Tahad vaheldust asfaldil jooksmisest ja niisama jooksmisest. Leidsid alternatiivi orienteerumise või seiklusspordi võistluse näol. Aga sa pole päris kindel, kuidas lugeda kaarti, liikuda ühest kontrollpunktist teise või millise leppemärgiga võiks olla tähistatud Otepää rullirada.
Olukord on keeruline, kuid mitte lootusetu, sest kaart ja kompass on tegelikult ju väga loogilised. Kaart annab leppemärkide keeles, lihtsustatult ja vähendatult edasi reaalsuse ning kompass näitab alati põhja suunas. Alati.
Aga kuidas siis ikkagi orienteeruda? Selleks on tarvis selgeks saada mõned põhitõed, nimetagem neid orienteerumise ABC-ks ehk kaardiks, kompassiks ja rajaks.
A – orienteerumiskaart
Orienteerumiskaart on üldkasutatavatest topograafilistest kaartidest märksa detailirikkam ja suurema mõõtkavaga (enamasti 1:10 000 või 1:15 000), sisaldades infot, mida teistel kaartidel sageli ei ole. Orienteerumiskaardil tuleb näidata kõik objektid, mis võistlejale maastikul liikudes on ilmsed ja mis mõjutavad tema teevalikuid, näiteks pinnavormid, taimestiku läbitavus, veekogud ja sood, asustatud alad ja hooned, teed ja rajad, silmatorkavad üksikobjektid. Orienteerumiskaardi üks keskseid aspekte on pinnavormide ehk reljeefi täpne kujutamine samakõrgusjoonte abil. Heale kaardile on kantud iga küngas, lohk, nina või orvand, mis ümbritsevast maapinnast juba mõned meetrid kõrgemal või madalamal asub. Seega on ühel orienteerumiskaardil võrreldes näiteks 1:20 000 Eesti põhikaardiga kordades rohkem infot ühe pinnaühiku kohta.
Selleks, et orienteerumiskaartidel kasutatud leppemärke oleks lihtsam eristada, on iga objektigrupp esindatud kindla värviga. Kaardile on kantud nii looduslikud kui inimtekkelised objektid.
Musta värviga on märgitud teed ja rajad, raudtee ja elektriliinid, hooned, aiad, müürid; samuti kivid, kaljud.
Pruuniga on märgitud pinnavormid – künkad, mäed, lohud, järsakud, pinnasevallid, augud jm.
Sinise värviga on veeobjektid, kraavid, sood, järved.
Kollase ja rohelisega on märgitud taimkate ja metsa tihedus/läbitavus – kollasega lagedad alad (põllud, heinamaad, looduslikud lagendikuid, raiesmikud), rohelisega vastupidi – raskesti läbitavad alad; mida tumedam roheline, seda raskemini läbitav antud ala on.
Valge värviga on näidatud hästi läbitav (antud piirkonnale omane) mets.
Violetse värviga on märgitud raja elemendid – start, kontrollpunktid, finiš, piltlegend, keelatud piirkonnad.
Orienteerumiskaardi leppemärkide seletuse leiad siit.
B – kompass
Kompass on orienteerujale kaardi kõrval tähtsaim abivahend. Esialgu piisab kompassi kasutamisel sellest, kui vaadata kompassi nõela järgi põhjasuunda ja kontrollida, et kaart on õiget pidi ees. Raskematel radadel on vaja kasutada ka täpset suuna järgi punktist punkti liikumist. Kuid hakkama saab ka ilma kompassita – kasutades näiteks päikese abi või orienteerides kaardi sind ümbritseva maastiku järgi.
Kompass on tööpõhimõttelt väga loogiline – selle nõela punane/oranž vms sooja värv ots näitab alati magnetilise põhjasuuna poole, isegi kui sa mitu tiiru ümber oma telje keerled. Nii et kui sa Väikse Munamäe tipus seistes vaatad Tehvandi suusahüppemägede poole, siis samasse ehk magnetilisse põhjasuunda näitab ka kompass; kui sa end ümber pöörad ja lõunasse vaatad, näitab kompass ikka hüppemägede poole. Täpselt nii, vastavalt kompassi nõela näidatud suunale, tuleb pöörata enda liikumisel ka kaarti – et selle n-ö ülemine serv oleks alati põhjasuunda keeratud.
Siinkohal tähistab ülemine serv seda külge kaardilehest, mille suunas on kaardi tekstid, lisainfo, logod jm orienteeritud ehk „normaalselt“ loetavad. Siinkohal kummutame veel mõned eksiarvamused – kompass ei näita sulle vajalikku liikumissuunda või järgmise kontrollpunkti asukohta. Samuti ei näita kompassi valesti, kui sa pole seda just katki kukkunud, nõelakarbi vedelikus pole mulli või sa pole sattunud Jõhvi magnetilise anomaalia piirkonda.
Kompassi peab käes hoidma õigesti – nii et nõelakarbi (kapsli) osa oleks randme poole ning plaat (nii pöidlakompassi kui plaadikompassi) oma suunatud sinust eemale liikumise suunas. Kompassi tuleb käes hoida horisontaalasendis, kallutades ei tarvitse see enam õiget suunda näidata.
Kuidas liikuda täpselt suuna järgi?
