Ajasime ühel kenal päeval juttu Estonian Ace/La Sportiva võistkonna naisliikme Reeda Tuula-Fjodoroviga, kes oma silmade läbi avab vaadet seiklusspordi põnevasse maailma. Tegemist on täiesti tavalise inimesega, kes tööpäevad saadab mööda Tallinn Ülikoolis nooremteatudur-õpetaja ametis, kasvatab kahte varateismelist last ja hindab kõrgelt tasakaalu leidmist igapäevaelus läbi liikumisharrastuse.

Kuidas sina jõudsid seiklusspordi juurde?

Seiklussport jõudis läbi juhuste minuni kuskil 2014. aasta paiku. Ega täpselt enam mäletagi mis või kuidas. Keegi kutsus mind asendusliikmeks ühte meeskonda XDream seiklusspordi võistlusel osalemiseks. Sel moel sai mõned korrad osaletud. Ühel hetkel lihtsalt kujunes põhimeeskond, kellega sai mõned korrad ka Eestist väljaspool käidud seiklussportlikke kogemusi otsimas.

Milliseid sportlikke eeldusi ja treeninguid on vaja seiklusspordi võistlusel osalemiseks?

Nii rogain kui seiklussport kuuluvad kestvusspordialade hulka, kus eelduseks on varasem kokkupuude kestvusspordiga. Minu puhul on põhialaks olnud murdmaasuusatamine. Hooajavälisel perioodil, kui lund ei ole, on olnud olulisteks treeninguteks pikad treeningud nii jalgsi kui rattaga. Kuna suusatamise puhul saab ülakeha piisavalt koormust, siis seiklusspordiks vajalik aerutamisvõimekus oli juba eos toetatud.

Murdmaasuusatamise kõrval pakuvad põnevust ja vaheldust ekstreemsemad spordialad – lumelauaga sõitmine, kaljuronimine ja mägimatkad. Järjepidevust jagub ka liikumisharrastuse üritustel osalemiseks – murdmaasuusatamise maratone olen läbinud igal aastal mitmeid nii kodus kui teisel pool kodumaa piire. Samuti on heaks vahelduseks seiklusspordiks treenimisel maastikurattamaratonid ja jooksumaratonid. Viimase 10 aasta jooksul koos seiklussportlike kogemustega tulid ka rogainidel osalemised. Sellise järjepideva ja erinevat laadi kestvussportlike pingutuste kogemine harjutab organismi pikaaegse pingutusega toime tulema. Millise piirini ja kuidas organism toime tuleb magamatuse ja äärmuslike ilmastikutingimustega vahel üle 24h kestval spordiüritusel, seda näitab küll vaid iga ettevõetud kogemus. Tagantjärgi analüüsimise abil saab omad õpetlikud kogemused järgmiseks korraks kaasa võtta.

Seiklusspordi juurde kuulub ka psühholoogiline aspekt. Sellega on juba keerulisem – vaimne sitkus, kohanemisvõime, ärevusega toimetulek – osalt on miskit kaasa antud, osalt saab kujundada, midagi saab ilmselt õppida. Lõppkokkuvõttes loeb ikkagi kogemus. Tuleb teadlikumalt neid kogemusi enda jaoks lahti mõtestada ning seeläbi endale selgemaks saada, kuidas end seiklussportlikel väljakutsetel toetad.

Mis vahe on täpsemalt seiklusspordil ja rogainil?

Rogain on üks orienteerumisjooksu vorm, kus peamiselt 2-5 liikmelise meeskonnana tuleb maastikul liikuda kaardi ja kompassi abil. On ka selliseid formaate, kus saab individuaalselt liikuda. RogainilI tuleb ise valida kontrollpunktide läbimise järjekorda ja arvu kontrollaja jooksul, mille kestvuseks võib olla 3h-24h. Rogaini klassikaline MM või EM on 24 h kestvusega, kus me Estonian Ace/La Sportiva võistkonnaga ei osale. Olen osalenud neil võistlustel teistes kooslustes ja minu jaoks on see ikkagi rohkem nagu ülihea treeningu koht. Kodustel rogainidel osalen küll ühe, küll teise sõbraga vastavalt vajadusele, tujule, valmidusele ja eesmärgile.

Seiklussport on kestvusspordi ala, kus valdavalt neljaliikmelise meeskonnana tuleb läbida maastikku kaardi ja kompassi abil kontrollpunkte kontrollaja jooksul erinevaid liikumisviise kasutades. On olemas ka formaate, kus meeskonnad on 2-3 liikmelised. Korraldaja valmistab maastikku ette nii, et oleks võimalik liikuda mööda vett (kajaki, kanuu, parve vms abil), maastikujalgrattaga ja jalgsi kestvusega 3h-130h. Olulisemad võistlused Estonian Ace/La Sportiva meeskonnana on iga-aastane MM ja kaks-kolm osavõistlust, kus on võimalik välja teenida võidu puhul tasuta osalus MM-l. Võistluse valikute puhul lähtume peamiselt sellest, kuidas töögraafikud lubavad, millised sihtkohad on meile atraktiivsed ja unikaalset kogemust pakkuvad. Mõneti kaalume võistluspiirkonna sarnasust tulevasele MM-i piirkonnale ning muidugi peame lähtuma oma olemasolevast eelarvest.

Kuidas head seiklusspordi meeskonda kokku panna?

