ääres) 26km
23.02 Saeveski – Kullimaa 23km
24.02 Kullimaa – Loosalu raba 30km
25.02 Loosalu raba – Laukasoo 30km
26.02 Laukasoo – Kakerdi raba(Noku talu) 28km
27.02 Kakerdi raba – Venemägi 29km
28.02 Venemägi – Kemba(Kruusimäe talu) 25km
01.03 Kemba – Tammispea rändrahn 20km

Kokku 305 km ja 12 päeva.

Matka eesmärk – matkata läbi rabade ja soode, kuhu pääseb üldse vaid talvetingimustes ning näidata, et ka talvine suusamatk Eestimaal sobib ideaalselt tööstressi ja haiguste maandamiseks. Populariseerida suusamatkamist ja ka rajooni Vahe-Eestit, mida muidu matkarajoonina vähe tuntakse.

Suure osa matkast jäädvustas ja näitas ETV saatesari Osoon ja tänu sellisele kvaliteetsele filmimaterjalile valmis mul ka õppefilm talimatkamisest.

Matk iseenesest kujunes heaks õppetunniks nii korraldajatele kui ka osavõtjatele. Kuna sinna ajavahemikku jäi ka Iseseisvuspäev, siis liitus meiega kolmeks päevaks ka külalismatkajaid. Saime tunda nii väikese grupiga looduse nautimise võimalusi kui ka suure matkagrupi inimsuhete eripärasusi kriisihetkel.
Tunda saime nii karget külma kui kerget sula; puutumatut soomaastikku kui ka majanduslikku, füüsiliselt suuskadega väga raskelt läbitavat raielanki kuid ka Kõrvemaa laugeid künkaid-mägesid.

Loodan, et vastus saadi ka huviliste küsimusele : Kas ja kuidas suusamatkajad end pesevad?
Liitumisel Mardi ja Kareliga olin jätnud ära oma planeeritud suusmatka Rootsi, kuid kahetseda polnud põhjust. Sain kinnitust oma mõtetele – et ka Eestimaal on võimalik nautida mitmekesist maastikku. Ja kuna saime mägedesõitu nii Häädemeestel kui ka Aegviidus, siis ei jäänud ka see matk meelde kui suuskadel sumpamine puude vahel vaid vastupidi – hinnalt võrreldamatult odava ja meeldiva matkarajoonina.

Toon siin ära ka lühikokkuvõtte Rootsis Kebnekaise ümbruse matkapäevikust ilmekamad väljavõtted:
Marsruut: Tallinn – laevaga Helsingi – mikrobussiga Pyhajärvi – Kemi – Aavasaksa – Kiruna – Abisko – suuskadel Kuningarada: Abeskojavri – Radunjarga – Alisjavri – Alesjaurestugorna – Tjäktjapasset 1130m – Kuoperjakka – radiaal Cuhcavaggi orusuudmesse – radiaal Guobirvaggi orgu Kebnekaise läänenõlvadele (Rabotsi liustik, Firnpasset kuru 1549m, Drakryggeni idahari 1630m) – Singistugorna – Kebnekaise fjällstation – Laddjujavri – Nikkaluokta – mikrobussiga Kiruna – Oulu – Helsingi – laevaga Tallinn
Suusamarsruudi kogupikkus 136 km (sealhulgas radiaalid 24 km).

18.-28. märtsil 2004 veetsime oma talvepuhkuse suusamatkal olles. Seekord sai külastuskohaks Rootsimaal asuv Kungsleden ehk kuningatee. Olin seda kuulsat matkarada läbinud ning ka Kebnekaise tipus käinud aastaid tagasi jalgsi ja suveoludes, nüüd siis avanes võimalus ka talvetingimustes see marsruut läbida. Eesmärgiks vaadata Kebnekaise mäge igast ilmakaarest ning võimaluse üritada ka Kebnekaisele tõusta sealt kust lumeolud võimaldavad. Kuna eelluure tulemusena oli teada, et seda mäge talvel ilma alpinismivarustuseta vallutada ei õnnestu (tohutud liustikud), siis loobusime juba kodus olles mõttest kindlasti ka tippu jõuda.