Selleks peab oskama kompassile õiget suunda (asimuuti) peale keerata ning selle suuna järgi liikuda. Kaardilt kompassiga suuna võtmiseks tuleb teha kolm operatsiooni:
- Ühenda kontrollpunktid kompassi külje abil, nii et kompassi kand on selle punkti pool, kust liikuma hakkad.
- Hoia kompassi vastu kaarti ja pööra nõelakarpi, nii et läbi karbiketta paistvad suunajooned jääksid kaardil olevate põhja-lõunajoontega paralleelselt. Kontrolli, et karbi põhjasuunamärgid oleksid kaardi põhjapoolse serva suunas, mitte vastupidi.
- Võta kompass kaardilt kätte horisontaalasendisse. Keera ennast aeglaselt koos kompassiga seni, kuni kompassi nõela põhjaots jääb nõelakarbi põhjasuuna-joonte vahele. Tõsta pilk ja vaata kompassi plaadiga samas suunas – see ongi vajalik liikumissuund.
Jooksu ajal peab hoidma kompassi vabalt käe peal ja kontrollima, et nõel püsiks põhjasuuna-märkide vahel, siis on liikumissuund õige. Selliselt täpse asimuudiga saab liikuda üksnes lühikesi etappe, sest metsas puude vahel laveerides kipub ikkagi suund veidi muutuma. Kui asimuut on kompassile peale keeratud, tasub liikumissuunas mõni objekt (nt. eralduv puu) nägemisulatuses välja valida, milleni liikuda ja kus uuesti suunda kontrollida.
Orienteerumises kasutatakse ka nn üldsuunas jooksu. See tähendab, et keeratakse küll asimuut peale, kuid seda jälgitakse suurelt kiiruselt vaid üldjoontes, või siis määratakse liikumissuund umbkaudselt nõela asendi järgi (nt. lõunasuunas, või lõunasuunast pisut paremale hoides, risti nõelaga vms). Selliselt joostakse mingi püüdva orientiirini – teerajani, põlluserva, suure mäenõlvani jne, kus täpsustatakse asukohta ning liigutakse edasi punktini juba täpselt kaarti lugedes.
C – rada
Kui kaart ja kompass on orienteerujale abivahendid, siis rada on see osa, mis tuleb võistlejal neid vahendeid kasutades tulemuse saamiseks läbida. Orienteerumisrada koosneb kaardil näidatud ja maastikul tähistatud stardist, kontrollpunktidest ja finišist. Suundorienteerumise puhul läbitakse kontrollpunktid ette antud järjekorras – kontrollpunktid on kaardil omavahel õiges järjekorras joontega ühendatud ning läbimise järjekorda näitavad ka punktide numbrid. Valikorienteerumise või rogaini puhul on kontrollpunktide läbimise järjekord vaba ja sõltub ajalistest piirangutest, võimetes või korraldaja nõuetest.
Maastikul tähistab kontrollpunkti asukohta oranž-valge kangast tähis ja märkevahend (enamasti elektrooniline märkevahend ehk SI-jaam), lisaks võib kontrollpunktis olla ka mehaaniline komposter. Igal kontrollpunktil on unikaalne tunnusnumber. N-ö klassikalises orienteerumises kontrollpunktides nuputamis- vm lisaülesandeid ei ole. Kontrollpunktide asukohaks on alati maastikul ja kaardil eristatavad objektid – künkad, lohud, orvandid, kivid, teeradade ristmikud, hoonete nurgad, soo servad jms. Kontrollpunkte ei peideta või paigutata üksteisele liiga lähedale.
Kontrollpunktide vahel liikumist alustades tuleb esmalt planeerida teekond ehk teha vastavalt maastikule, etapi pikkusele, enda võimetele kontrollpunktide täpsele paiknemisele teevalik. Tavaeluga paralleele tuues võid mõelda ka poeskäigule kui ühele orienteerumisetapile, mille kontrollpunktideks on kodu ja kauplus – võimalik on minna suurt tänavat mööda ühelt või teiselt poolt kvartalit või seigelda kvartali sees majade ja aedade vahel.
Päriselt orienteerudes vaata siis esmalt kaardilt, millised on sind sel etapil abistavad või takistavad objektid – kui punktist punkti viib tee, siis tundub loogiline liikuda mööda seda; kui aga tuleb liikuda läbi metsa ja kaardil on suur tumeroheline laik (ehk tihe mets), siis tasub seda vältida jne. Mida rohkem on sul kogemusi, seda enam julged sa teede, lagedate jt selgesti äratuntavate objektide vahel kompassiga liikuda, kuid alustava orienteerujana on mõistlik kasutada võimalikult palju n-ö käsipuid, mis sind punktist punkti juhatavad, olgugi et ringiga.
Olles nüüd tähestiku kolm esimest, kuid peamist tähte läbi töötanud, peaksid sul olemas olema orienteerumise põhitõed. Et need aga kinnituks, on praktika möödapääsmatu, ja seda soovitame hankida RMK Eestimaa orienteerumispäevakutelt, mis toimuvad 20 sarjana üle Eesti – Tallinnast Võruni ja Saaremaast Narvani.
Tutvu ka õppematerjalidega
Tahad rajale?
- Uuri võistlusi paevakud.ee kalendrist.
- Trenni tegemiseks sobib ka mobiiliorienteerumine vaata mobo.osport.ee ja leia lähim rada.