Siiani ei ole mina ise ühtegi meeskonda kokku pannud, mind on tavaliselt kutsutud. Kuid Estonian Ace/La Sportiva tiimi liikmeks saamiseks avaldasin küll ise soovi. Selleks ajaks olin juba mõned aastad kogemusi kogunud ja kuulates põnevaid spordilugusid veelgi kaugematest-pikematest-raskematest seiklustest kasvas isu. Kuna Estonian Ace varasem naisliige oli aja maha võtnud, siis oli Eesti esitiim naisliikme otsinguil. Naiste puhul on veel perekondlik kontekst ehk ema roll. Mina sattusin ilmselt olema õigel ajal õiges kohas ja võiks öelda, et selleks ajaks ka valmis “pakett”. Isegi lapsed olid piisavalt suured. Meeskonna alana on ühtse võimekuse ja valmidusega liikmete leidmine tõsine väljakutse. Kui füüsiliselt veel on seda vastupidavuslikku treenitust ja võimekust võimalik võrrelda, siis füsioloogiline ja vaimne pool on “must kast”, kus katse-eksituse meetodil saab teada, kas organism ja vaim peavad vastu. Iga seiklussportlikku laadi ettevõtmine annab sellesse “potti” oma panuse. Heaks meeskonnaks ikkagi lõpuks kasvatakse kokku.

Kes on need inimesed La Sportiva tiimis – mis on nende igapäeva töö?

Estonian Ace/La Sportiva näol on tegemist ikkagi harrastajate võistkonnaga. Meie võistkond ei koosne professionaalsetest sportlastest. Igaühel on põhitöökoht hoopis muus vallas ning seiklustel osalemisvõimalused tuleb ise välja “teenida”. Silver on juriidilist laadi ametipostil, Timmo riigiteenistujana IT vallas, mina töötan haridussüsteemis ülikoolis ja Rain ettevõtjana on iseenda tööandjana. Ja et oma seikluskogemustel osalemist toetada, siis oleme Silveri ja Timmo eestvedamisel korraldamas kestvussportlikke ja looduses liikumise kogemusi pakkuvaid üritusi nagu Taliharja Vanakuri, Expedition Estonia ja Maastikumaraton, millest teenitav iga sent läheb meie võistlusreiside fondi.

Millised on sinu kõige meeldejäävamad juhtumised rajal või korraldaja maal?

Juhtumisi on ju omajagu ja paratamatult tulevad esimesena meelde need, mis on seotud eriti suurte proovile panekutega või mis on õpetlikku laadi.

Fiji Eco Challenge 2019, millest Amazon Prime tegi 10-osalise sarja “Worlds’ Toughest Race”, jääb meelde selle korralduse poolest, kus sai kogeda-jälgida ajas seda, kuidas reality show teoks saab. Muidugi on sealt ka pärit kanjonisse veelõksu jäämise kogemus, troopikasaarel ülikülmas vees pikki tunde ujumine, ratta külge kleepunud ja liikumist takistavad savi-mudamassid.

Reunioni saare MM 2018 jääb meelde pea 40 tundi kestnud esimene jalgsi etapp, mis tundus nii lõputu ja oli lõpuks laastavalt mõjunud ka jalataldadele. Jalad olid nii villis ja vigased, et väga ei olnud kohta, millele ilma valuta toetuda.

2019. aastal Equadoris eksisime mägedes niiviisi ära, et öösel olime sunnitud ca 4000 meetri kõrgusel vihma ja tuulega kivikamakate vahel “magama” ja valget aega ootama, et kuidagigi oma asukoht selgeks saada.

2021. aastal Hispaania MM oli esmane tõrkuvate organismide kogemus, 2022. aastast kindlasti Lesotho äikesetormiga liikumine ja Paraguay MM-il toimetulek vaimse ebaselguse olukorras. 2023. aastast Fääri saarte sürrealistlik loomus ja pacrafti varustusega üle mägede turnimine.

Viimasest, 2023. a LAV-i MM-ist ilmselt jääb meelde see, kuidas motiveerida endid tiimina edasi liikuma olukorras, kus SOS nupule vajutamine oli millimeetri kaugusel.

Kuigi seiklussport on nii füüsiliselt kui ka mentaalselt väga raske, siis mis on see “miski”, mis sind ikka ja jälle seiklusspordi radadele tagasi viib?

Minu jaoks on seiklussport mulle sobiv ja toimiv endaga olemise aega, mis toetab mu eneseregulatsiooni. Seiklusturismile omased reisisihtkohad ja unikaalsed vaatamisväärsed marsruudid, kuhu ma ise ilmselt kunagi ei satuks ja ega oskaks tahta. Võin julgelt öelda, et need võistlused on oma korralduselt nii unikaalsed, et ükski kommertsteenuse pakkuja seda kunagi teha ei suudaks. Veidi eskapistlik iseloom – tavamürast kaugel äraolemine – mis aitab efektiivselt end välja lülitada igapäevasest elust. Eneseareng ja õpetlikud momendid, iga kord on midagi…ja just uut! Nii kaua kui need positiivsed aspektid kaaluvad üles negatiivseid (nt. terviserikked ja võimalikud vigastused, füüsiline väsimus, pikka taastumisperiood, finantsilised väljaminekud jms), siis püsin endiselt sellel teekonnal.

Mis soovitusi sul on jagada algajale seiklussportlasele?

Siinkohal ma isegi ei tea, keda algajaks seiklussportlaseks pidada. Tegelikult ikkagi kujuneb selle spordiala valik juhuslikuks. Kui on piisavalt palju rogaine ja seikluslike elementidega väiksemaid üritusi kogetud, maastikul pikemaid erineval kujul liikumisi kogetud, siis ühel hetkel võib tekkida ju soov proovida seda kombineeritud versiooni. Aga selleks on meeskonda vaja, mis on ehk suurem väljakutse kui enese valmisolek. Selleks tuleb aega anda, et heaks meeskonnaks kujuneda, kõik on ju omaette isiksused. Kui juba tahtmine on olemas ja meeskond on ka kokku kogutud, siis tuleb mõistusega võtta ja lihtsalt hakata kogemusi koguma.