Toon katkendi Raivo poolt koostatud matkapäevikust radiaalipäeva kohta, mil õnnestus Kebnekaisele kõige lähemale jõuda läänepoolsest küljest:
24. märts (K) Kuoperjakka onn – radiaal Rabots liustikule ja Drakryggeni tipu harjale.
Liikuma saime 10.00. Pöörasime kirdesse Guobirvaggi orgu, möödusime sillast ja tõusime oru põhjanõlval ülespoole. Rootsi kõrgeim ahelik oli meie ees hästi näha, kuigi tipud ise kippusid pilvedesse kaduma. Umbes 1100m kõrgusel turnisime risti läbi umbes 20m sügavuse ojakanjoni ja Drakryggeni tipu läänenõlva alusel platool võtsime kerge eine. Esmakordselt matka jooksul oli ideaalne ilm, selge, vaikne, intensiivse päikesekiirguse käes kippus isegi palavaks.
Ületasime Drakryggeni läänenõlva aluse põndaku ja laskusime tipu lõunanõlva traversseerides umbes 1200m kõrgusel Rabotsi liustikule, eesmärk oligi võimalikult vähe kõrgust kaotada. Liustiku laugel keskosal tõusime tasapisi ülespoole, suurepärased vaated liustikku lõunast ja idast piiravatele umbes 600m kõrgustele kaljujärsakutele. Need järsakud varjasid peagi meie eest päikese, kohe hakkas külm. Jätkasime tõusu Drakryggeni tipu taguse Firni kuru poole. Üks helikopter tegi tiiru ümber Kebnekaise tippude. Imetlesime aeg-ajalt kaljusid. Järsemad (kuni 20^o) liustikupõndakud, kus lumi kuni 15 cm läbi vajus, väsitasid tublisti, janu hakkas vaevama. Sumpasime sügavas lumes järsust paarikümne meetri kõrgusest kuruvisangust üles ja 15.10 olime 1549m Firni kurul. Põhjakaares avanesid lummavad vaated lumisele mägimaastikule, eriti 2043 meetrisele püramiidjale Gaskkasbakti tipule. Kuru põhjanõlv on tunduvalt järsem, seal on ka lühike liustik.

Kurusadulast kõrgemal avastasime 5 paari telemark-suuski ja seljakotid. Tõusime kitsal lumisel kaljuharjal suusaomanike jälgedes umbes 80 meetrit kõrgemale Drakryggeni tipu poole, edasi ei olnud mõtet ilma kassideta minna. Oivalised vaated kolmes suunas, eelkõige lõunasse Kebnekaise tippudele (Lõunatipp 2114m, Põhjatipp 2097m), pildistasime usinalt. Drakryggeni tipult laskusid seongus 5 rootsi noormeest, kõik kasside ja kirkadega. Olid suuskadel tõusnud Kebnekaise fjällstationist Tarfala kaudu Firni kurule, laskuda plaanivad sama teed pidi. On seal baasis nädal aega laagris, homme plaanivad tõusta Kebnekaisele.
hakkasime tuldud teed pidi kurult tagasi laskuma, mis piki Rabotsi liustikku läks lennates. Veerand tunniga olime juba 4 km eemal liustikuotsalt maas.
Päevaga läbisime 20 km, tõusu-laskumist 980m, kõrgeim punkt 1630m. Puhas tõusuaeg 4.10, laskumisaeg 1.05. Ilm väga ilus, veidi pilvi, valdavalt tuulevaikne, temp. – 5 … – 7^oC.

Koerarakendeid kohtasime väga vähe võrreldes Soomega. Meile ootamatult osutus populaarseks suusamatkamine Põhjas just vanemate inimeste seas. Abivahendina kasutatakse üsna palju seljakottide asemel rakenditega järelveetavaid kelke.

Ilm on vahelduv nagu Põhjamaal talveperioodil ikka – paari tunniga pöörab väga ilus talveilm
purgaaks üle ja ole siis tubli ning püüa tormi käes püsti jääda või pane telk ca 20 m/s puhuva tuulega lagedale mäenõlvale telk püsti. Ka temperatuurikõikumised on suurtes piirides – mägedes päikesekiirguses väga palav, samas mäe varjus, kus päikest pole, tuleb kõik riided selga panna, mis kaasas on. Värskelt sadav-sadanud lumi takistab nii libisemist kui ka varjab ka väiksemad kaljunukid ja liustikul jäälõhed, millele laskumisel kindlasti otsa -sisse sõidad. Tagajärjeks leiad kindlasti end ja varustust rõõmsalt lumehangest kokku korjamas. Kõik selle korvab -20 kraadi C juures öösel üle taeva vehklevad eredavärvilised virmalised, pikad serpentiinis liuglemised suuskadel mäeküljelt alla orgu, talvine grokk kuuma teega, karged talvehommikud, talvised hingematvad vaated lumistes mägedes jne.